LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta muud vaeva näha, kui avada vaid silmad.

      Nad olid asunud teele Bordeaux’st kuu aega tagasi, sõites ülesjõge mööda Garonne’i, kust pöördusid Lõunakanalisse, mis pidi neid viima piki Vahemere rannikut asetsevatele järvedele ja kanalitele. Sealt kavatsesid nad sõita üles mööda Rhône’i, siis mööda Saône’i ning sealt pöörduda Loire’i jõele, et edasi sõita Briare’ini, sealt pöörata samanimelisse kanalisse, et jõuda Seine’i ning laskuda selle voogudel alla kuni Rouenini, kus nad pidid asuma suurele laevale, et pöörduda tagasi Inglismaale.

      Endastki mõista ei saanud ma kõiki neid üksikasju proua Milligani ja Arthuri kohta teada juba esimesel päeval, vaid järk-järgult ja vähehaaval, ja kui ma kõigest sellest siinkohal kõnelen, siis selleks, et mu jutustus oleks paremini mõistetav.

      Esimesel päeval tutvusin ma lähemalt ainult kambriga, mis oli määratud minu eluruumiks laeval, mida nimetati Luigeks. Ehkki ruum polnud kuigi suur – ainult kaks meetrit pikuti ja umbes meeter laiuti – tundus see mulle ometi kõige kaunima ja imepärasema kajutina, mida võib kujutleda lapse fantaasia.

      Ruumi sisustus koosnes ühest kummutist, kuid see kummut näis mingi füüsikute tühjendamatu pudelina, mis sisaldab endas nii palju. Pealmine laud oli lahtine ja kui see üles tõsteti, tuli nähtavale terve voodi madratsi, padja ja tekiga. See voodi polnud muidugi kuigi lai, kuid siiski küllalt avar, et seal mõnusalt magada. Voodi all oli sahtel, milles leidusid kõik tualetiks vajalikud esemed. Ja selle sahtli all asus omakorda mitme jaotusega riiul, kuhu võis asetada pesu ja riided. Ei ühtki lauda ega tooli, vähemalt mitte harilikul kujul, kuid voodi peatsis oli vaheseina külge kinnitatud lauake, mida alla lastes võis kasutada lauana, voodi jalutsis aga oli teine, mille võis muuta tooliks.

      Laeva seinas oli ruumi õhutamiseks ja valgustamiseks väike kajutiaken, mida võis sulgeda ümmarguse klaasiga.

      Ma polnud veel iialgi näinud midagi nii ilusat ja puhast: seinad olid kaetud lakeeritud kuusetahveldisega ja põrandat kattis mustavalgeruuduline vahariie.

      Kuid vaimustust ei tundnud üksi mu silmad.

      Kui ma pärast lahtiriietumist sirutasin end voodis, tundsin ma mõnu, mis mulle seni oli olnud täiesti võõras. Esimest korda silitasid mind voodilinad kratsimise asemel. Ema Barberini juures magasin ma karedate ja kangete kanepilinade vahel. Vitalisega magasime sageli kas õlgedel või heintel hoopis ilma linadeta, aga võõrastemajades, kus neid antigi, oleksime pigem eelistanud korralikku aluskotti. Aga kui peened olid need, mille sisse end mässisin täna! Kui mahedalt ja kui hästi need lõhnasid! Ja kui palju pehmem oli madrats tollest männiokastest voodist, millel magasin möödunud ööl! Öövaikus ei sisendanud siin vähimatki rahutust, pimeduses ei ilmunud enam viirastusi ja tähed, mida ma vaatlesin läbi ümmarguse kajutiakna, vilkusid julgustavalt ja lootustandvalt.

      Kui hea oligi mu uni selles mugavas voodis, tõusin ma ometi väga varakult, kuna tundsin muret oma näitlejate pärast ja tahtsin teada, kuidas veetsid oma öö nemad.

      Leidsin kogu oma pere magamas samal kohal, kuhu ma neile eelmisel õhtul aseme tegin, – nagu oleks see laev neile eluasemeks olnud juba paljude kuude jooksul. Minu lähenemisel koerad ärkasid ja tulid minult rõõmsalt hommikusi hellitusi vastu võtma. Ainult Joli-Coeur, ehkki tal oli üks silm poolavatud, ei liigutanud ennast ja hakkas norskama nagu tromboon.

      Polnud vaja kuigi teravat taipu, et mõista, mida see tähendab: härra Joli-Coeur kujutas endast õrnatundelisuse kehastust, pahandas äärmiselt kergesti ja kui ta kord oli juba vihastanud, siis tusatses ta kaua.

      Seekord oli tema pahameele põhjuseks asjaolu, et ma polnud teda endaga oma kajutisse kaasa võtnud, ja ta avaldas mulle oma rahulolematust teeseldud magamisega.

      Ma ei saanud talle selgitada põhjusi, mis sundisid mind mu suureks kahetsuseks jätma ta laevalaele, ja kuna ma tundsin, et olin vähemalt näiliselt olnud ülekohtune tema vastu, siis võitsin ta sülle, et avaldada talle oma kahetsust mõnede hellitustega.

      Algul ta jonnis edasi, kuid varsti mõtles ta oma meeleolu muutlikkuse tõttu juba muule ning andis mulle oma grimassidega mõista, et kui ma läheksin temaga jalutama maale, siis ta võib-olla andestaks mulle.

      Laevamees, keda ma eelmisel õhtul nägin tüüri juures, oli juba üles tõusnud ja pühkis laevalage. Ta heitis plangu laevalt kaldale ja ma võisin kogu oma trupiga aasale astuda.

      Mängides koerte ja Joli-Coeuriga, joostes, hüpates üle kraavide ning ronides puude otsa, möödus aeg kiiresti. Kui tagasi jõudsime, olid hobused juba laeva ette rakendatud ja veoteel asuva papli külge seotuna ootasid nad vaid piitsaplaksu, et liikuma hakata.

      Läksin kiiresti laevale. Mõne minuti pärast päästeti lahti kaldale visatud köis, mis meie laeva kinni hoidis, laevamees asus tüüri juurde oma kohale, laevavedaja hüppas hobuse selga, veoköie plokk hakkas kägisema – ja olimegi teel.

      Milline nauding oli sõita laeval! Hobused astusid kaldaäärsel veoteel ja vähimatki kõikumist tundmata libisesime kergelt mööda veepinda. Metsasaludega kaetud kaldad jäid meie selja taha ja polnud kuulda muud kui vee loksumist vastu kiilu, millesse segunes hobuste kuljuste kõlinat.

      Edasi sõites nõjatusin reelingule ja silmitsesin värskes lokkavas rohus uhkelt kõrgele sirguvaid papleid, mille lehed hommikuses tuulevaikuses lakkamatult värelesid. Puude tihe kaldaäärne rida moodustas paksu rohelise eesriide längus langevatele päikesekiirtele, nii et meieni tungis läbi lehestikusõela ainult pehme valgus.

      Paiguti näis vesi pigimustana, nagu kataks ta mõõtmatuid sügavusi; paiguti laotus ta aga nii läbipaistvana, et võis näha valendavaid kivikesi ja sametistunud rohtu.

      Olin süvenenud vaatlemisse, kui korraga selja taga mu nime hüüti.

      Pöördusin kiiresti ümber: hüüdjaks oli Arthur, keda kanti välja oma laua külge seotult, kuna ema seisis ta juures.

      „Kas magasite hästi?” küsis minult Arthur. „Paremini kui väljal?”

      Astusin lähemale, otsides viisakaid sõnu, et pöörduda nii ema kui ka lapse poole.

      „Ja koerad?” päris ta edasi.

      Hüüdsin koerad ja samuti ka Joli-Coeuri enda juurde. Nad tulid tervitades, Joli-Coeur tegi aga grimasse, kuna aimas, et nüüd peab hakkama etendust andma.

      Kuid sel hommikul polnud etendusest juttugi.

      Proua Milligan asetas poja varjulisse kohta ja istus ise tema kõrvale.

      „Kas viiksite koerad ja ahvi eemale,” sõnas ta mulle, „meil tuleb tööle hakata.”

      Täitsin ta soovi ja eemaldusin kogu oma trupiga laeva ninasse.

      Missuguseks tööks võiks küll see õnnetu väike poiss võimeline olla?

      Nägin, et ema laskis tal üles öelda õppetükki, mida ta ise jälgis avatud raamatust.

      Arthur lamas väljasirutatult laual ja vastas ilma ühtki liigutust tegemata.

      Või õigemini, Arthur püüdis üles öelda oma õppetükki, aga ta kõhkles väga ega suutnud lausuda ladusalt kolme sõnagi ja eksis sageli.

      Ema alustas uuesti õrnalt, kuid samal ajal ka kindlalt.

      „Teie ei tea oma valmi,” ütles ema.

      Mulle tundus imelik, et ta ütles oma pojale „teie”, sest siis ma veel ei teadnud, et inglased ei sinata üksteist.

      „Oh ema!” hüüdis Arthur lohutamatul häälel.

      „Teie teete täna veelgi rohkem vigu kui eile.”

      „Ma püüdsin õppida.”

      „Ja ometi teie ei õppinud.”

      „Ma ei suutnud.”

      „Miks?”

      „Ma ei tea … sellepärast, et ma ei suutnud … Ma olen haige.”

      „Haige pole teie pea. Ma ei nõustu sellega iialgi, et teie midagi ei õpi ja et haiguse ettekäändel kasvate suureks rumalana.”

      Proua

Скачать книгу