LITMIR.BIZ

Скачать книгу

isegi – see ei saa olla naine, sest ükski jõmmkärakast roostenärija ei toetaks ühtegi meest ega naist, kes pole sõitnud küünisPuuri otsas.”

      Leto naeratab targalt. „Kui Ares on punane.”

      Plinius ja Augustus hakkavad koos naerma. „Võib-olla on ta meeltesegaduses violett, kes on oma näitekunsti uuele lavale viinud,” pakub Plinius.

      „Või siis vaskne rahavahetaja, kes on tüdinud provintsis maksudeklaratsioonide täitmisest,” lisab Leto.

      „Ei! Ma julgen pakkuda, et hoopis obsidiaan, kes on lõpuks saanud üle hirmust tehnoloogia ees ja on õppinud holoKaamerat kasutama!” Plinius laksab endale vastu jalga. „Annaksin ära ühe oma roosa, et ainult näha…”

      „Mu headmehed. Aitab.” Augustus katkestab teda, toksides sõrmega laual. Plinius ja Leto naeratavad teineteisele ja pöörduvad uuesti Augustuse poole. „Mida te soovitate, Plinius?”

      „Selge see.” Plinius köhib kurgu puhtaks. „Vastupidiselt propagandale ja küberrünnakutele saab nende brutaalsusele väga lihtsalt vastata. Olgu see Ares või keegi teine, sellele tuleb reageerida. Meie tapmissalgad on valmis tegema taktikalisi rünnakuid Marsi pinna all mitme terroristide treeninglaagri vastu. Peaksime ründama kohe. Kui me jääme ootama, siis võtavad suverääni pretoriaanid kardetavasti asja ise käsile. Kuulsündinud ei saa Marsist aru. Nad litsivad selle ära.”

      „Rumal katkub lehti. Jõhkard saeb tüve. Tark kaevub juurteni.” Augustus peab vahet. „Lorn au Arcos ütles seda kunagi mu isale. Need sõnad on Uue Teeba terade saali graveeritud. Treeninglaagrite ründamine ei too muud kui seda, et holoNetis näidatakse toredaid plahvatusi. Ma olen väsinud poliitilistest mängudest. Meie strateegia peab muutuma. Iga uue pommirünnakuga tüdineb suverään minu valitsusest üha enam.”

      „Te valitsete Marssi,” ütleb Leto. „Mitte Veenust ega Maad. Meie planeet pole tüüne. Mida ta siis ootab?”

      „Tulemusi.”

      „Mu senjöör, mida te silmas peate?” küsib Plinius.

      „Ma kavatsen Arese poegade juured mürgitada. Ma tahan enesetaputerroriste, mitte halle. Tuleb üles otsida Marsi kõige jäledamad, kõige vastikumad punased, võtta nende pered pantvangi ja ähvardada tappa nende pojad ja tütred, kui isad ei tee seda, mida me käsime. Enesetapurünnakutes tuleb sihiks võtta pinnapealsed alad, mis on tihedalt noortega asustatud, lisaks veel kaks eraldi välja valitud kaevandust. Ükski naine ei tohi end õhku lasta. Tahan Ühiskonda lõhestada. Naised vägivalla vastu.”

      Kui vähe siin elu maksab. See on vaid sõna, mille tuul kaasa viib.

      „Linnaalad ka,” jätkab ta. „Ja mitte ainult pruunid ja punased kaevurid ja põllumajandajad. Ma tahan näha koolides või mängusaalides siniste ja roheliste surnud lapsi, kelle kõrval oleksid Arese poegade glüüfid. Siis saab selgeks, koleraisk, kas teised värvid enam laulavad tolle tüdruku laulu.”

      Mu süda kukub üheks tukseks saapasäärde. Eo laul jõudis tema unistustest kaugemale, see levis holoNetis ja läbistas ühe hoobiga kogu Päikesesüsteemi, anarhistidest häkkerite rühmituste toel jagati seda rohkem kui miljard korda. Ikka ja jälle löön ma kartma, et mind tuntakse ära. Võib-olla kaevub mõni kuldne arhiivi ja avastab, et Eo abikaasa nimi oli ka Darrow. Aga isegi mina suudan vaevu ära tunda toda kahvatut poissi, kondibuketti. Ja mida tähendab nimi? AlamPunaste nimede üle ei peeta täpset arvet. Vaskne ametimees, mõni administraator andis mulle numbrilise tähise. L17L6363. Ja L17L6363 poodi kaelapidi üles, misjärel tundmatu kurjategija varastas tema keha ja eeldatavasti mattis selle süvakaevandusse.

      „Teil on plaanis punaste ja teiste värvide vahele kiil lüüa ning seejärel teha sama punaste ja poegadega.” Plinius naeratab. „Mu senjöör, mõnikord ma imestan, milleks teil mind üldse vaja on.”

      „Plinius, ärge ülbitsege. See jääb allapoole meie mõlema väärikust.”

      Plinius kummardab. „Tõepoolest. Mu senjöör, vabandust.”

      Augustus vaatab uuesti Leto poole. „Te nihelete nagu kutsikas.”

      „Mulle teeb muret, et see muudab kõik veel hullemaks.” Leto kortsutab enda ette põrnitsedes kulmu. „Praegu on pojad tüütud, seda küll. Aga nad on vaevalt meie põhiline häda. Kui me selle plaani ellu viime, siis valame õli tulle. Ja veelgi hullem, siis oleksime sama suured süüdlased kui pojad. Terroristid.”

      „Süüd pole olemas.” Plinius uurib hajameelselt andmevoogu oma andmetahvlil. „Kui sa ise oled kohtunik.”

      Leto ei jää rahule. „Mu senjöör, meie kohus on valitseda, sest inimkonna suunamiseks sobime meie kõige paremini. Oleme Platoni filosoofkuningad. Meie siht on kord. Me tagame stabiilsust. Pojad on anarhistid. Nende siht on kaos. Me peaksime relvana kasutama just seda. Mitte öösel ringi hiilivaid halle. Laste sekka saadetud pommipanijaid.”

      „Peaksime püüdlema kõrgema eesmärgi poole?” küsib Plinius.

      „Jah! Võib-olla korraldama poegade vastu meediakampaania. Darrow, kas te pole nõus?”

      Ma ei vasta ka see kord. Kuni arheKuberner ei näita välja, et ta on mu juuresolekust teadlik. Ta ei hinda häbematut ega ebasündsat käitumist, kui see just talle endale kasulik pole.

      „Idealism,” ohkab Plinius. „Noorte puhul on see imetlusväärne, kuigi nad on eksiteel.”

      „Olge ettevaatlik, politikaan, kui suhtute minusse üleolevalt,” uriseb Leto, otsides Pliniuse pilkavalt näolt puuduolevat vääramatu armi. „Teie kava peaks olema vähem jõhker, arheKuberner. See on minu jutu mõte.”

      „Jõhkrus.” Augustus jätab selle sõna õhku rippuma. „See pole halb ega hea. See on lihtsalt ühe asja omadus, antud juhul ühe tegevuse omadus. Te peate hoopis analüüsima selle tegevuse olemust. Kas see on halb või hea, kui me peatame terroristid, kes pommitavad süütuid?”

      „Hea. Ma arvan.”

      „Siis mis vahet seal on, milliseid meetodeid kasutada, kui me teeme viga väiksemale hulgale süütutele kui nemad, juhul kui laseksime neil edasi eksisteerida?” Augustus paneb oma pikasõrmelised käed rinnal risti. „Aga asja tuumast rääkides pole tegu filosoofilise küsimusega, vaid poliitilisega. Arese pojad ei ohusta meid. Üldse mitte. Nad on vaid vahendiks meie poliitiliste vaenlaste käes, täpsemalt Bellonade käes, kes kasutavad neid ettekäändena, väites, et ma ei suuda Marssi kontrolli all hoida.

      Lokkispead juba töötavad selle nimel, et jätta mind kuberneriametist ilma. Nagu teate, on suveräänil ainuõigus mind ametist vabastada, selleks pole isegi senati hääletust vaja. Kui ta soovib, siis võib ta anda Marsi mõnele teisele kojale – Bellonadele, meie liitlastele Juliustele, kasvõi mõnele kojale, mis pole Marsilt pärit. Ükski neist ei juhiks Marssi nii tõhusalt kui mina. Ja kui Marssi juhitakse tõhusalt, siis saavad sellest kasu kõik – alamad ja ülemad. Ma pole despoot. Aga isa peab oma lastele vastu kõrvu andma, kui nad üritavad kodu põlema panna. Kui mul tuleb tappa paar tuhat suurema hüve nimel, et heelium-3 voolaks edasi ja et kodanikud saaksid elada sõjast lõhestamata planeedil, siis seda ma ka teen.

      Mis toobki meid Darrow au Andromeduse juurde.” Nüüd pöördub ta minu poole, tema pilk on külm, tuhande süütu surma saatmine on seda puhastanud. Ma ei suuda võpatust maha suruda, kui sünge viha minus mäslema hakkab. Kummardan pead viisaka lugupidamisega.

      „Mu senjöör. Te kutsusite mind?”

      „Seda küll. Ja teil on siin täita napp eesmärk. Instituudist teid enda juurde tööle võttes tegin ma kahiavangu. Kas te teate seda?”

      „Jah.”

      „Mulle piisas sellest, mis te olite ise välja teeninud, ja mulle pakkus lõbu, kuidas te koolihoovi tasemel Cassius au Bellonaga rivaalitsesite. Aga veritasu, mis on teie vahel välja kuulutatud, on muutunud,” ta vaatab vilksti Pliniuse poole, „minu huvide jaoks liiga koormavaks nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes. Maksumäärade suurenemise tõttu Tuumikus, kus Bellonade toetajad asuvad, on sissetulekud märkimisväärselt vähenenud.

Скачать книгу