LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja ma tunnen imelikku klaustrofoobiat.

      Põhja pool maandub veel üks sõiduk.

      „Tundub, et Bellonade hõbe,” ütleb Roque tasakesi, kissitades päikeseloojangusse vaadates silmi.

      Luksun naerda.

      Ta vaatab minu poole. „Mida?”

      „Lihtsalt kujutasin ette, kui mul oleks praegu pulssRakett.”

      „Eks ole, see on teist… armas.” Ta kõnnib edasi. Lähen tema järel, pidades teist sõidukit silmas. „Mulle tõesti meeldivad päikeseloojangud Lunal. Nagu oleksime Homerose maailmas. Taevas on äsja valatud kuumava pronksi karva.”

      Päike kaob pea kohal võõras taevas aeglaselt öösse. Siia kuu küljele ei paista päikesevalgus enam kaks nädalat. Kahe nädala pikkune öö. Kummalisest päeva loojangust sõuavad läbi luksusjahid ja kihutavad mööda nõtked patrullivad rapsTiivad, mis näevad välja nagu katkistest eebenipuutükkidest kokku liimitud nahkhiired.

      Tänu kuus korda väiksemale gravitatsioonile saavad kuulsündinud ehitada nii palju, kui süda ihkab. Ja seda nad teevadki. Südakindlusest väljaspool piiravad horisonti tornid ja linnahooned. Igal pool on varbTeed, et kodanikud saaksid end ilma vaevata õhus edasi vinnata. Varbade võrgustik katab kõrgeid torne nagu luuderohi, ühendades taeva alamLinnaosade põrguga. VarbTeedel roomavad tuhanded mehed ja naised nagu sipelgad viinapuuväätidel, peateede ümber sumisevad hallide patrullskifid.

      Augustuse majapidamisele on määratud villa, mille ümber on südakindluse piires kolmkümmend aakrit männimetsa. Siinses väärikas paigas on see üks kena asi ülejäänud kenaduse keskel. Siin on aiad, rajad, pisikeste tiivuliste poiste raidkujudega purskkaevud. Kõike seda sorti tühisust.

      „Kas teeme ühe kravatiringi?” küsin Roquelt, osutades peaga harjutusplatsile villa kõrval. „Mul on pea pulki täis.”

      „Ma ei saa.” Roque võpatab, astudes villasse sammuvate kaaspiigimeeste ja nende saatjate tee pealt eest. „Pean minema konverentsile, kus räägitakse kapitalismist juhitud ajastul.”

      „Kui te tahate tukastada, leiaksite endale kindlasti villas mõne voodi.”

      „Kas te teete nalja? Regulus ag Sun peab ise põhikõne.”

      Vilistan. „Ah et Elavhõbe ise. Nii et hakkate õppima, kuidas kruusast teemante teha? Kas olete kuulnud kõlakat, et kahe Olümpose rüütli lepingud pidavat talle kuuluma?”

      „See pole kõlakas. Vähemalt ema ütleb, et pole. See tuletab mulle meelde seda, mida Augustus kroonimise ajal suveräänile ütles: „Ükski mees pole kunagi tapmiseks liiga noor, liiga tark, liiga tugev, aga ta võib olla selleks liiga kuradi rikas.””

      „Seda ütles Arcos.”

      „Ei, ma olen kindel, et Augustus.”

      Raputan pead. „Vend, vaadake järele. Seda ütles Lorn au Arcos ja suverään vastas: „Raevurüütel, ärge unustage, et ma olen naine.””

      Arcos on samavõrd müüt kui inimene, vähemalt minu põlvkonna jaoks. Nüüd elab ta erakuna, enne seda oli ta üle kuuekümne aasta Marsi mõõk ja raevurüütel. Vääramatud rüütlid igast Ühiskonna otsast on pakkunud talle terveid kuid, et ta õpetaks neile kõigest nädala jooksul tema oma kravatitehnikat – paju stiili. Tema saatiski mulle nuga-Sõrmuse, mis tappis Apollo, ja siis pakkus ta mulle oma kojas kohta. Toona lükkasin pakkumise tagasi, eelistades vanale mehele Augustust.

      „„Ärge unustage, et ma olen naine,”” kordab Roque. Säärased lood impeeriumist on talle tähtsad, nagu mulle olid tähtsad lood lõikajast ja orust. „Kui ma tagasi tulen, siis räägime. Mitte ei viska nalja nagu tavaliselt.”

      „Te siis ei hakka ulguma oma lapsepõlve armsamast, ei joo liiga palju veini, ei jahu luuleliselt Quinni naeratusest ja etruski haudade ilust ega jää siis magama?” küsin ma.

      Tal löövad põsed õhetama, aga ta surub käe südamele. „Minu au nimel.”

      „Tooge pudel naeruväärselt kallist veini ja eks siis räägime.”

      „Toon kolm tükki.”

      Vaatan talle järele, pilk külmem kui mu naeratus.

      Koos Roquega läheb samale konverentsile veel mitu piigimeest. Seni, kuni Augustuse hallid turvamehed valdusi läbi kammivad, seavad ülejäänud end mugavalt sisse. Obsidiaanidest ihukaitsjad käivad kuldsetel kannul nagu varjud. Roosad voorivad nõtkelt õõtsudes villasse, arhe-Kuberneri majapidamine on nad südakindluse ajast nende jaoks tellinud, kes pärast reisi igavlevad ja ihkavad kerget meelelahutust.

      Südakindluse roosa ülemteener juhatab meid minu tuppa. Kui kohale jõuame, hakkan ma naerma. „Siin on vist midagi sassi läinud,” ütlen ma, vaadates väikses toas, juurdekuuluvas vannitoas ja seinakapis ringi. „Ma ei ole luud.”

      „Ma ei saa ar…”

      „Ta ei ole luud, sellepärast ta ei mahugi sellesse kappi,” ütleb Theodora, kes meie taga ukselävel seisab. „See jääb allapoole tema seisust.” Ta vaatab ringi, nipsakas nina nuusib põlastades õhku. „See ei sobiks Marsil isegi minu riiete jaoks.”

      „Siin on südakindlus. Mitte Marss.” Ülemteenri roosad silmad vaatavad Theodora vanasse vaolisse näkku. „Siin on kasutute asjade jaoks vähem ruumi.”

      Theodora naeratab armsasti ja osutab käega mehe rinda kinnitatud roosast kvartsist puule. „Mis sa kostad! Kas see on Dryope aia must pappel?”

      „Pakun, et sa näed seda esimest korda,” ütleb mees põlglikult ja pöördub siis minu poole. „Ma ei tea, kuidas Marsi aedades roosasid kasvatatakse, dominus, aga Lunal peaks teie ori pingutama kõigest väest, et ta näeks vähem ebaloomulik välja.”

      „Kahtlemata. See oli minust väga ebaviisakas,” vabandab Theodora. „Ma ainult arvasin, et te tunnete emand Carenat.”

      Ülemteener jääb korraks vait. „Emand Carenat…”

      „Me olime tüdrukutena aias koos. Öelge talle, et Theodora tervitab ja astub läbi, kui selleks aega jääb.”

      „Sa oled roos.” Mehe nägu läheb lubivalgeks.

      „Olin. Kõik õielehed on närbunud. Oh, aga palun ütle mulle oma nimi. Tahaksin sind nii väga talle külalislahkuse eest soovitada.”

      Mees pomiseb midagi täiesti kuuldamatut ja lahkub, kummardades Theodorale sügavamalt kui mulle.

      „Kas oli mõnus?” küsin ma.

      „Alati on tore natuke musklit näidata. Isegi kui kõik muu on hakanud ära vajuma.”

      „Tundub, et minu karjäär lõpeb seal, kus sinu oma algas.” Naeran süngelt ja lähen holoEkraani juurde, mis on voodi kõrval.

      „Ei maksa,” ütleb ta.

      Hammustan alumist huult, see on meievaheline märguanne jälgimisseadmete kohta.

      „Eks ole, kahtlemata, seda küll. Aga holoNet… pole just see koht, kus praegu olla.”

      „Mida nad minust räägivad?”

      „Nad mõistatavad, kuhu teid maetakse.”

      Ma ei jõua vastata, sest toa ukseraamile koputatakse sõrmenukkidega.

      „Dominus, leedi Julii palub teil kohale tulla.”

      Lähen Victra roosa kannul tema toa eraterrassile. Ainuüksi tema vann on minu voodist suurem.

      „See on ebaõiglane,” ütleb lavendlipuu elevandiluukarva valge tüve tagant kellegi hääl. Pöördun sinnapoole ja näen Victrat mängimas põõsa okastega. „Teid lastakse lahti nagu halli palgasõdurit.”

      „Victra, mis ajast õiglus teid huvitab?”

      „Kas on ikka vaja minuga kogu aeg vehelda?” küsib ta. „Tulge istuge.” Isegi koos armidega, mille poolest ta erineb oma õest, on tema pikk kogu ja särav nägu veatud. Ta istub ja suitsetab peenemat

Скачать книгу