LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mul suust verd ja õhku. Ta naerab. „Lorn au Arcose sõnu kasutades, kui meest on vaja ainult haavata, siis on kõige etem tema uhkus hävitada.”

      Ahmin korinal õhku.

      Cagney vahetab Karnuse välja, istub tema asemel mulle rinnale ja surub põlvedega mu käsi vastu maad. Imen õhku sisse. Ta naeratab otse mu näo ees ja vaatab mu juuksepiiri, tal on huuled teise inimese allutamise erutusest paokil. Tema kuum hingeõhk lõhnab piparmündi järele. „Mis meil siin siis on?” küsib ta, tõmmates andmetahvli mu käe pealt ära. „Raisk. Ta on Augustuse omadele sõna saatnud. Ma pigem ei võitleks tolle Juliuse-mõrraga ilma soomusrüüta.”

      „Siis lõpeta venitamine,” uriseb Karnus. „Lase käia.”

      „Tss,” sosistab Cagney, kui püüan rääkida. Ta libistab noaga mööda mu huuli, surudes selle mulle suhu, kuni rabe metall kolksatab vastu hambaid. „Vot see on tubli lita.”

      Jõhkra käega saeb ta mul juuksed peast.

      „Tasa-tasa. Tubli Lõikaja. Tubli.”

      Veri kipitab silmis, kui Karnus tõukab Cagney mu rinna pealt maha, haarab minust kinni ja tõstab vasaku käega maast üles. Ta liigutab paremat kätt, kirudes, et biitseps on läbi. Ta ei saa seda tahapoole tõmmata, nii et selle asemel naeratab ta mulle hambaküllaselt ja virutab peaga rindu, otse roietesse. Maailm lööb kõikuma. Kuulen raginat. Nagu oksaraod põleksid lõkkes. Teen visinal mulisevaid, ebainimlikke häälitsusi. Karnus lööb mind uuesti peaga ja viskab mu valutava keha maha.

      Tunnen, kuidas mulle pritsib peale midagi sooja, ja kuselõhn torgib nina. Nad naeravad ja Karnus hingab mulle kõrva.

      „Ema palus edasi öelda, et kerjus ei saa kunagi printsiks. Iga kord, kui te peeglisse vaatate, siis pidage meeles, mida me teiega tegime. Pidage meeles, et te hingate, sest me laseme teil hingata. Pidage meeles, et ühel päeval on teie süda meie laual. Kes tõuseb kõrgele, see kukub mutta.”

      4

      LANGENUD

      Seisan oma isanda ees, aga tal on ükskõik.

      Kabineti seintel on puittahveldis ja põrandal iidne vaip, mille tema raudsed esivanemad võtsid Maalt paleest kaasa pärast India impeeriumi langust. See oli üks viimastest suurtest kuldsetele vastu hakanud riikidest. Millist hirmu pidid need loomulikul teel sündinud inimesed tundma, kui nägid Alistajaid taevast alla laskumas. Täiustatud inimene, kes tõi lootuse asemel ahelad.

      Seisan Augustuse puidust ja rauast tehtud kasina kirjutuslaua ees, seisan seitsmesaja aasta vanuse verepleki juures, kus nõtke kuldne tapja eraldas viimase India imperaatori pea tema keha küljest.

      Nero au Augustus silitab hajameelselt lõvi, kes on laua kõrval. Nad näevad välja nagu kaksikskulptuur. Nende taga on tühi ruum. Üksik vaateava piilub pimedusse, kus skeptriarmaada laevad hõljuvad otsekui gigantsed golemid kohutavas unenäos. Sõidame neist mööda, käes on meie Marsilt alanud kolmenädalase reisi viimane ots.

      Augustus põrnitseb lauda, mille puust pinnal jooksevad andmed.

      Tundub, et see oli nii ammu, kui ta viis mu Marsil ringsõidule, et näidata meie valdusi – alates latifundiumitest, kus ülemPunased vaevaga vilja kasvatavad, kuni suurte polaaraladeni, kus obsidiaanid keskaegses eraldatuses elavad. Toona soosis ta mind, tahtis mind enda lähedaseks, õpetas mulle asju, mida tema isa oli talle õpetanud. Olin tema lemmik, jäin alla ainult Letole. Nüüd on ta mulle võõras ja ma valmistan talle piinlikkust.

      Kaks kuud on sellest päevast möödas, mil Karnus minust akadeemias jagu sai. Kuigi mul on juuksed tagasi kasvanud ja murtud luud paranenud, pole mu maine taastunud. Ja seepärast on mu teenistus Augustuse juures parimal juhul ebakindel. Iga päevaga on mul rohkem vaenlasi. Aga need pigem sosistavad, kui kasutavad habemenuga.

      Olen järjest enam veendunud, et Arese pojad valisid vale mehe. Ma pole loodud külmaks poliitiliseks sõjaks. Ega peeneks kavaldamiseks.

      Kurat, ma võiks iga kell poisikesi hobusekõhtu peita, aga ma ei oskaks korralikult altkäemaksu anda, isegi kui mu elu oleks kaalul.

      ArheKuberneri kabinetis kostab pooliku tõe jaoks loodud mahe, soe hääl. „Kolm rafineerimistehast. Kaks ööklubi. Ja kaks hallide politseipunkti. Kõiki neid pommitati pärast seda, kui me Marsilt lahkusime. Mu senjöör, see teeb seitse rünnakut. Viiskümmend üheksa hukkunud kuldset.”

      Plinius. Nõtke nagu salamander, nahk sile nagu roosal. Politikaan, kes pole vääramatu armiline, ta pole isegi instituudis käinud. Tema säravad silmad piiluvad ripsmete vahelt, mis jätavad paabulinnu sulestiku häbisse. Kitsad huuled on õrna huulepulgaga värvitud. Lõhnastatud juuksed on lokkis. Kõhn keha, aga lihaseline, mis on küll meeldiv, aga liiga kitsa tikanditega kaunistatud siidtuunika all täiesti haavatav. Isegi laps võiks selle kauni kiisupoja moodi mehe vaeseomaks peksta. Ometi on ta terveid perekondi hukka saatnud vaid ühe kuulujutu, vaid ühe naljaga. Tema võim on teistsugune. Seal, kus mina kasutan kineetilist energiat, kasutab tema potentsiaalset.

      Mulle on räägitud, et tema ongi mu maine hävitanud. Tactus isegi vihjas, et see võis olla Plinius, kes pani Karnusele pähe mõtte aias jõhkrutseda või vähemalt lasi holoKaameraga mu tähelendu salvestada.

      Pliniuse kõrval seisab siin neljandana veel Leto. Ta on helge peaga piigimees, minust kümme aastat vanem, ta juuksed on patsi põimitud ja näol kuusirbilaiune naeratus. Lisaks on ta habemenoaga poeet, mõne sõnul nagu Lorn au Arcos, ainult noorem. On tõenäoline, et arhe-Kuberneri vereliini pärijate – Mustangi ja Šaakali – asemel saab just tema Augustuse pärandi endale. Kui aus olla, siis mulle ta päris meeldib.

      „Arese pojad lähevad liiga julgeks,” pomiseb Augustus.

      „Jah, mu senjöör,” kissitab Plinius silmi. „Kui just nemad seda tegid.”

      „Mis muu sipelgas meid hammustaks?”

      „Meile pole tõesti teisi teada. Aga maailmades on veel ämblikke, täisid, rotte. Need pommiplahvatused on Arese kohta lihtlabased, valimatud, ebatavaliselt vägivaldsed. Pole kooskõlas talle iseloomuliku tehnoloogilise sabotaaži ja propaganda mustriga. Ares ei ole muutliku meelega, nii et mul on raske uskuda, et see on tema töö.”

      Augustus kortsutab kulmu. „Nii et mida te tahate öelda?”

      „Mu senjöör, võib-olla on see mõni teine terroristlik rühmitus. Tsensusel loeti kokku kaheksateist miljardit hinge, nii et ma ei suuda uskuda, et terrorismi monopol kuulub üheleainsale mehele. Võib-olla on tegu isegi kuritegeliku sündikaadiga. Olen siin andmebaasi koostanud, mida ma võin jagada…”

      Pliniusel on õigus. Marssi ja teisi planeete laastanud terrorirünnakutest on raske aru saada. Tantsija rääkis õiglusest, mitte kättemaksust. Need rünnakud on väiklased ja jõhkrad – barakkide, moepoodide, basaaride, ülemVärvide kohvikute ja restoranide pommitamine. Ares ei kiidaks neid kunagi heaks. Nad tekitavad liiga palju tähelepanu ja saavutavad liiga vähe, nad heidavad kuldsetele kinda – laske käia, hävitage pojad ära.

      Olen holoKasti kaudu Tantsijale sõnumeid saatnud. Ei midagi. Ainult vaikus. Äkki ta on surnud? Või on Ares uue pommitamisstrateegia kasuks minust loobunud?

      Plinius haigutab. „Võib-olla on Ares taktikat muutnud. See mees on kaval kui kurat.”

      „Kui Ares on mees,” ütleb Leto.

      „Huvitav.” Augustus keerab end järsku. „Miks te arvate, et ta pole mees?”

      „Miks me eeldame, et ta on mees? Ta võib olla naine. Sama hästi võib ta olla ka inimgrupp, mis aitaks selgitada uute rünnakute ebakõla varasematega.” Leto pöördub kaasahaaraval pilgul minu poole. „Darrow, mida teie arvate?”

      „Ärge ajage Darrow’t keeruliste küsimustega segadusse!” kraaksub Plinius tõrjuvalt. „Küsige nii, et vastata saaks jah või ei, siis ta saab aru.” Plinius naeratab mulle kõige kaastundlikumal moel ja pigistab mind õlast poolehoiu märgiks. „Tema nutika naeratuse varjus on peidus aus, lihtne elukas. Peaksite seda ju teadma.”

      Seisan paigal ja võtan hoobid vastu.

      Plinius

Скачать книгу