Скачать книгу

sellest kordagi rääkinud, kuid ta ise samuti mitte.

      Kelly kattis kõrvad kätega ega olnud ainus. Plaadimasina kõlaritest röökis „Jailhouse Rock“ just sellisel kujul, nagu vaid Elvis seda oskas, ja summutas taustmuusikaks mänginud Jellyroll Mortoni.

      Max suunas pilgu kahanevale krabihunnikule ja naeratas endamisi. Roche’i kohta öeldi, et ta ei taju enda ümbrust, ja ilmselt oli selles iva, kuid Maxile meeldis vend just sellisena, nagu ta oli.

      „Kurat, ta suudab mind ikka tõesti marru ajada,“ ütles Kelly. „Kuula nüüd seda mürglit. Kes see Elvise teisik seal on?“ Ta keeras end, et paremini näha. „Must parukas ja valge ülikond. Ja sinised seemisnahast kingad ka veel. See kõrts istub küll kinni ajastus, millest mina midagi ei mäleta. Hullem kui kitš.“

      „Võta nüüd rahulikult,“ ütles Max kannatust kaotades. „Mulle on temast räägitud. Ta nimi on Carmen. Ta olla siin juba aastaid töötanud ja kuulub siinse atmosfääri juurde. Ta on siin juhuks, kui keegi peaks head kombed unustama. Kui Roche siia jõuab, siis kuulame ära, mis sind piinab, ja laseme jalga. Me oleks ju võinud nii või teisiti kliinikus rääkida.“ Ta kiikas uuesti Annie kontori poole. Uks oli endiselt kinni. Annie armastas seda restorani ja suhtus sellesse niisuguse hoolega, nagu oleks see tema oma. Max oli Anniet eelmisel päeval näinud. Kui Annie oleks kavatsenud täna kuskil mujal olla, oleks ta seda maininud.

      „Kliinik peaks valmis saama,“ ütles Kelly. „Kas kogu see praetud kraam sind oma arterite pärast muretsema ei pane?“ Ta uuris Maxi krabisid ja haukas oma juustuvõileiba. Tema maitsemeel polnud algkoolist peale suurt muutunud.

      „Eks ikka. Kas sulle ei tundu, et ka see kollane rasvakäntsakas, mida sina sisse ajad, võib kahjulik olla?“

      Max oli harjunud vaatama, kuidas ta teisik ringi liigub. Lõpuks nende poole tulles astus pikakasvuline Roche kergel ja vabal sammul, lühikesed mustad juuksed sassis. Ületades madala hoone keskel olevat tantsupõrandat, noogutas ta tervituseks inimestele, keda tundis vaid nägupidi. Ta naeratas väga harva, kuna ta lihtsalt unustas seda teha, kuid tõmbas inimesi enda poole sellele vaatamata.

      Ta istus Kelly kõrvale Maxi vastu. „Kas oled seda plaadimasinat lähemalt uurinud? Wurlitzer 1015. Kuidas neil küll õnnestub seda ikka veel töökorras hoida?“

      „Ilmselt tänu uuele sisule,“ pakkus Kelly.

      Roche keeras end ringi ja osutas pöidlaga masina poole. „Ah-ah. Uuri lähemalt. Neid hakati tootma neljakümnendatel. Siin pole ühtki uut asja. Igatahes vabandust, et hilinesin,“ lõpetas ta hajameelselt.

      „Sa hilinesid juba enne seda, kui üldse siia jõudsid,“ ütles Kelly tooni muutmata. Maxile ei meeldinud Kelly väljanägemine. Tavaliselt polnud Kelly päevituse all kahvatu ja ta pähkelpruunide silmade alused polnud sinised.

      „Käisin Rosebankist posti toomas,“ ütles Roche. „Ainult arved.“

      Neil kõigil olid Rosebankis väikesed korterid. Rosebank oli võõrastemaja, mis kuulus kohalikule šerifile Spike Devolile, ta naisele Vivianile ja tema emale Charlotte’ile. Kohe Rosebanki naabruses asuv sõja eel ehitatud Green Veil2 oli kliiniku asukohaks. See oli juba paari aasta eest kohandatud plastilise kirurgia kliinikuks ning Max oli jõudnud veendumusele, et teatud lisatööde tulemusena on see just täpselt selline koht, nagu ta näha tahab. Tööde maht oli osutunud arvatust suuremaks, kuid vaatamata Kelly paanitsemisele lootis Max kliiniku mõne kuu pärast avada. See lihtsalt pidi nii minema. Ta oli juba saanud kokku meeskonna teiste plastilise kirurgia valdkondade spetsialistidest, kes olid valmis Green Veili tööle tulema.

      Roche vaatas ettekandjat otsides ringi. „Sattusin Rosebankis isa Cyrusega kokku. Nad ajasid Vivianiga mingit salajuttu ega olnud just eriti rõõmsa olemisega.“

      „Huvitav, milles küll asi?“ ütles Kelly. „Neil kummalgi pole kombeks salatseda, või kuidas?“

      Roche kehitas õlgu ja tellis kriuksuvate taldadega ettekandjalt sama, mida Max. „See on päris lahe koht,“ ütles ta pead kuklasse ajades ning uurides lakke kinnitatud paksu, juba kollakaks tõmbuvat visiitkaartide hunnikut. „Siin on iseloomu, atmosfääri. Mulle meeldib tulla siia siis, kui ansambel mängib. Kas nägite, mihuke jurakas alligaator neil peaukse juures on? Ja sinine.“ Restoran asus ümber tantsupõranda ja see osa, kus Savage’id istusid, oli hoone ühes otsas asuv juurdeehitus.

      „Mis sinine?“ küsis Kelly pärast mõningast mõtlemist. „Kingad? Jah, kuradi Elvise koopia. Tule taevas appi!“

      „Ta pidas silmas alligaatorit,“ ütles Max. „Seda kutsutakse Siniseks. Ma ju rääkisin sulle kohale jõudes.“

      „Jah,“ ütles Roche Kellyle kergel ja rahulikul toonil. „Ja ma püüan rahulikuks jääda, sõbrake. Vastasel juhul käsiksin sul koos oma paha tujuga põrgusse käia.“

      Aeg teemat muuta. „Kas polnud lahe eile Michele Rileyt näha? Selge see, et ta tuli intervjuule pelgalt viisakuse pärast, kuid ma polnud kindel, et ta koha vastu võtab.“

      Roche ütles ääretult rahulolevalt: „Mina küll.“

      „Kuna ta ei suuda su sarmile vastu panna?“ küsis Max. „Kardan, et sinul polnud sellega erilist pistmist. Talle meeldib mõte, et saab oma füsioteraapia osakonna, kuigi väikese. Ja ta on kuradima hea, nii et meil on vedanud. Tunnen suurt kergendust, et ta on valmis siia kolima – ta teab minust peaaegu kõik.“

      „Tõesti või?“ Roche pani käed rinnal risti.

      „Tead küll, mida ma silmas pean.“

      Roche vaatas kaugusse. „Hea, et ta nii positiivne on. Ta toob endaga teisigi kaasa – kaasa arvatud too peigmees, kelle ta peaks maha jätma ja minu kasuks otsustama. Tundub, et talle meeldib siin päris hästi.“ Nad Maxiga olid Michele’iga tööalaselt kokku puutunud. Nende kutsel oli Michele üle-eelmisel päeval Toussainti tulnud, ilmutanud kliiniku üle heameelt ja nõustunud füsioteraapia osakonda juhtima. Ta peigmees oli meditsiiniõde.

      „Ära unusta, et Michele’il on käpp peal,“ ütles Max naeratades Roche’ile. „Hakkab tekkima tunne, et me oleks pidanud midagi sellist juba ammu tegema,“ märkis ta. „Patsientidel on siin hea taastuda.“

      „Kuradima ilm,“ pomises Kelly, just nagu poleks ta Roche’i ja Maxi jutust sõnagi kuulnud. Ta võttis jahedast klaasist suure sõõmu õlut. „Sa ju tead, et sul ei õnnestu end igavesti peita, Max.“

      „Kui seni ei teadnud, siis nüüd küll,“ ütles Max. „Miks sa ühtäkki seda ütlesid?“ Vanemal vennal oli kombeks endastmõistetavaid asju sõnadesse panna.

      „Keegi peab ju sulle meenutama, mis sind ees ootab. Sa unustad end oma maailma ja…“

      „Ole vait,“ surus Roche läbi hammaste. „Me oleme siin juba pikka aega ilma ühegi probleemita olnud.“

      „Teie Roche’iga olete siin päris palju olnud,“ ütles Kelly. „Et teie kaks saaksite teha seda, mida tahate, annab mulle mujal tegemist.“

      „Nii see küll ei ole,“ ütles Max. „Sul pole vaja nii palju New Yorgis olla ja sa poleks ka, kui sulle seal ei meeldiks. Meile kõigile meeldib seal. Seal on kodu – või vähemalt oli. Sa oled sitas tujus ja sellest pole vähimatki kasu. Mis siis, kui vihma sajab, siin sajab sageli, kuid see ei sega töötegemist.“

      „Viivitused lähevad kalliks,“ ütles Kelly. Ta lõpetas kähku võileiva ja pühkis pabersalvrätiga suu puhtaks. „Teate ju isegi, kui raske on ehitusmehi tööle saada. Kui ilm ära keerab, otsivad nad sisetööd ja tulevad tagasi alles siis, kui neil selleks tuju.“

      „Persse,“ ütles Max. Ta märkas, et lähedalasuvad lauad olid vaiksemaks jäänud ja külastajad kaotasid huvi oma vestluse vastu ning kuulasid, kuidas vennad omavahel tülitsesid. Ta langetas häält. „Mis sul viga on, Kelly? Sa muutud iga päevaga üha närvilisemaks. Kui tahad sellest projektist taanduda, siis ütle seda. Ma ei kujutanud omal ajal ette, et töö tegemiseks tuleb pakku pugeda, kuid see on meie parim võimalus – või vähemalt minu. Teie kaks ei pea siia

Скачать книгу


<p>2</p>

Roheline loor. Tõlk.