LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuud pärast pulmi elasid Nobuko ja tema abikaasa oma igapäevaaskeldustes õnnelikult nagu iga teinegi värske abielupaar.

      Nobuko abikaasa oli pisut naiseliku olekuga sõnaaher inimene. Tal oli kombeks iga päev peale töölt tulekut ja õhtusööki paar tundi naisega koos veeta. Nobuko klõbistas kudumisvardaid ja rääkis sekka ka viimasel ajal kõneainet pakkuvatest romaanidest ja näitemängudest. Eks tihtipeale tuli sedagi ette, et tema jutus oli kristliku tütarlastegümnaasiumi lõpetanu maailmavaate mekki. Abikaasa kuulas Nobukot kui imelooma, põsed õhtusest napsist punetamas ja pooleldi loetud ajaleht põlvil, kuid midagi isikliku arvamuse laadset ei kostnud ta suust kunagi.

      Peale selle käisid nad peaaegu igal pühapäeval Ōsaka lähikonna lõbustuspaikades aega viitmas. Kui nad rongiga sõitsid, tundusid suvalises avalikus kohas mingi piinlikkustundeta söövad osakalased Nobukole labastena. Ta tundis rõõmu oma tasase abikaasa üle, kes näis neist klass kõrgemana. Sellise pööbli seas paistis ta tõepoolest nägusa välimusega mehena – tema müts, tema selg, punasetooniline kudum ta seljas kiirgasid mingit erilist värskust, mis meenutas näopesuseebi lõhna. Kui nad vahel harva suvise puhkuse ajal Kōbesse Maiko randa läksid, siis võrdles ta oma meest teiste teemajja tulnud kolleegidega ja tundis veelgi suuremat uhkust. Aga näis, et abikaasa ise tundis nende labaste kolleegide suhtes ootamatut lähedust.

      Mõne aja pärast meenus Nobukole loometöö, mille ta juba kauaks hüljanud oli. Ta otsustas mehe äraolekuaegadel tund-paar laua taga istuda. Kui abikaasa sellest kuulis, ühmas ta: „Noh ja hakkadki siis lõpuks kirjaneitsiks, jah?” ja manas oma sõbralikule näole kerge muige. Kuid kui Nobuko laua taha istus, ei jooksnud sulg, nagu oleks soovinud. Ikka ja jälle tabas ta end hajameelselt käsipõsakil istumas ja äraolevalt päikeses põlevates männilatvades saagivaid tsikaade kuulamas.

      Ühel päeval, kui hilissuvine soojus oli juba asendumas sügisega, tahtis mees tööle minnes oma higist plekiliseks muutunud kraed puhta vastu välja vahetada. Õnnetul kombel olid kõik kraed viimse kui üheni pesumajas. Alati pedantselt oma puhtuse eest hoolitseva mehe nägu tõmbus pahuralt pilve. „Raiskad vist liiga palju aega romaanide kirjutamisele,” kähvas ta tavalisest sarkastilisemalt, samal ajal püksitrakse pingutades. Nobuko lõi silmad maha ja pühkis kuuehõlmalt puru.

      Mõni päev hiljem hakkas mees õhtul ajalehes käsitletud toiduainekriisi ajendil arutlema, kas ei saaks igakuiseid kulutusi kuidagi koomale tõmmata. „Ja ega sina ei saa ka igavesti elada nagu mõni üliõpilaspreili…” viskas ta sekka. Nobuko vastas, nagu poleks see teda puudutanud. Ta oli just parasjagu ametis mehe lipsu tikkimisega. Mees jätkas ootamatult kiusakalt norimist: „Ja see lips! See tuleks ostes ehk odavamgi!” Nobuko jäi hoopis tummaks. Mees tegi põlastava näo pähe ja asus viimaks tujutult mingit kaubandusajakirja või midagi niisugust lugema. Nobuko kustutas magamistoas tule. Selg endiselt abikaasa poole, kostis pimeduses tema suust justkui sosinal: „Ma ei kirjuta enam kunagi romaane.” Mees oli jätkuvalt vait. Mõne aja möödudes kordas Nobuko sedasama veel vaevukuuldavamalt kui enne. Mõne hetke pärast vallandus nutt. Mees noomis teda paari sõnaga. Aga ka pärast seda kostis pikalt lurisemist ja nuutsatusi ning peagi leidis Nobuko end kõvasti-kõvasti mehe külge klammerdumas…

      Järgmisel päeval olid nad samasugune hästi läbisaav abielupaar nagu enne.

      Elu läks edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid siis ühel päeval ei olnud mees veel südaöökski töölt koju tulnud. Kui ta viimaks saabus, haises ta alkoholi järele ja oli nii purjus, et ei saanud endalt ise vihmamantlitki seljast. Nobuko kortsutas kulmu, aga aitas püüdlikult mehel riideid vahetada. Sellest hoolimata pildus mees oma alkoholist pehme keelega õelusi. „Eksole, kui ma poleks täna üldse koju tuldki, küll sa oleks siis alles saanud romaane vihtuda!” kostus rohkem kui kord abikaasa mingis mõttes naiselikult õelast suust. Kui Nobuko tol ööl viimaks madratsile puges, purskusid pisarad ta silmist iseenesest. Ah, kui vaid Teruko mind praegu näeks, kuidas ta siis koos minuga nutaks! Teruko. Teruko! Peale sinu pole mul kedagi, kellele loota! Nii hüüdis Nobuko mõttes ikka ja jälle oma õde. Abikaasa alkoholilehase hingeõhu käes piineldes ei saanud ta peaaegu kogu öö sõba silmale ja rähkles tulutult asemel.

      Kuid uue päeva saabudes olid nad taas justkui iseenesest leppinud.

      Sügise süvenedes tuli sarnaseid vahejuhtumeid veel õige mitu korda ette. Mingist hetkest alates istus Nobuko üha harvemini laua taha kirjutama. Selleks ajaks ei pannud ka abikaasa naise kirjandusejutte enam nii imeks. Nad istusid õhtuti teine teisel pool pikka söepanni ja õppisid vestlema lihtsatest majapidamisasjadest. Pealegi paistis, et vähemalt mehele pakkusid õhtuse napsi järel just odavama majandamise teemad kõige rohkem huvi. Sellest hoolimata juhtus, et Nobuko vaatas pettumustundega mehe alkoholist punetavat palet. Kuid too ei pannud midagi tähele, näris oma hiljuti ette kasvatatud vuntsi ja pajatas tavalisest entusiastlikumalt: „Ja kui siis veel lapsuke ka hakkama panna…”

      Umbes samal ajal hakkas ajaleheveergudele ilmuma tädipoja nimi. Pärast abiellumist oli Nobuko oma kirjavahetuse Shunkichiga lõpetanud. Kuid Shunkichi tegemistest sai ta oma õe kirjadest teada: näiteks, et ta ülikooli lõpetas või et ta koos koolkonnakaaslastega oma ajakirja avas. Ja ega Nobukol ei tekkinud ka sellist tunnet, et oleks tast midagi rohkemat teada tahtnud. Aga tädipoja kirjutisi ajakirjas trükituna nähes sigis hinge vana igatsus. Shunkichi teoste lehekülgi keerates vallandus Nobuko huulilt õige mitu naerupahvakut. Ka kirjanduses kasutas Shunkichi irooniat ja naljatusi kui oma põhilisi relvi, mida ta käsitles osavalt nagu kuulus sõdalane Miyamoto Musashi16. Siiski – oli see nüüd meelepett või mis, aga paistis, nagu varjaks kerge iroonia taga end kurb meeleheide, mida ta varem Shunkichi juures täheldanud polnud. Samas võis olla ka, et temas rääkis lihtsalt kadedus.

      Pärast seda muutus Nobuko oma abikaasa suhtes veelgi hoolitsevamaks. Mees märkas tema avalat säravat naeratust, kui nad külmadel õhtutel söepanni ääres istusid. Ta nägu oli nooruslikum kui kunagi varem ja alati ilusti meigitud. Nobuko laiendas näputööpoodi. Samal ajal meenutasid nad oma pulmapidustusi Tōkyōs. Meest üllatas ja rõõmustas, kui detailselt Nobukol kõik meeles oli. „On sul alles pisiasjad meeles!” nokkis abikaasa Nobukot, kuid viimane vastas vaikides, vaid koketse pilguga. Aga talle endalegi tundus kohati imelik, miks tal see kõik meelest polnud läinud.

      Õige varsti pärast seda saabus emalt kiri, milles ta teatas, et õe kihlus on sõlmitud. Ta lisas ka, et Terukoga abiellumiseks oli Shunkichi Yamanote linnaosa serva uue maja soetanud. Nobuko kirjutas kohe emale ja õele pikad õnnitluskirjad. „Mul on äärmiselt kahju, et ei saa abielutseremoonial osaleda, kuid olen siin tõesti hõivatud…” ladus Nobuko vabandusi ritta, kuid talle eneselegi teadmata põhjusel peatus sulg õige mitu korda. Neil kordadel tõstis ta pilgu ja silmitses akna taga kõrguvat männisalu. Lopsakad männid olid varatalvise taeva all jõuliselt sünkjasmustad.

      Tolsamal õhtul rääkisid Nobuko ja tema abikaasa Teruko abiellumisest. Mees manas näole oma alatise kerge muige ja kuulas lõbustatult, kuidas Nobuko õe kõnemaneeri jäljendas. Ent mingil seletamatul põhjusel tundis Nobuko, justnagu räägiks ta iseendaga. Kahe-kolme tunni möödudes ajas mees end väsinud moel söepanni eest püsti ja ühmas oma pehmet vuntsi silitades: „Noh, lähme magama ka või?” Nobuko arutles ikka veel selle üle, mida õele pulmakingiks saata, ning sirgeldas roobiga tuha sisse tähti, kuid tõstis mehe lause peale pilgu ja ütles: „Kas pole imelik, et mul on varsti õemees…?” Mees vastas: „Loogiline ju. Sul on õde, siis on ka õemees, kas pole?”, kuid Nobuko jäi sügavalt mõttesse ega vastanud midagi.

      Teruko ja Shunkichi pulmapidu toimus aasta viimase kuu keskel. Pulmapäeva ennelõunast hakkas taevast valgeid ebemeid alla pudenema. Nobuko sõi üksinda lõunat. Lõunasöögi kalalehk ei tahtnud kuidagi suust kaduda. „Huvitav, kas ka Tōkyōs sajab lund…?” mõtles Nobuko ja naaldus hämaras teetoas liikumatult pikale söepannile. Viimaks muutus lumesadu raevukaks. Kuid pealetükkiv kalahais suust ei kadunud ega kadunud…

III

      Järgmise aasta sügisel pidi Nobuko abikaasa töö asjus Tōkyōsse sõitma ning Nobuko sõitis temaga kaasa. Üle pika aja esimest korda Tōkyōs. Aga et mees oli äärmiselt hõivatud, ei saanud ta peale kiirvisiiti ämma juurde peaaegu mitte ühelgi päeval koos naisega linna peal aega veeta. Ka siis, kui Nobuko

Скачать книгу