LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaatas Annie poole. Annie sai taas kord pelgalt suu poolt vormitud naeratuse osaliseks ja surus rusika endale kõhtu. See ajas teda paanikasse ja ta oli viimase ööpäeva jooksul juba niigi palju läbi elanud.

      „Kas sa öösel magasid?“ küsis Max toru õla vastu surudes. Kuid oma arust teadis ta vastust juba niigi. Annie nägi kehv välja. Ta pilgutas silmi, just nagu teeksid need valu.

      „Loomulikult magasin,“ ütles Annie kaitsval toonil ega kõlanud üldse mitte selle Annie moodi, keda Max püüdis tundma õppida.

      „Kas sellepärast näevadki su silmad välja nagu mustad augud ja sa oled sellise pinge all, et praksatad niipea, kui keegi sind puudutab? Mis sa endaga teinud oled?“ Ta oli varemgi märganud Annie käte külgedel olevaid helkivaid piirkondi, kuid ei olnud neist juttu teinud. Vanad tähtsusetud põletushaavad. Tema elu osaks oli eemaldada raskete põletushaavade jälgi, kuid Annie omad olid märksa tõsisemad. Kuid täna oli tal vasakul pool värske marliside.

      „Ei midagi erilist,“ vaidles Annie vastu. „Nagu ikka. Mulle lihtsalt ei meeldi hommikud, muud ei midagi.“ Sideme kohta ei lausunud ta sõnagi.

      Max ei uskunud teda. Hajameelselt kuulis ta Kelly summutatud ja pahast häält.

      Annie ei kavatsenud kirikus juhtunust rääkida. Ta vastas Maxi siniste silmade pilgule. „Arvad, et valetan või?“

      Tee oli käänuline, kuid Max võttis kurve hajameelse kergusega.

      Annie tajus iga roolikeeramist, kuidas auto sõna kuulas, kuid vahtis jonnakalt sülle.

      „Kas lõpetasid?“ küsis Max telefoni, ise korduvalt Annie poole vaadates. „Jah, pead küll. Ei, ma ei kavatse sulle pikemalt seletada – küll Spike räägib. Mina ei suuda seda taluda. Veel mitte. Kurat, ma ei oska öeldagi, aga see on liiga tuttav. Teen autoga ühe ringi… Sellepärast, et mul on vajadus.“

      Ta sulges telefoni – lülitas päris välja – ja suundus põhja. Annie tahtis teada, kuhu nad lähevad, kuid ei küsinud.

      Puudelt langesid kollased ja pruunid lehed. Mõned jäid klaasipuhastajate alla ja käisid aknal edasi-tagasi. Tõusev udu auras, just nagu oleks hallist taevast langev vihm olnud keev. Tee pealt hoovas aurulaam ja roomas mõlemal pool tee ääres kasvavate puude vahele. Üürikesteks hetkedeks tekkisid nähtavad laigud, mis kadusid taas tontlikesse pilvedesse, mis auto oma lämmatavasse embusse mähkisid.

      Kui Annie paluks tal hoo maha võtta või oodata, kuni teeolud paranevad, kas siis suunaks ta oma kummalise ja vaenuliku hääle tema pihta ja laseks näol võtta maad samasugusel ilmel nagu Pappy ees?

      Max kummardus pisut ettepoole. Ta niisked sõrmenukid olid valged, kõõlused käeselgadel ja randmetel välja venitatud.

      „Anna andeks,“ ütles ta ootamatult ja vaatas Annie poole. Ta kuulis end neelatamas. „Mul on tõesti kahju, Annie. Ma ei saa aru, mis mul arus oli, et su niimoodi kaasa vedasin. Ma pole praegu hea kaaslane.“ Annie oli ilmselt ainus huviäratav naine ta tutvuskonnas, kes ei tajunud oma võimu meeste üle. Naisest hoovas kinnisust. Kuid sellelegi vaatamata oli ta armas, ta õlgadeni ulatuvad juuksed olid siledad ja heledad, silmad tänu oma kassiliku, peaaegu merevaigu tooni tõttu tähelepanuväärsed ja suu pehme, lopsakas ja kutsuv. Ja Annie oli vormikalt sale ning pikkade jalgadega.

      Kuid Annie Duhon, mõtlik ja leebe naine, võis ka sitke olla. Ta juhtis Pappyt kergusega, mida Max imetles, ning Max oli näinud, kuidas naine raskeid olukordi huumoriga lahendas. Max arvas, et Anniega vaenujalal olemine ei pruugi sugugi meeldiv olla. See mõte tõi ta suule kerge naeratuse.

      „Mulle isegi mõneti meeldivad sellised metsikud päevad,“ ütles Annie, tundes end tobedana, kuid ta soovis nii väga nendevahelisest pingest vabaneda. Iga kord, kui Max tema poole vaatas, tundis ta, just nagu oleks mees teda puudutanud. Ta hingamine muutus pindmisemaks ja ta tundis kopsudes survet.

      „Ma saan aru, et mu seltskond ei mõju sulle hästi,“ ütles Max. „Lähme tagasi.“

      „Pole vaja,“ ütles Annie. „Sa ütlesid, et vajad seltsi. Ma olen sulle seltsiks. Kui tahad rääkida, siis olen valmis kuulama.“ Ta polnud iial suutnud hädas olevat inimest abita jätta. Vahel oli see osutunud veaks, kuid Maxi puhul ei saanud see ju nii olla… või sai?

      „Tänan,“ ütles Max ja võttis kiiruse maha.

      Ta lõi vastu rooli ja Annie võpatas. Annie käed värisesid ja ta surus need tugevalt kokku. Kui asjalood keeruliseks kisuvad, küll ta siis mingi väljapääsu leiab. Ta teadis oma kogemusest, et meestele ei tohi anda võimalust ülevõimu saavutada ega end lõksu sundida.

      Kuid Max polnud seda tüüpi, kes ülevõimu kasutaks.

      Ta puudutas mehe kätt. „See pole küll minu asi, aga sa oled mures. Kas midagi on juhtunud selle naisega, keda eile intervjueerisid? Michele’iga?“

      „Raske öelda.“ Max ei teadnudki ega tahtnud sellest rääkida – ega sellele isegi mõelda.

      „Selge.“ Annie soovis, et poleks midagi küsinud.

      „Sa värised,“ ütles Max. „Ma ajasin sulle hirmu nahka. Kurat võtaks! See pole minu moodi. Nood kuradima tõprad saavad just seda, mida tahavad, nad ajavad mu hulluks.“

      „Kes?“ küsis Annie automaatselt.

      „Ah, las olla.“

      Anniel oli kange tahtmine avaldada arvamust sitas tujus inimese pihtimuste kuulamise kohta.

      „Lase tulla,“ ütles Annie, kuigi tal polnud plaani suud lahti teha. Ta köhatas.

      Tugev käsi võttis ta mõlemad käed oma pihku. „Pole midagi rääkida. Mul on lihtsalt hetkel raske ja näen kõike mustades värvides. Kas sulle bagel’id meeldivad?“ Ta hoidis endiselt Annie kätest kinni. „St. Martinville’is on väike restoran nimega Char’s Bagels, kas tead seda?“

      „Ei.“ Annie vaatas ringi. St. Martinville? Ilm ja udu olid ta orienteerumistajule mõjunud, vastasel juhul oleks ta palunud Maxil sõita kuskile mujale, mitte St. Martinville’i – ükskõik kuhu, ainult mitte sinna. Linnake, kus ta oli üles kasvanud, polnud Toussaintist eriti kaugel, kuid ta oli sealt väga ammu lahkunud ega olnud kordagi naasnud.

      „Ma olen kindel, et jääd rahule. Igasuguseid bagel’eid ja iga maitsega kreemjuuste. Suitsulõhe. Kapparid. Imeõhukesed sibulaviilud. Jumalik kohv.“

      „New Yorgi söök,“ ütles Annie ilmetult.

      „Bagel’eid süüakse kõikjal,“ ütles Max. „Kas oled nõus tulema koos minuga Char’si restorani ja midagi sööma?“

      Annie elu siin linnas oli lõppenud. Inimesed, keda ta oli tundnud, olid kas surnud või läinud – enamik neist. Allesjäänud ei tunneks teda pärast kõiki neid aastaid ära. Ta oli nii palju muutunud.

      Ta tahtis siit autost välja. „Kas sa Pappys ei lõunatanud?“ Mis see asjasse puutus? Niipea, kui ta autost välja pääseb, saab ta endaga hakkama. „Hea küll, tulen. Miks ka mitte. Uute ideede vastu pole mul midagi.“ Kui ta hakkaks nõudma, et Max kuskile mujale sõidaks, muutuks mees kahtlustavaks.

      „Hea lõuna oli.“ Ta tajus Annie meeleolu. „Aga ma ei mäleta enam, mida ma sõin, nii et võtan ka bagel’id ette.“

      See mees oli alati olukorra kõrgusel, alati. Ta polnud iial jahunud midagi nii tähtsusetutest asjadest nagu bagel’id. „Vii mind Char’si restorani,“ ütles Annie.

      Kui Max uuesti Annie poole vaatas, olid ta silmad kissis ja Annie tajus, kuidas mees teda ja ta reaktsioone hindab. Mees kahtlustas, et ta annab lihtsalt järele. Ta vaatas mehele otse silma ja tundis tõmmet, kuigi ei suutnud ikka veel täiel määral hirmust vabaneda.

      St. Martinville’is oli väidetud, et Annie oli hukka läinud, et ta otsis selliseid meelelahutusi, mis ta hävitavad. Ta oli kuulnud sosinaid: „Vastik.“ „Hoia temast eemale, ta on rohkem kui ühe korraliku mehe hävitanud.“ Tõendeid ei olnud, kuna neid polnudki, kuid teda seostati meestega, keda ta polnud iial kohanud, ning tal

Скачать книгу