LITMIR.BIZ

Скачать книгу

linna,“ ütles Annie ja ta hääl kõlas, nagu oleks see roostes. Ta vaatas otse ette ja soovis, et võiks taas kapuutsi pähe panna ja end autosse peita.

      „See on nii väike, et siit võib lausa seda märkamata läbi sõita,“ ütles Max. „Siin pole midagi teada. Kena väike ja sõbralik linnake.“

      Annie kehitas õlgu. Udu tee kohal kadus niipea, kui nad linna sisse sõitsid, kuid vihmasadu oli siin sama tihe kui Toussaintis.

      Ja seal peakski ta olema, ta peaks olema Pappys ja oma tööd tegema. Selline asi polnud üldse tema moodi ega tohi korduda. „Kus see Char’si restoran on?“ Ta ei mäletanud sellise nimega kohta.

      „Püha Martin de Toursi kiriku lähedal. Ja seal see kirik ongi.“

      Valge ühekorruselise kiriku peaukse kohal oli kellatorn. Mõned inimesed moodustasid trepist üles minnes ja kirikusse sisenedes järjekorra. Turistidel meeldis seda uudistada ja sellise märja ilmaga oli hea siseruumides olla. Kui Annie oli olnud veel väike tüdruk, oli tal olnud komme hiilida kiriku taha aeda. Talle oli meeldinud vahtida kangelanna Evangeline’i kuju. Seal valdas teda rahu ja kuigi Annie ei rääkinud sellest iial kellelegi, oli ta salamisi arvanud, et Evangeline kaitseb lapsi – ja haldjaid. Ta hammustas huulde. Ta oli olnud kindel, et haldjad hõljuvad lillede vahel, kuna ta oli neid seal näinud, ja kuna ta seda saladust iial kellelegi ei rääkinud, ei saanud ka keegi talle vastu vaielda.

      Paremale Hamiltoni tänavale ja veel paari kvartali jagu edasi. Anniel tõmbus sees krampi. Siin polnud just palju muutunud ja ta ei tahtnud siin olla. Korraga keeras Max kitsasse kõrvaltänavasse, mida Annie ei mäletanud, ja siis paremale maja ette parklasse, kuhu mahtus pool tosinat autot. Üks koht oli veel vaba ja Boxster mahtus üsna napilt sinna vahele.

      Kastikujulise väikese maja ainsast vasakpoolsest aknast võis häguselt näha seal sees kiirustades liikuvaid kujusid. Paremal asus uks, mille keskel oli ovaalikujuline klaas. See, kes oli aknale maalinud „Char’s Bagels“ ei saanud küll siltide tegemisega elatist teenida. Kõik türkiisikarva tähed olid eri suurusega. Ja mida lähemale kahesõnalise nime lõpule see plätserdaja jõudnud oli, seda väiksemaks tähed muutusid. Ilmselt oli ta lõpuks vigu märganud ning üritanud vahesid täita kollakaspruunikate armiliste ringidega, mille keskel olid augud. Need peaks siis ilmselt bagel’id olema, arvas Annie.

      Max lülitas mootori välja, kuid ei püüdnudki väljuda. Annie süda tõmbus meest nähes valust kokku, kuigi ta poleks tohtinud sel üldse reageerida lasta. Max oli uskumatult hea välimusega mees kandilise lõuaga, mille keskel oli lohuke, ta laia ja tugeva suu nurgad olid ülespoole, keha pikk ja lihaseline – ning kui ta vaid teaks, kui palju aega Annie kulutas temast fantaseerimise peale, naeraks ta ilmselt Annie peale või tunneks talle kaasa.

      Max astus autost välja, kuid Annie ei suutnud end liikuma sundida. Max avas ta ukse ja ulatas käe.

      Annie väljus vastumeelselt. Max vaatas pingsalt talle otsa, mustad kulmud kortsus. „Mis lahti? Midagi on ju, või kuidas?“

      Annie nägu lõi õhetama, punastamine oli ta needuseks. „Ei midagi.“

      Max tõmbas ta ukse eest kõrvale ja sulges selle. Taas olid nad vihma käes ja Max tõmbas käega üle pikkade ripsmete. „On küll. Mis täna hommikul juhtus? Miks sa Pappys ei ole? Sul pole kombeks töölt puududa.“ Siiani oli ta täna Annie suhtes kõik valesti teinud. Kell tuleks tagasi keerata. Selleks polnud vähimatki võimalust.

      „Tohoh!“ ütles Annie. „Ma ei pea sulle oma asjadest ette kandma.“ Ta tundis adrenaliinivoogu ja see andis talle pisut jõudu, lisaks sellele veel ka paraja annuse närvilisust.

      Keegi peaks nad sellest puntrast välja aitama ja see peaks olema Max. „Sul on õigus. Minu viga. Sain täna hommikul paraja šoki ja sind nähes oli mul tunne, et mul on vaja kedagi mõistlikku, kes mind… ilmselt maha rahustaks. Tahtsin sinu läheduses olla.“

      „Ilmselt on meil mõlemal kehv hommik olnud.“ Kuid taas kord oli ta lausunud midagi, mis oleks tulnud enda teada hoida. „Tuleb ette. Irene pääses välja ja ta tuli üles otsida.“ Ta ei tahtnud valetada, kuid viimasel ajal tuli see kuidagi kergelt.

      „Su kass? Kas leidsid ta üles?“

      „Tema küll,“ ütles Annie ja vaatas ringi. Ta oli siin korra käinud, kuid bagel’i-restoran pidi üsna uus olema. Selle ees parkla servas keerlesid magnooliaõied. Ta tundis nende magusat muskuselõhna.

      Nurga pealt ilusalongist väljus kaks naervat naist ja Annie keeras selja juhuks, kui nad peaks tema poole vaatama. Ta tõstis käe kaelale ja kopsis märgade kingade ninaga maad. Kui naised teda tõesti näevad, siis vaid ta selga, ega arva iial, kellega tegu. Ja ega tema neid ka ei tundnud.

      Max oli endalegi vastik, et ta Annie nii närvi oli ajanud. „Tule nüüd. Lähme jooma kuuma kohvi ja soojendame end pisut. Siis viin su koju, et saaksid riideid vahetada. Ootan seal ja viin su tagasi tööle.“

      Ta tajus, et Annie vahib midagi ta selja taga ja see ei mõjunud naisele hästi. Max pani vastu kihule uurida, mis Annie tähelepanu köitis. Tundus, et Annie ei taha siin olla. Ja tema ei tahtnud praegu Toussaintis olla, kuid tal polnud vähimatki õigust Anniet oma probleemidesse mässida.

      Ta pani käe Annie õlale ja tundis, et see on jäik. „Tuled?“

      Annie huuled paotusid ja silmad täitusid pisaratega. Pisaratega? Kurat, mis ta küll Anniega teinud on? Üle õla vaadates ei näinud ta midagi muud kui suure valge paberkotiga poest lahkuvat meest.

      „Annie?“

      Kui ta vaid suudaks silmad sulgeda ja miilide kaugusel olla. „Ei! Ei, täna ma küll jääda ei saa. Mine sina sisse. Ma saan ise ka tagasi.“ Niipea, kui ta siit parklast pääseb, helistab ta Carmenile ja palub endale järele tulla. Carmen ei esita küsimusi ega räägi teiste asjadest.

      Max ei liigutanud end.

      „Ausalt,“ ütles Annie. „Saame seal kokku – võib-olla homme, kui läbi astud.“

      Max võttis ta parema käe, keeras selle pihu ülespoole, lasi autovõtmed pihku langeda ja surus sõrmed nende ümber. „Võta minu auto. Mul on vaja siin olles paar asja korda ajada. Roche tuleb ka ja ma saan temaga tagasi. Jäta auto Pappy juurde.“ Ja Max püüab end kokku võtta ning kanda hoolt, et sellist asja enam ei juhtuks. Kuid samas kavatses ta välja uurida, miks küll Annie siin linnas nii närviline on. Enamgi veel, lausa halvatud. „Mine nüüd.“

      „Ei, pole vaja,“ ütles Annie. Ta püüdis võtmeid Maxile tagasi anda, kuid Max taganes eemale. Ta pilgutas silmi, surus hambad kokku ja ütles: „Võta auto. Ma pean nüüd minema.“ Ta lahkus parklast ja suundus bayou Teche’i poole.

      Segadusse aetuna, nahk märg ja kleepuv, vaatas Annie, kuidas Max kiiresti silmist kadus. Ta vaatas autovõtmeid ja siis Boxsterit. Ta ei saa ju võtta Maxi autot ja Maxi siia jätta. Aga mees valge paberkotiga oli seisatanud bagel’i-restorani ukse ees ja Annie tundis, kuidas mees teda vahtis.

      Max ei saa veel kaugel olla. Ta läheb Maxile järele ja annab võtmed tagasi.

      Kuid ta jalad keeldusid liikumast. Ta tõmbas kapuutsi pähe, langetas pea ja läks auto poole.

      Mees, kes seisis ja teda vahtis, oli Bobby Colbert.

      Kui vana ta siis nüüd ongi? Paar aastat temast endast vanem, vast kolmkümmend üks? Mine nüüd. Kao siit.

      Annie keeras vurrina autole selja. Kui sellises vihmas jooksu panna, ei tunduks see kellelegi imelik.

      „Annie? Oled see sina või?“

      Annie jäigastus. Mees oleks nagu tal kõrist haaranud ja teda lämmatanud. Annie ei reageerinud.

      Talle lähenevad mehe sammud tekitasid temas õudust. Ta pole paha. Ta oli ju siis kõigest poisike. Me mõlemad olime lapsed. Ja kui ma teda viimati nägin, püüdis ta mind aidata – ta aitaski mind. Ma oleksin ilmselt surma saanud, kui ta poleks välja ilmunud. Aga ta nägi, mis see hull mees minuga tegi. Bobby teab kõike seda, mida ma pean varjama… Keegi teine ei tea. Ma ei suuda seda taluda… Kui Max sellest teada saaks, peaks ma Toussaintist

Скачать книгу