Perekonnata - Hector Malot

Скачать книгу

ette, kuna meie kolm koera hüppasid püsti ja hakkasid valjult haukuma.

      Ma suutsin masinlikult korrata vaid ühte sõna:

      „Loom! Loom!”

      Keset koerte tigedat haukumist kuulsin ma korraga naerupahvatust. Samal ajal pani mu peremees mulle käe õlale ja sundis mind ümber pöörama.

      „Looma osas esined ju sina,” ütles ta naerdes. „Vaata veidi ringi, kui sa julged.”

      Ta naer tõi mu tagasi mõistuse juurde kiiremini kui ta sõnad: ma julgesin avada silmad ja vaadata ta käe suunas.

      Viirastus, mis oli mu hirmust hulluks ajanud, seisis liikumatult teel.

      Ma tundsin veel hetke jooksul hirmu ja vastumeelsust, kuid ma ei olnud enam üksi keset nõmme, Vitalis seisis mu juures, koerad olid mu ümber ja ma ei tundnud enam üksinduse ja vaikuse häirivat mõju.

      Võtsin südame rindu ja silmitsesin seda olendit terasel pilgul.

      Kas oli see loom? Või oli see inimene?

      Tal olid inimese keha, pea ja käed.

      Aga tal oli nagu loomal üleni karvane nahk ja kaks viie või kuue jala pikkust kõhetut koiba, mille peal ta seisis.

      Ehkki öö oli veelgi pimenenud, võisin ma neid üksikasju märgata seetõttu, et see suur vari joonistus musta siluetina tähtedest kahvatult valgustatud taevale.

      Arvatavasti oleksin ma veel kaua selle küsimuse üle kõheldes pead murdnud, kui Vitalis poleks seda viirastust kõnetanud.

      „Kas te võite mulle öelda, kui kaugel on siit küla?” küsis ta.

      See on ju ometi siis inimene, kui teda kõnetatakse?

      Ent vastuse asemel kostis mu kõrvu kuiv, linnukisaga sarnanev naer.

      Kas siiski mitte loom?

      Aga mu peremees jätkas küsitlemist, mis tundus mulle täiesti arutuna, sest igaüks teab, et kui loomad mõnikord saavadki aru, mida me neile ütleme, ei ole nad kunagi suutelised vastama.

      Millisesse hämmeldusse ma sattusin, kui see loom vastas, et siin läheduses pole ühtki maja, vaid ainult lambalaut ja ta nõustus meid sinna viima!

      Aga kui ta kõneles, kuidas võisid tal siis olla käpad?

      Oleks mul jätkunud julgust, ma oleksin talle juurde astunud, et näha, missugused olid ta käpad; ehkki ta ei paistnud tigedana, puudus mul selleks siiski julgus, ja võtnud maast oma seljakoti, järgnesin ma sõnatult oma peremehele.

      „Kas näed nüüd, mis sulle nii suurt hirmu valmistas?” küsis ta minult käies.

      „Jah, aga ma ikkagi ei tea, mis olend see niisugune on. Või elavad siin ümbruskonnas hiiglased?”

      „Jah, siis kui nad käivad karkudel.“

      Ja ta kõneles mulle, kuidas Lande’ide elanikud, et mitte vajuda reiteni liivasesse ja soisesse pinnasesse, kasutavad käimisel kahte pikka pukkidega keppi, mis jalgade külge seotakse.

      „Näed nüüd, kuidas nad kartlikele lastele muutuvad seitsmepenikoorma-saabastes hiiglasteks.”

      X

      KOHTU EES

      Pau on mulle väga meeldiva mälestuse jätnud: selles linnas ei puhu peaaegu mitte kunagi tuuled. Ja kuna me jäime sinna kogu talveks, võisime veeta oma päevad tänavail, avalikel väljakuil ja promenaadidel. On endastmõistetav, kuivõrd tundlik olin ma sedalaadi eelise suhtes.

      Kuid mitte selles ei seisnud põhjus, mis vastu meie harjumusi hoidis meid nii kaua aega ühes ja samas kohas, vaid teine, mu peremehe silmis täiesti õigustatult kõige kaaluvam asjaolu – meie rikkalikud sissetulekud.

      Tõepoolest, meile jätkus kogu talveks lastepublikut, keda meie repertuaar üldse ei tüüdanud ja kes meile iialgi ei karjunud:

      „Ah, ikka seesama vana lugu!”

      Enamuses olid need inglaste lapsed: paksud, punetavate põskedega poisid, ilusad väikesed tüdrukud suurte armsate silmadega – peaaegu niisama ilusatega kui Dolcel. Siin ma õppisingi tundma Alberti, Huntley ja teisi nimesid kandvaid küpsiseid, millega lapsed enne kodust lahkumist täitsid oma taskud, et neid pärast suuremeelselt jagada Joli-Coeuri, koerte ja minu vahel.

      Kui soojad päevad teatasid kevade saabumisest, hakkas meie publik vähenema ja pärast etendust tulid lapsed mitu korda, et ulatada käsi Joli-Coeurile ja Capile. See oli nende hüvastijätt, sest järgmisel päeval ei pidanud me neid enam nägema.

      Peatselt olimegi jäetud üksi avalikele väljakuile ja ka meie pidime mõtlema lahkumisele Basse-Plante’i ja Parci promenaadidelt.

      Nii asusime ühel hommikul taas teele ja Gaston Phoebusi ning Montauset’ tornid kadusid meil kiiresti silmist.

      Alustasime uuesti oma rändurielu hea õnne peale suurtel maanteedel.

      Ma ei tea kui palju päevi, kui palju nädalaid, aga me matkasime kaua edasi läbi orgude ja üle mäeküngaste ning kogu aeg paistsid meist paremal Püreneede sinakad, pilvekuhilatega sarnanevad mäetipud.

      Lõpuks jõudsime ühel õhtul kuhugi suurde linna, mis asus viljarikkal tasandikul mingi jõe ääres. Majad, enamuses väga inetud, olid ehitatud punastest tellistest. Tänavad olid sillutatud väikeste teravate kividega, millel astumine oli valus reisijate jalgadele, mis olid iga päev maha kõndinud kaksteistkümmend ljööd.

      Mu isand ütles, et jõudsime Toulouse’i, kuhu jääme pikemaks ajaks peatuma.

      Nagu tavaliselt, oli järgmisel päeval meie esimeseks mureks välja otsida sobivad kohad etenduste andmiseks.

      Leidsime neid rohkesti, sest Toulouse’is pole puudu promenaadidest, eriti botaanikaaia läheduses asuvas linnaosas; seal on ilus suurte puudega varjatud muruplats, kuhu suubub palju bulvareid, mida nimetatakse alleedeks. Valisime välja ühe neist alleedest ja juba esimestest etendustest peale oli meil palju publikut.

      Ent õnnetuseks ei vaadanud politseinik, kes valvas korra järele sel alleel, meie sinna asumisele kuigi hea pilguga. Ta kas ei armastanud koeri või segasime me teda ta teenistuses või hoopis mõnel muul põhjusel, aga ta tahtis meid sealt minema ajada.

      Võib-olla oleks meie olukorras olnud targem sellele ebameeldivale tülitamisele järele anda, sest võitlus meietaoliste vaeste veiderdajate ja politseinike vahel ei saa olla võrdne. Kuid mu isand, kes alati oli väga kannatlik, toimis mingi talle mitteomase meeleolu mõjul teisiti.

      Ehkki ta oli vaid vana vaene õpetatud koerte näitaja – vähemalt tegutses ja praegu sellena – ei puudunud tal ometi uhkus. Lisaks muule oli talle omane mingi õigluse vaist, tema enda seletuse kohaselt kindel veendumus, et miski ei ohusta teda senikaua, kui ta toimib kooskõlas seaduste ja politsei määrustega.

      Siiski keeldus ta täitmast politsei käsku alleelt lahkuda.

      Neil kordadel, kui mu isand ei tahtnud vihastada või kui tal tuli tahtmine inimesi pilgata, mida juhtus sageli, oli tal harjumuseks hakata liialdama oma itaalia viisakusega: ta kõnet kuulates võis arvata, et pöördutakse väga tähtsate ja kõrgete isikute poole.

      „Ülihiilgav võimuesindaja,” sõnas Vitalis kübarat peast võttes politseinikule, „suvatseb ehk olla nii armastusväärne ja näidata mulle selle võimu poolt väljaantud määrust, millega armetuil veiderdajail nagu meie on keelatud pidada oma viletsat ametit sellel avalikul väljakul?”

      Politseinik vastas, et käsk pole antud targutamiseks, vaid täitmiseks.

      „Kindlasti,” vastas Vitalis, „sest ka mina saan sellest niimoodi aru ja ma tõotan toimida teie korralduste kohaselt, niipea kui teie olete mulle suvatsenud teatavaks teha, missuguse määruse alusel teie oma käsu annate.”

      Sel päeval pööras politseinik meile selja, kuna mu isand, kübar käes, saatis teda kõige sügavama kummardusega, ise seejuures tasa naerdes.

      Kuid politseinik tuli järgmisel päeval tagasi, ja astudes üle nööri, millega tähistasime näitelava piire, tungis otse

Скачать книгу