LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuskil etendusi anda? Suukorvid ja luba laulmiseks – kust pidin ma need endale hankima? Kas me olime määratud nälga surema kuskil puu või põõsa all?

      Mõlgutades neid kurbi mõtteid, silmitsesin ma tähti, mis särasid tumedas taevas. Ei ainustki tuulehoogu. Täielik vaikus ümberringi, ei lehtede kahisemist, ei linnuhäälitsusi, vankrite veeremist maanteel. Nii kaugele kui mu pilk suutis tungida selles sinises sügavuses – aina tühjus. Kui üksi, kui mahajäetud me olime!

      Tundsin oma silmi valguvat pisaraid ja järsku puhkesin ma nutma:

      „Vaene ema Barberin! Vaene Vitalis!”

      Lamasin kõhuli ja nutsin, nägu peidetud kätesse, suutmata peatada oma pisaraid, kui korraga tundsin oma juustel sooja hingust. Pöörasin enese kiiresti ümber ja pikk pehme soe keel lakkus mu nägu. See oli Capi, kes kuulis mind nutvat ja tuli nüüd lohutama, nagu ta oli seda teinud kord varem, mu esimesel matkapäeval.

      Võtsin tal kahe käega kaela ümbert kinni ja suudlesin ta niisket koonu, mispeale ta kaks või kolm korda lämmatatud häälel niuksus, ja mulle näis, et ta nuttis koos minuga.

      Kui ma järgmisel päeval ärkasin, oli päike juba kõrgel, Capi istus minu ees ja vaatas mulle otsa. Linnud vidistasid puude lehestikus ja kaugel, üsna kaugel kutsus kirikukell palvele. Kõrgele tõusnud päike saatis sooje ja kosutavaid kiiri, mis olid head nii südamele kui kehale.

      Meie hommikune tualett ei võtnud kuigi palju aega ning me asusime teele selles suunas, kust oli kostnud kellahelin: seal asus küla ja kahtlemata ka pagar. Kui heidetakse magama ilma lõunaja õhtusöögita, annab nälg ennast varakult tunda.

      Otsustasin nüüd ära kulutada oma kolm soud, saagu edasi, mis saab.

      Jõudnud külla, polnud mul vajadust pagari juurde teed küsida, sest meie ninad juhtisid meid eksimatult sinnapoole. Minu haistmismeel oli peaaegu sama terav kui koertel ja ma tundsin juba kaugelt meeldivat sooja leiva lõhna.

      Kuna leivanael maksis viis soud, siis saime kolme sou eest ostetud leivast igaüks ainult väikese tükikese ja meie hommikueine ei kestnud kuigi kaua.

      Nii oli ülim aeg ringi vaadata ja mõelda selle peale, kuidas päeva jooksul sissetulekut hankida. Jalutasin mööda küla, et etenduse jaoks sobivat kohta leida ning inimeste nägusid silmitseda, et selgusele jõuda, kas nad suhtuvad meisse sõbralikult või vaenulikult.

      Ma ei kavatsenud anda etendust otsekohe, sest kellaaeg polnud selleks kohane. Uurisin esialgu vaid ümbrust, et välja valida parim koht ja ilmuda sinna siis keskpäeva paiku õnne katsuma.

      Olin parajasti tegevuses nende mõtetega, kui ma korraga kuulsin oma selja taga karjumist. Pöördusin kiiresti ümber ja nägin jooksmas Zerbinot, keda üks vanaeit taga ajas. Taipasin silmapilkselt, mis oli selle tagaajamise ja kisa põhjuseks: Zerbino oli kasutanud minu hajameelsust, läinud minust eemale, hiilinud ühte majja ja varastanud sealt tüki liha, mida ta nüüd hammaste vahel hoidis.

      „Varas, varas!” karjus vanaeit. „Võtke ta kinni, võtke nad kõik kinni!”

      Kuuldes neid viimaseid sõnu ja tundes end süüdlasena või siis vähemalt vastutavana oma koera kuriteo eest, pistsin ka mina jooksma. Sest mida ma oleksin vastanud, kui see vanaeit oleks nõudnud minult varastatud liha eest maksmist? Millega seda tasuda? Ja kui kord oled juba vangis, kas on siis lahtisaamine enam nii lihtne?

      Nähes mind põgenemas, ei jäänud minust maha ka Capi ja Dolce, olles hoolikalt minu kannul, kuna Joli-Coeur, keda ma kandsin õlal, hoidis kinni mu kaela ümbert, et mitte kukkuda.

      Polnud karta, et meid oleks võidud taga ajades tabada, aga meie läbipääs võidi eestpoolt sulgeda ja niisugune kavatsus, nagu mulle näis, oli just kahel või kolmel inimesel, kes astusid teele ette. Õnneks aga leidsin ma enne nendega kohtumist väikese teeraja, mis viis risti külatänavalt kõrvale. Keerasin täie jooksuhooga sinna, koerad kannul, ja me jõudsime peagi lagedale. Siiski ei peatunud ma enne, kui olin täiesti hingetu, olles jooksnud vähemalt paar kilomeetrit. Alles siis jäin seisma ja julgesin tagasi vaadata. Keegi meid enam ei jälitanud. Capi ja Dolce olid kogu aeg mu kannul, kuna Zerbino lonkis silmnäolt järele: kahtlemata oli ta peatunud, et oma lihatükki ära süüa. Kutsusin teda, aga kuna ta väga hästi teadis, et on raske karistuse ära teeninud, siis selle asemel et minu juurde tulla, põgenes ta hoopis eemale. Muidugi, Zerbino oli lihatüki varastanud nälja pärast, kuid ma ei saanud võtta seda vabandava põhjusena. Vargus jäi ikkagi varguseks. Süüdlast tuli karistada või mu trupi distsipliin satub tõsisesse hädaohtu: järgmises külas võis Dolce jäljendada oma kaaslast ja lõpuks võis Capigi langeda kiusatuse ohvriks.

      Nii olin sunnitud Zerbinot avalikult karistama. Aga selleks pidi ta minu juurde ilmuma, milleks polnud teda kaugeltki kerge ahvatleda.

      Pöördusin abi saamiseks Capi poole.

      „Mine too Zerbino siia.”

      Capi läks viivitamatult täitma temale usaldatud ülesannet. Kuid mulle näis, et ta tegi seda väiksema innuga kui tavaliselt, ja pilgust, mille ta heitis mulle enne lahkumist, võisin ma lugeda, et ta oleks meelsamini esinenud Zerbino advokaadina kui minu sandarmina.

      Nüüd polnud mul muud teha, kui oodata Capi ja ta vangi tagasitulekut, aga see võis venida üsna pikale, sest Zerbino ei lase end arvatavasti otsekohe kaasa tuua. Kuid antud olukorras polnud see ootamine mulle põrmugi vastumeelne. Olin külast juba niivõrd kaugel, et vaevalt tarvitses mul jälitajaid karta. Ja pealegi olin ma küllaltki väsinud sellest meeletust jooksmisest ning vajasin mõne silmapilgu puhkust. Ka polnud mul mingit põhjust kiirustada; ma ei teadnud, kuhu minna, ja teha polnud mul mitte midagi.

      Koht, kus ma peatusin, oli otsekui loodud ootamiseks ja puhkuseks. Teadmata, kuhu mind mu meeletu jooksmine viib, olin sattunud Lõunakanali kaldale. Pärast Toulouse’ist lahkumist läbitud tolmuseid liivalagendikke leidsin enese nüüd keset rohelist ja värsket ümbrust: vesi, puud, lokkav rohi ja väike allikas, mis voolas vääntaimedega ümbritsetud kaljupragude vahelt. Kõik oli nii kaunis, et ma siin meeleldi koerte tagasitulekut ootasin.

      Tund möödus, aga kumbagi neist polnud veel näha. Ma hakkasin juba rahutuks muutuma, kui Capi lõpuks ilmus üksi, pea longus.

      „Kus on Zerbino?”

      Capi heitis kartlikult maha. Silmitsedes teda lähemalt, märkasin, et ta kõrv oli verine.

      Ma ei vajanud mingit seletust, et mõista, mis oli juhtunud: Zerbino oli sandarmeeria vastu mässu tõstnud ega alistunud Capile, kes omakorda võib-olla vastumeelselt täitis korraldust, mis tundus talle liiga karmina, ning laskis ennast seepärast meelega võita.

      Kas pidin tõrelema ja tedagi karistama? Mul polnud selleks julgust, mul puudus tahtmine teisi piinata, kuna mu enda mured mind juba küllalt vaevasid.

      Capi retk polnud õnnestunud ja mul ei jäänud muud üle, kui ära oodata, mil Zerbino ise arvab heaks tagasi tulla. Teadsin, et pärast esimest vastuhakku alistub ta ise vabatahtlikult teenitud karistusele ja ma näen varsti, kuidas ta kahetsevana tagasi ilmub.

      Viskasin enese ühe puu alla pikali ja sidusin Joli-Coeuri kinni kartusest, et tal võib tulla tuju Zerbino juurde üle minna. Capi ja Dolce lamasid mu jalgade ees.

      Aeg möödus, Zerbino ei näidanud ikka veel oma nägu, märkamatult võttis uni mu üle võimust ja ma uinusin.

      Kui ma uuesti ärkasin, oli päike juba mu pea kohal ja mitu tundi oli möödunud. Kuid mul ei tarvitsenud vaadata päikest, et märgata aja hilisust: mu kõht kisendas, et on möödunud juba palju aega sellest, mil ma sõin oma viimase tüki leiba. Samuti andsid ka mõlemad koerad ja Joli-Coeur mõista, et nad kannatavad nälga: Capi ja Dolce ilme oli kaeblev, kuna Joli-Coeur avaldas oma soovi grimasside abil.

      Kuid Zerbino ei näidanud ikka veel oma nägu.

      Hüüdsin teda ja vilistasin, kuid kõik oli asjatu: ta ei tulnud. Olles korralikult einetanud, seedis ta nüüd rahulikult kuskil põõsa all.

      Mu seisukord muutus kriitiliseks: kui

Скачать книгу