Perekonnata - Hector Malot

Скачать книгу

mida ma võin üldse tunda. Ööbik laulab ilusti, aga mulle tundub, et teie laulate temast veel palju ilusamini. Ja teie laul mõjub hoopis teisiti: kui teie laulate, võite te minuga teha, mida tahate, siis tuleb mul mõnikord soov nutta ja mõnikord jälle soov naerda. Ja peale selle ütlen teile midagi, mis näib võib-olla üsna rumalana: kui teie vahel laulate mõnd vaikset ja kurba viisi, siis need helid kannavad mind ema Barberini juurde, siis mõtlen ma ainult temale, ma näen teda meie väikeses majas askeldamas, ehkki teie laulate itaalia keeles, mida ma ei mõista.”

      Seda kõneldes ma nägin, et ta silmad muutusid niiskeks ja ma küsisin temalt, kas mu sõnad teevad talle haiget.

      „Ei, mu laps,” vastas ta liigutatud häälel, „su sõnad ei tee mulle haiget, otse vastupidi, sa meenutad mulle mu enda noorust, mu kaunist aega. Ära muretse, ma õpetan sind laulma, ja kuna sul on süda, siis paned ka sina oma lauluga kord nutma, kord naerma. Ja sa näed …”

      Ta peatus järsku ja ma sain aru, et ta ei taha sellest pikemalt kõnelda. Kuid põhjused, mis teda vaikima sundisid, jäid mulle teadmata. Need selgusid mulle alles hiljem, väga palju aega hiljem, olukorras, mis oli mulle nii valurohke ja kohutav ning millest ma kõnelen edaspidi, kuna need kuuluvad sellesse jutustusse.

      Juba järgmisel päeval lõikas mu isand muusika õpetamiseks samasugused väikesed neljakandilised puust plaadikesed, nagu ta seda oli teinud lugemise jaoks.

      Kuid seekord osutus ta töö märksa raskemaks, sest vajalikud märgid nootide kirjutamiseks on palju mitmekesisemad ja keerulisemad kui tähestik lugema õppimiseks.

      Lõpuks, et kergendada mu taskute koormat, kasutas ta puuplaadikeste mõlemaid külgi. Pärast seda, kui ta oli mõlemale küljele tõmmanud viis joont, mis tähendasid noodijoonestikku, kirjutas ta ühele küljele ette viiulivõtme ja teisele küljele bassivõtme. Ja siis, kui kõik oli valmis, algasid õppetunnid. Pean tunnistama, et need polnud sugugi kergemad kui lugema õppimisel. Ja Vitalis, kes oli koertega nii kannatlik, ei suutnud seda olla minuga.

      „Looma peale ma ei pahanda, sest ta on loom,” hüüdis Vitalis, „aga sina viid mu hauda!”

      Ja tõstes käed teatraalse liigutusega üles, laskis ta need laksatades vastu reisi kukkuda. Joli-Coeur, kellele valmistas lõbu matkida kõike, mis näis talle naljakana, ahvis järele ka seda liigutust. Kuna ta viibis peaaegu kõigi tundide juures, siis, niipea kui ma vastusega kõhklesin, pidin ma meelepahaga pealt vaatama, kuidas Joli-Coeur tõstis oma käed üles ja plaksatas siis peopesadega vastu reisi.

      „Isegi Joli-Coeur heidab sinu üle nalja!” hüüdis Vitalis.

      Kui ma oleksin julgenud, siis ma oleksin vastanud, et Joli-Coeur heidab niisama palju nalja õpetaja kui õpilase üle, kuid nii lugupidamine kui ka teatud ebamäärane kartus hoidsid mind niisuguse tabava vastuse eest õnneks tagasi. Ma piirdusin vaid nende sõnade tasakesi omaette sosistamisega, kui Joli-Coeur põlastavat grimassi tehes käsi plaksatas, ja see leevendas mõningal määral mu solvunud enesetunnet.

      Lõpuks olid siiski suurema või väiksema vaevaga esimesed sammud tehtud ja ma võisin Vitalise poolt paberilehele kirjutatud lauluviisi noodist täie rahuldustundega maha laulda.

      Sel päeval ei löönud Vitalis oma käsi vastu reisi, vaid andis mulle kaks õrna ja sõbralikku plaksu mõlemale põsele ja ütles, et kui ma nii jätkan, siis tuleb minust kindlasti kuulus laulja.

      Endastki mõista ei jõudnud ma nii kaugele ühe päevaga, vaid mu taskud olid nädalaid ja kuid alaliselt täidetud nende väikeste puuplaadikestega.

      Ja peale selle ei saanud minu õpingud olla nii korrapärased nagu lapsel, kes käib koolis, sest mu õpetaja võis mulle tunde anda vaid oma vabadel silmapilkudel.

      Iga päev pidime edasi rändama ja matk kujunes kord pikemaks, kord lühemaks, sõltudes sellest, kas külad olid üksteisele lähemal või kaugemal. Tarvis oli anda etendusi kõikjal, kus võisime loota sissetulekut; tarvis oli korrata osasid koerte ja härra Joli-Coeuriga; tarvis oli valmistada enestele einet ja lõunat – ja alles pärast kõike seda võis kõne alla tulla lugemine ja laulmine. Kõige sagedamini tegime seda puhkepeatustel kuskil puutüve najal, kivihunnikul, murul või mõnel teerajal, mida kasutasin lauana oma puuplaadikeste väljaladumiseks.

      Niisugusel õppimisel polnud midagi ühist õppimisega, mis on kättesaadav nii paljudele lastele, kellel pole muud teha, kui ainult õppida, aga kes sellest hoolimata kurdavad, et neile ei anta küllalt aega oma ülesannete ettevalmistamiseks. Kuid peab ütlema, et on midagi veel tähtsamat kui õpinguteks antud aeg, see on hoolsus, millega seda aega kasutatakse. Mitte aeg pole see, mis meile meie tunni meelde jätab, vaid tahe seda õppida ja teada.

      Õnneks oli mul küllalt tahet, et mitte lasta end kaasa kiskuda meelelahutustest, mis meid ümbritsesid. Mida ma oleksin õppinud, kui ma oleksin pidanud tuupima kuskil toas, mõlema käega oma kõrvu sulgedes ja silmadega raamatusse vahtides, nagu seda teevad mõned õpilased? Mitte midagi, sest meil polnud tuba, kuhu me oleksime võinud ennast sulgeda. Ja marssides piki maanteid, pidin ma vahtima maha, et mitte komistada ja ninali kukkuda,

      Lõpuks ma siiski õppisin midagi ja samal ajal õppisin ma sooritama pikki matku, mis polnud mulle vähem kasulikud kui Vitalise õppetunnid. Ema Barberini juures elades olin ma üsna kidur laps, mida tõendavad kõige paremini sõnad, millega mind iseloomustati. „Ta on linnalaps,” oli öelnud Barberin. „Ta on liiga peenikeste säärtega,” oli sõnanud Vitalis. Ent elades oma peremehe kõrval värskes õhus tema karmi elu, muutusid mu sääred ja käsivarred tugevamaks, mu kopsud arenesid, mu nahk muutus vastupidavaks ja ma suutsin ilma vähimagi hädata taluda nii külma kui sooja, nii päikest kui vihma, nii vaeva, viletsust kui väsimust.

      Ja see õppeaeg osutus mulle suureks õnneks, sest ainult tänu sellele suutsin ma vastu pidada karmidele ja rasketele löökidele, mis mind mu nooruses enam kui üks kord tabasid.

      VIII

      ÜLE MÄGEDE JA ORGUDE

      Meil oli juba selja taha jäänud üks osa Lõuna-Prantsusmaast: Auvergne, Velay, Vivarais, Quercy, Rouergue, Cévennes ja Languedoc. Meie reisimise viis oli kõige lihtsam maailmas: me rändasime otse, hea õnne peale. Ja kui me eemalt märkasime küla, mis näis meile küllalt jõukana, siis valmistusime suurejooneliseks sissemarssimiseks. Minu ülesandeks oli koerte tualeti eest hoolitseda: teha Dolcele soeng, riietada Zerbino ja panna Capi silmale plaaster, et ta näeks välja Napoleoni-aegse vana erukaardiväelasena. Edasi sundisin ma Joli-Coeuri endale kindrali univormi selga tõmbama. Kuid see oli mu ülesannetest alati kõige raskem, sest ahv taipas väga hästi, et riietumine kujutab endast eelmängu tööle, mida tal tuleb hakata tegema, ning seepärast kaitses ta ennast nii, kuidas suutis, leiutades kõige veidramaid võtteid, et enda riietamist takistada. Mõnikord pidin ma abiks kutsuma Capi, kelle valvsus, instinkt ja kavalus aitasid mul peaaegu alati ahvi õelad vembud nurja ajada.

      Niipea kui trupp oli paraadvormis, võttis Vitalis oma vilepilli ja me marssisime ilusas rivis läbi küla.

      Kui meile järgnev uudishimulike hulk oli küllaldane, andsime sealsamas oma etenduse, kui aga pealtvaatajaid oli vähe, mis ei tõotanud mingit sissetulekut, jätkasime oma teekonda. Ainult linnades peatusime mitu päeva ja siis olin ma hommikul vaba ja võisin minna jalutama sinna, kuhu ise soovisin. Võtsin Capi endaga kaasa – loomulikult ilma teatrikostüümita, päris lihtsa koera Capi – ja me uitasime kahekesi mööda tänavaid.

      Vitalis, kes mind muidu alati oma läheduses hoidis, laskis neil kordadel valjad lõdvale.

      „Kuna juhus võimaldab sul Prantsusmaa läbi rännata selles eas, mil lapsed tavaliselt koolis käivad,” ütles ta mulle, „siis hoia kõikjal silmad lahti, vaata ja õpi. Kui sa satud kimbatusse, kui sa näed midagi, millest sa aru ei saa, kui sul tekivad küsimused, siis pöördu minu poole ilma vähimagi kartuseta. Võib-olla ei suuda ma sulle alati vastata, sest ma pole kaugeltki kõiketeadja, aga ehk suudan ma siiski mõnikord rahuldada sinu uudishimu. Ma pole alati olnud õpetatud loomade trupi direktor ja ma olen õppinud midagi muud kui seda, mida on vaja, et „esitleda Capit ja härra Joli-Coeuri lugupeetud seltskonnale”.”

      „Aga mida?”

      „Sellest

Скачать книгу