Perekonnata - Hector Malot

Скачать книгу

mis talle oli antud.

      Selle tunnistuse ajal Vitalis, selle asemel et seda tähelepanelikult kuulata, vaatas saalis igale poole ringi. Sain aru, et ta otsib mind. Tulin oma peidupaigast kohe välja, pugesin uudishimulike sekka ja jõudsin esimesse ritta.

      Niipea kui ta mind silmas, muutus ta kurb nägu säravaks. Mõistsin, et ta tundis mind nähes rõõmu. Minule aga valgusid pisarad silma.

      „Kas on see kõik, mis teil on enese kaitseks öelda?” küsis kohtunik lõpuks.

      „Enese kaitseks ei ole mul öelda enam midagi, aga lapse kaitseks, keda ma nii väga armastan ja kes jääb üksi, pöördun ma kohtu heatahtlikkuse poole ja palun, et meie lahusolek kujuneks nii lühikeseks kui võimalik.”

      Ma arvasin, et mu isand lastakse vabaks, kuid ei juhtunud midagi taolist.

      Üks teine kohtunik kõneles mõned minutid ja siis ütles kohtu eesistuja tõsise häälega, et kohtualune Vitalis leiti olevat süüdi korravalvuri teotamises ning mõistetakse selle eest kaheks kuuks vangi, peale selle peab ta maksma sada franki trahvi.

      Kaks kuud vangistust!

      Läbi pisarate nägin ma uuesti avanevat ust, mille kaudu Vitalis oli sisse toodud, Vitalist väljumas koos ühe sandarmiga ja ust uuesti sulguvat.

      Kaks kuud lahusolekut!

      Kuhu minna?

      XI

      LAEVAL

      Pöördudes tagasi võõrastemajja kurva südame ja punaseks nutetud silmadega, kohtasin hooviväraval võõrastemajapidajat, kes silmitses mind kaua.

      Kui ma tahtsin temast mööduda, et minna vaatama oma koeri, peatas ta mind sõnadega:

      „Noh, kuidas läks su peremehega?”

      „Ta mõisteti vangi.”

      „Kui kauaks?”

      „Kaheks kuuks.”

      „Ja kui palju trahvi?”

      „Sada franki.”

      „Kaks kuud ja sada franki,” sõnas ta kolm või neli korda.

      Tahtsin edasi minna, kuid ta peatas mind uuesti:

      „Ja mida sa kavatsed nende kahe kuu jooksul teha?”

      „Ma ei tea, härra.”

      „Ah nii! Sa ei tea. Tähendab, sul pole raha elamiseks ega oma koerte toitmiseks, kas pole nii?”

      „Jah, härra.”

      „Tähendab, loodad, et mina teile korteri annaksin?”

      „Oh ei, härra, ma ei looda mitte kellelegi.”

      Miski polnud rohkem tõsi: ma ei lootnud tõepoolest mitte kellelegi.

      „Väga õige, mu poiss,” jätkas võõrastemajapidaja. „Su peremees võlgneb mulle juba liiga palju ja ma ei saa sind hoida siin kaks kuud võlgu, ilma et ma teaksin, kas mulle seda üldse ära makstakse. Sellepärast pead siit lahkuma.”

      „Lahkuma! Aga kuhu ma pean teie arvates minema, härra?”

      „See pole enam minu asi. Mina pole sinu isa ega ka sinu peremees. Miks peaksin ma sind siis enese juurde jätma?”

      Jäin silmapilguks täiesti keeletuks. Mida talle vastata? Lõpuks oli sel mehel ju õigus. Miks pidi ta mu enese juurde jätma? Ma oleksin olnud talle ainult tüliks ja koormaks.

      „Läki, mu poiss, võta oma koerad ja ahv ning kao siit minema. Jätad siia ainult oma peremehe seljakoti. Niipea kui ta vabaneb vanglast, tuleb ta seda otsima ja siis klaarime oma arved.”

      See sõna sisendas mulle ühe mõtte ja ma arvasin, et leidsin abinõu, kuidas sellesse võõrastemajja edasi jääda.

      „Kuna te olete kindel, et arve tasutakse teile hiljem, siis lubage mul elada senikaua siin ja lisage minu kulud peremehe arvele juurde.”

      „Kas tõesti, mu poiss? Sinu peremees võib maksta mulle mõnede päevade eest, aga kaks kuud, see on juba hoopis midagi muud.”

      „Ma sööksin nii vähe, kui teie soovite.”

      „Aga sinu loomad? Ei, mu poiss, sa pead lahkuma! Küllap leiad endale külades tööd ja leiba.”

      „Aga mu härra, kuidas leiab mu peremees vanglast välja tulles mu üles? Ta tuleb mind ju siit otsima.”

      „Sul tarvitseb vaid selleks päevaks siia tagasi tulla. Vahepeal jaluta ümbruskonna supellinnades paar kuud veidi ringi, käi ära Bagneres’is, Cauterets’s ja Luzis, kus võid hästi teenida.”

      „Aga kui mu isand mulle vahepeal kirjutab?”

      „Ma hoian kirja sinu jaoks alles.”

      „Aga kui ma ei saa talle vastata?”

      „Ah! Sa tüütad mind juba lõpuks ära. Ütlesin sulle, et pead siit jalga laskma – ja nii ruttu kui võid! Annan sulle lahkumiseks viis minutit aega ja kui ma tagasi tulles su veel hoovist eest leian, siis hoia oma nahk!”

      Mõistsin nüüd ka ise, et igasugune vastupanu on asjatu. Pidin „siit jalga laskma” – nagu ütles võõrastemajapidaja.

      Läksin talli, päästsin lahti koerad ja Joli-Coeuri, sidusin oma koti kinni, võtsin harfi rihmaga õlale ning lahkusin võõrastemajast.

      Võõrastemajapidaja seisis uksel ja valvas minu järele.

      „Kui tuleb kiri,” hüüdis ta mulle, „siis hoian selle sinu jaoks alles!”

      Ma ruttasin kiiresti linnast välja, sest mu koertel polnud suukorve. Mida ma vastan, kui juhtun kohtama mõnd politseinikku? Et mul pole raha nendele suukorvide ostmiseks? See oli muidugi tõsi, sest mul oli taskus ainult üksteist soud, millest niisuguseks ostuks ei jätkunud. Ja kas ei vangistata siis ka mind? Mu isand on juba vangis, kui ka mina sinna satun, mis saab siis koertest ja Joli-Coeurist? Olin korraga muutunud näitetrupi direktoriks ja perekonnapeaks – mina, perekonnata laps! – ja ma tundsin oma vastutust.

      Sammudes kiiresti oma teed, tõstsid koerad pead ja vaatasid minu poole ilmel, mis oli arusaadav ilma sõnu tarvitamata: nad tahtsid süüa.

      Joli-Coeur, kes kükitas mu seljakotil, tiris mind aeg-ajalt kõrvast, et sundida mind pöörama pead tema poole. Kui ma seda tegin, sügas ta oma kõhtu liigutusega, mis polnud sugugi vähem väljendusrikas, kui seda olid koerte pilgud.

      Ka mina oleksin võinud väga hästi kõnelda oma näljast, sest minagi polnud einetanud, aga mida see oleks aidanud?

      Minu üheteistkümnest soust ei oleks jätkunud hommiku- ja lõunasöögiks. Pidime leppima üheainsa söömaajaga, mis oli ette nähtud keskpäeval ja mis pidi lugema kahe eest.

      Võõrastemaja, kus me olime peatunud ja kust meid minema kihutati, asus Saint-Micheli eeslinnas, Montpellier’ maantee ääres ja seepärast oli täiesti endastmõistetav, et lahkusin just seda teed kaudu.

      Põgenedes rutuga linnast, kus ma kergesti võisin kohata politseinikke, polnud mul mahti järele pärida, kuhu üks või teine tee viib. Ma soovisin ainult kiiresti pääseda välja Toulouse’ist, kuna kõik muu huvitas mind sel hetkel vähe. Ma ei osanud minna ühte kohta rohkem kui teise, sest kõikjal nõutakse raha söögi ja öömaja eest. Korteriküsimus huvitas mind aga kõige vähem, sest oli soe aastaaeg ja me võisime magada lageda taeva all mõne põõsa või müüri varjus.

      Aga kust saada süüa?

      Arvan, et matkasime umbes paar tundi, ilma et ma oleksin julgenud peatuda, ehkki koerte pilgud muutusid üha paluvamaks ja Joli-Coeur tiris mind kõrvast ja kratsis oma kõhtu üha tugevamini.

      Lõpuks, kui ma enda arvates olin Toulouse’ist juba küllalt kaugel ega tarvitsenud enam midagi karta ning võisin nüüd öelda, et ma panen oma koertele suukorvid pähe homme, kui minult oleks seda nõutud, astusin ma esimesse pagariärisse, mille leidsin.

      Küsisin poolteist naela leiba.

      „Võtke

Скачать книгу