LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õlasallist kinni haarates küsis ta kahtleval häälel: „Sinna?”

      Tanaka ühmas üle õla vaid „Mh-mh.” ja jätkas Sudachō suunas liikumist. O-Kimil ei jäänud muud üle kui Tanakale järele joosta, et siis raagus pajupuude all koos temaga õhinal edasi kõndida. Taas kord seletamatult naeratavail silmil O-Kimi nägu piiludes ütles Tanaka: „Pean sind kurvastama, kuid Shibaura tsirkuseetendused lõppesid eilsega ära. Kuidas oleks, kui läheks selle asemel ühte kohta ja sööks koos õhtust?”

      „Miks ka mitte,” vastas O-Kimi mahedal häälel, mis värises lootusest ja hirmust, kui Tanaka õrnalt ta käest kinni võttis. O-Kimi oli pisarateni liigutatud – nii nagu tookord „Kägu” lugedes. Oli küsimatagi selge, et läbi selliste pisarate näisid kõik paigad, kust nad möödusid – Ogawamachi, Awajichō, Sudachō –, imelistena. Esinevate bändide muusika aastalõpu hinnaalandustel, pead pööritama panev Jintani vilkuv reklaam, seedripuust jõulukaunistused, kõikvõimalike maade riigilippude väljapanek, vaateakna jõuluvanad, välilettidel reas olevad postkaardid ja kalendrid – O-Kimi arvates laulsid need kõik ülistust võrratule armastusele, mis näis imepäraselt ulatuvat lausa igasse maailma serva. Isegi siin-seal taevas helkivate tähtede valgus ei tundunud jahe. Tolmu üleskeerutav tuulgi, mis aeg-ajalt mantlihõlmade vahele puhus, muutus kohe kevadiselt soojaks tuuleiiliks. Õnn, õnn, õnn…

      O-Kimi märkas alles praegu, et nad olid vahepeal alleelt ära pööranud ja jalutasid nüüd mööda kitsast kõrvaltänavat. Paremal pool tänavat oli üks väike toidupood. Poe ereda gaasilambi alla olid kuhja laotud suured valged redised, porgandid, marineeritud köögiviljad, porrulaugud, väiksed naerid, jõgi-kõõluslehed, takjajuured, maguskartulid, naerisheinad, araaliad, lootose juured, tarod, õunad, mandariinid. Poest möödudes jäi O-Kimile juhuslikult silma porrulaugu kuhja vahele pistetud bambustorule kinnitatud silt. Sildile oli lohakalt süsimusta tindiga kirjutatud: „Üks kimp neli sen’i”. Tänase hinnatõusu juures ei olnud kimpu porrulauku nelja sen’i eest kusagilt saada. Seda silti vaadates ärkas seni armastusest ja kunstist joovastunud O-Kimi õndsas südames ootamatult sinna peitunud reaalne maailm. Roosid, sõrmused, ööbikud, Mitsukoshi reklaamsildid olid ühe hetkega ta silma eest kadunud. Seda asendasid kõikvõimalikud elamiskulud – üür, riisi arve, elektriarve, puusöe-, toidu-, soya-, ajalehe-, kosmeetika- ja transpordiarved –, mis koos kunagiste valulike kogemustega igast suunast, nagu putukad tule peale, O-Kimi tillukesse südamesse tuiskasid. Ta seisatas tahtmatult, jättis pahviks löödud Tanaka tänavale, ja sammus otsejoones ereda gaasilambi valguses olevate köögiviljakuhjade vahele. Osutades oma peene näpuga neli sen’i maksvate porrulaukude poole, ütles ta otsekui „Sasurai” laulu29 lauldes: „Palun mulle kaks kimpu.”

      Tanaka – must laia äärega kübar peas, laiatriibuline krae üles keeratud, nikeldatud nupuga jalutuskepp käes – seisis üksi tolmutuulisel tänaval. Tema meeles mõlkus võretatud uksega maja selle tänava lõpus – kiiruga kokku klopsitud kahekordne majake, mille esiku trepikivid olid puhtaks pestud ja räästa all rippus elektrilamp. Paraku hakkas nõndaviisi tänaval oodates pilt sellest väiksest hubasest majakeset kummalisel kombel ähmastuma ning temagi peas hakkas aegamisi ringlema mõte porrulauguhunnikust, mille keskel tahvel „Üks kimp neli sen’i”. Juba järgmisel hetkel aga olid kõik unelmad justkui tuulega minema pühitud. Tanaka ninna tungis täiesti reaalne porrulaugu lehk, mis oli sama kibe ja silmi vesistama panev nagu reaalne elu.

      „Vabandust, et pidid ootama.”

      Õnnetu Tanaka silmitses kurblikul ilmel O-Kimit, otsekui oleks too hoopis keegi teine. Juuksed kaunilt lahku kammitud ja meelespealillelise juukseklambriga kinni pandud, nina veidi ülespoole, seisis O-Kimi ta ees, kreemikat salli kergelt vastu põske surudes, kaheksa sen’i eest ostetud porrulaugukimbud käes ja õnnelik naeratus silmis…

***

      Valmis! Päike peaks iga hetk tõusma. Väljast kostab kuke kähedat kiremist. Kuid miks on mu hing ikka nii raske? Sain ju ometi kirjatööga ühele poole. O-Kimi naasis tol õhtul oma juuksurisalongi ülakorruse tuppa, ilma et midagi oleks juhtunud, ning kui ta just kohvikus töötamist ei lõpeta, ei saa öelda, et ta enam Tanakaga välja ei lähe. Mis aga siis küll juhtuda võib… Ei, see, mis siis juhtub, juhtub siis. Praegu pole põhjust selle pärast muretseda. Siinkohal lõpetan. Hüvasti, O-Kimi! Astu ka täna kodust välja! Julgelt ja rõõmsameelselt! Kriitikuid eirates!

      Detsember 1919

      Taskurätt

      Tōkyō Keiserliku Ülikooli Õigusteaduste õppejõud professor Hasegawa Kinzō30 istus verandal korvtoolis ja luges Strindbergi „Dramaturgiat”.

      Professor Hasegawa uurimisvaldkonnaks oli koloniaalpoliitika. Seetõttu võib asjaolu, et ta „Dramaturgiat” luges, veidi ehk hämmingut tekitada, kuid mitte ainult teadlase, vaid ka haritlasena tuntud inimesena üritas ta ikka, vaba aja olemasolu korral, kõikvõimalikele tänaste õpilaste mõtete ja tunnetega seotud raamatutele pilgu peale heita, isegi kui need ei puudutanud tema enda valdkonda. Hiljuti oli professor võtnud vaevaks lugeda läbi Oscar Wilde’i teosed „De profundis” ja „Kavatsused” lihtsalt sellepärast, et ühe kutsekeskkooli, mille direktor ta samuti oli, õpilased nendest vaimustusid. Ning kuna ta juba kord oli selline inimene, siis ei olnud üldsegi imelik, et ta parajasti Euroopa modernsest draamast ja näitlejatest kõnelevat raamatut luges. Oli ju tema juhendatavate hulgas mitte ainult neid, kes kirjutasid esseid Ibsenist, Strindbergist või Maeterlinckist, vaid ka selliseid entusiaste, kes kavatsesid kaasaegsete dramaturgide jälgedes käia ja oma elu dramaturgiaga siduda.

      Iga kord, kui professor lõpetas mõne mõttetiheda peatüki lugemise, pani ta kollaste kaantega raamatu põlvedele ja heitis tühja pilgu veranda laes rippuvale Gifu paberlaternale. Kummaline, kuid nii kui ta tegi seda, eemaldusid tema mõtted Strindbergist. Strindbergilt liikusid mõtted aga tema oma naisele, kellega koos ta Gifu laternat ostmas oli käinud. Professor Hasegawa oli abiellunud Ameerikas õppimise ajal, mis loomulikult tähendab, et tema naine oli ameeriklanna, kuid too armastas Jaapanit ja jaapanlasi sama palju kui tema abikaasa. Eriti võlus naist jaapanlaste peen käsitööoskus. Seega oleks paslikum öelda, et verandal rippuv Gifu lamp ei olnud mitte professori valik, vaid väljendas pigem abikaasa huvi Jaapani vastu.

      Alati, kui Hasegawa raamatu kõrvale pani, mõtles ta naisele, Gifu laternale ja Jaapani tsivilisatsioonile. Professori meelest oli Jaapani tsivilisatsioon materiaalses mõttes teinud viimase viiesaja aasta jooksul läbi üsna kiire arengu, kuid vaimses suunas oli areng olnud praktiliselt olematu. Või õigem oleks öelda, et see oli mandunud. Tänapäeva mõtlejate kõige pakilisemaks ülesandeks oligi leida vastus küsimusele, kuidas seda mandumist pidurdada. Professor Hasegawa ise oli jõudnud järeldusele, et lahendus sai olla vaid Jaapanile ainuomases bushidō’s. Bushidō’d ei tohtinud kindlasti vaadelda saareriigi kitsarinnalise moraaliõpetusena. Vastupidi, professori nägemuses sisaldas see endas isegi Ameerika ja Euroopa riikide kristlikku vaimsust, ning kui bushidō’st saaks jaapani kaasaegse mõttevoolu trend, ei oleks see mitte ainult panus Jaapani spirituaalsele tsivilisatsioonile, vaid sellest oleks kasu ka ameeriklaste ja eurooplaste ning jaapanlaste vastastikusel mõistmisel. Võimalik, et see aitaks kaasa ka rahvastevahelise rahu edendamisele. Professor oli juba pikemat aega leidnud, et temast võiks saada Ida ja Läänt ühendav sild. Seesuguse arusaamaga õpetlasel ei olnud muidugi midagi selle vastu, kui mõtted naisest, Gifu paberlaternast ja selle kaudu ka Jaapani tsivilisatsioonist tema teadvuses teatava harmoonia tekitasid.

      Ühel hetkel märkas ikka ja jälle seda rahulolu nautiv professor, et tema mõtted eemaldusid Strindbergist isegi lugedes. Ta raputas veidi häiritult pead ja üritas tähelepanelikumalt peenesse trükikirja süveneda. Ta oli just jõudnud lõiguni, kus oli kirjas:

      Kui näitleja leiab mõne täiesti tavalise tunde väljendamiseks ühe kindla kuju ja kui ta saavutab selle esitusviisiga edu, siis, mõtlemata kas see on teataval hetkel sobilik või mitte, tekib näitlejal kalduvus – esmalt seepärast, et see on tema jaoks lihtne ning teisalt, et ta on selles edukas olnud – pidevalt sama esitusviisi kasutada. Seda nimetatakse manerismiks.

      Professor ei olnud

Скачать книгу