LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aeg läks edasi ja Zerbinot ikkagi ei tulnud, saatsin ma Capi uuesti oma kaaslast otsima, aga poole tunni pärast ilmus ta üksi tagasi ja andis mulle mõista, et pole teda üldse leidnud.

      Mida teha?

      Ehkki Zerbino oli süüdlane ja asetas meid oma lubamatu teguviisiga lausa kohutavasse olukorda, ei tulnud mul mõttessegi teda maha jätta. Mis ütleks mu isand, kui ma ei viiks talle tagasi kõiki koeri? Ja hoolimata kõigest armastasin ma seda kelmi Zerbinot.

      Nii otsustasin ma siiski oodata kuni õhtuni, kuid võimatu oli jääda tegevuseta ja kuulata meie kõhtude näljakisa, mis tundus seda piinavam, et meil polnud mingit meelelahutust, mis hetkekski oleks meie tähelepanu millelegi muule juhtinud.

      Tarvis oli midagi välja mõtelda, mis oleks pannud kõiki meid nelja tegevusse ja hajutanud meie näljamõtted.

      Kui meie ainult suudaksime nälja unustada, siis oleksime sel ajal kindlasti vähem näljased.

      Ent millega tegelda?

      Juureldes selle küsimuse üle, meenusid mulle Vitalise sõnad: kui rügement sõjaretkel pikast rännakust väsib, lastakse mängida orkestril ja kuuldes lõbusat või kaasakiskuvat viisi, unustavad sõdurid oma väsimuse.

      Kui ma mängiksin mõne lõbusa loo, võib-olla unustame siis kõik oma nälja. Aga igal juhul, kui mina olen tegevuses mängimisega ja koerad tantsivad Joli-Coeuriga, möödub meie aeg märksa kiiremini.

      Võtsin puu najalt oma harfi, seadsin komödiandid tantsuks valmis, keerasin kanalile selja ning alustasin üht tantsulugu. Selle järel mängisin valssi.

      Algul ei ilmutanud mu näitlejad tantsimiseks erilist lusti. Oli ilmne, et tükk leiba oleks mõjunud neile palju paremini, kuid aegamööda nad siiski elavnesid, muusika avaldas oma vastupandamatut mõju: me kõik unustasime leiva, mida meil polnud, ja mina mõtlesin veel ainult mängule ja nemad tantsule.

      Korraga kuulsin üht heledat lapsehäält hüüdvat:

      „Braavo!”

      Hääl tuli mu selja tagant ja ma pöördusin kiiresti ümber.

      Nägin kanalil seismas laeva, mille nina oli pööratud kalda poole, kus olime meie. Vastaskaldal olid seisma jäänud kaks hobust, kes laeva vedasid.

      See oli väga kummaline laev, missugust ma varem polnud veel näinud: ta oli palju lühem veolaevadest, mida tavaliselt kasutatakse kanalitel liiklemiseks. Laeva sillale, mis asetses vaid veidi kõrgemal veepinnast, oli ehitatud mingisugune klaasrõdu. Selle ees asetses veranda, mida varjutasid väänkasvud, rippudes roheliste kaskaadidena katuselt alla. Verandal silmasin ma kahte inimest: võrdlemisi noort, ülla ja nukra ilmega daami, kes seisis püsti, ja last, umbes minuvanust poissi, kes näis lamavat.

      Ma ei kahelnud, et seesama poiss oligi hüüdnud „Braavo!”.

      Toibunud üllatusest, milles ma ei leidnud midagi hirmutavat, kergitasin kübarat, et tänada seda, kes mulle oli aplodeerinud.

      „Kas mängite oma lõbuks?” küsis minult daam, rääkides võõrapärase aktsendiga.

      „Mängin selleks, et mu näitlejatel oleks tegevust… ja et ühtlasi ka oma meelt lahutada.”

      Poiss tegi käeliigutuse ja daam kummardus tema kohale.

      „Kas soovite veel mängida?” küsis daam pead tõstes.

      Kas ma soovin mängida! Mängida publikule, kes saabus nii parajal ajal! Ma ei lasknud ennast paluda.

      „Kas soovite tantsu või komöödiat?” küsisin ma.

      „Oh, komöödiat!” hüüdis laps.

      Ent daam katkestas teda ja ütles, et ta eelistab tantsu.

      „Tants on liiga lühike!” hüüdis laps.

      „Me võime pärast tantsu, kui lugupeetud seltskond seda soovib, esitada mitmesuguseid kunsttükke, nagu neid tehakse Pariisi tsirkustes.”

      See lause pärines minu peremehelt ja ma püüdsin seda öelda sama väärikalt kui tema. Lähemalt järele mõeldes olin ma koguni rõõmus, et seltskond ei soovinud vaadata komöödiat, sest mul oleks olnud tõsiseid raskusi etenduse organiseerimisega, kuna puudus Zerbino ja puudusid kostüümid ning kõik muu selleks tarvilik.

      Võtsingi siis uuesti kätte harfi ja alustasin üht valssi. Capi võttis kohe käppadega ümber Dolce piha ja nad hakkasid taktis keerlema. Seejärel tantsis Joli-Coeur üksi. Ja nii esitasime lõpuks kogu oma repertuaari. Keegi meist ei tundnud väsimust. Mis puutub näitlejaisse, siis kindlasti olid nad taibanud, et nende vaeva tasuks on lõunasöök, ja nad säästsid ennast niisama vähe kui minagi.

      Järsku, keset üht mängulugu, nägin ma Zerbinot põõsast välja ilmuvat, ja niipea kui ta kaaslased temast möödusid, asus ta jultunult nende keskele ning hakkas oma osa etendama.

      Mängides ja ühtlasi oma näitlejate järele valvates heitsin ma aeg-ajalt pilgu ka sellele väikesele poisile ja, kummaline küll, ehkki meie etendus näis talle suurt rõõmu valmistavat, ei liigutanud ta oma keha: ta lamas väljasirutatult ja liigutas ainult käsi, et meile aplodeerida.

      On ta halvatud? Mulle näis, et ta on seotud ühe laua külge.

      Tuul oli laeva märkamatult ajanud vastu kallast, kus ma asusin oma trupiga, ja ma nägin nüüd seda poissi nii hästi, nagu oleksin olnud tema kõrval laevas: ta oli blond ja ta nägu oli nii kahvatu, et laubal võis läbipaistva naha all näha siniseid sooni. Ta leebes ja kurvas näoilmes oli ühtlasi midagi haiglast.

      „Kui palju maksavad kohad teie teatris?” küsis daam.

      „Igaüks maksab lõbu järgi, mis ta on tundnud.”

      „Siis, ema, pead sa maksma väga palju,” ütles poiss.

      Ja ta lisas mõned sõnad keeles, mida ma ei mõistnud.

      „Arthur sooviks teie näitlejaid lähemalt näha,” ütles daam.

      Andsin Capile märku, ta võttis hoogu ja hüppas laevale.

      „Ja teised?” hüüdis Arthur.

      Zerbino ja Dolce järgnesid Capile.

      „Ja ahv ka!”

      Joli-Coeuril oleks olnud naljaasi hüpet sooritada, kuid ma ei võinud iialgi tema peale kindel olla: kord juba pardal, võis ta kergesti hakkama saada naljadega, mis daamile võib-olla poleks meeldinud.

      „On ta tige?” küsis daam, nähes mind kõhklemas.

      „Ei, proua, kuid ta pole alati kuulekas ja ma kardan, et ta ei käitu ehk küllalt kombekalt.”

      „Hästi, aga tulge ise koos temaga.”

      Seda öeldes viipas ta tüüri juures seisvale mehele, kes heitis laevalt kaldale plangu.

      Nii võisin ma otsekui silda mööda laevale astuda, ilma et mul oleks tarvitsenud sooritada hädaohtlikku hüpet. Ja ma astusin väärikalt laevalaele, harf õlal ja Joli-Coeur käe peal.

      „Ahv! Ahv!” hüüdis Arthur.

      Läksin lapse juurde, ja sel ajal kui ta silitas ja hellitas Joli-Coeuri, võisin ma teda lähemalt silmitseda.

      Hämmastav lugu, ta oli tõepoolest seotud laua külge, nagu ma algul juba arvasin.

      „Teil on muidugi isa, mu laps?” küsis daam.

      „Jah, kuid praegu olen ma üksi.”

      „Kas kauaks?”

      „Kaks kuud.”

      „Kaks kuud! Oh, mu vaene poiss! Kuidas võisite jääda üksi? Ja pealegi teie eas!”

      „Pean sellega leppima, proua!”

      „Ja kahe kuu pärast peate muidugi oma peremehele viima teatava summa raha?”

      „Ei, proua, seda ta minu käest ei nõua. Jätkub sellest, kui ma suudan ära elatada ennast ja oma

Скачать книгу