LITMIR.BIZ

Скачать книгу

töötava elanikkonna arvuga kahekordistub üle 65-aastaste arv: kui 2005. aastal tuli ühe töötaja kohta 0,46 üle 65-aastast inimest, siis 2050. aastaks on iga töötaja kohta üks pensionär (tabel F lk 386).

      – Kuna rahvastiku arv langeb, jätkub SKP kasv. Pensionärid aga saavad sellest osa vaid siis, kui pensionikulude osa SKP-s kahekordistub. Pensionikulude külmutamine praegusel tasemel tähendaks seda, et kui praegu on nende osa rahvatulus 16,5 %, siis 2050. aastal 25,6 % (tabel F lk 386).

      Elanikkonna vananemisest tingitud kulud kasvavad kiiremini kui vähenevad töötute ja laste arvu kahanemisest tingitud kulud: Euroopa Komisjoni arvutuste kohaselt kasvavad elanikkonna vananemisega seotud kulutused pensionile, tervishoiule ja hooldeteenustele 2060. aastaks 5,5–10 % SKP-st, samas kui haridusele ja tööpuuduse leevendamiseks tehtavad kulutused vähenevad vaid 0,7 %.20 Olukordoleks oluliselt parem vaid selgelt suurema arvu töötajate korral.21Kuid sellega arvestada ei saa. Ka SLV Tööturuameti töö- ja tööturu-uuringute instituut jõuab oma prognoosides töötava elanikkonna arvu arengu kohta võrreldavate tulemusteni.22 Sellest johtub, et majanduse kui terviku seisukohalt ei saa me tuleviku ressursijaotuse ja finantsprobleeme lahendada mitte kasvu, vaid veel ainult ümberjaotamisega.

      Kes selle järeldusega nõus on, võib jätkata lugemist 3. peatükiga. Keda aga huvitab lähemalt, – kuidas on meie heaolu viimastel aastakümnetel arenenud, – kus me oleme rahvusvahelises võrdluses, – kuidas areneb Saksamaal tööjõu tootlikkus, – mida tähendab praegune demograafiline areng majanduskasvule ja heaolule ning milliseid ümberjaotamiskonflikte võib oodata, siis neile on järgnevad lehekülged huvitav, kuigi arvuderohke lugemine.

HEAOLU ARENG

      Saksamaa 2008. aasta SKP (kõikide toodetud kaupade ja teenuste koguväärtus) oli ligi 2500 miljardit eurot ja rahvatulu (kogutulu pärast mahaarvamisi) ligi 1900 miljardit eurot. Sellest 65 % moodustasid töötasud ning 35 % ettevõtlus- ja kapitalitulud. Elaniku kohta oli

      – SKP 30 900 eurot,

      – rahvatulu 23 000 eurot,

      – eratarbimiskulutused 17 100 eurot.

      Seega moodustasid eratarbimiskulutused u 55 % SKP-st või 74 % rahvatulust. Kui eeldada, et riiklike toetuste (töötu abiraha või pension) puhul on säästumäär null, siis iga üksielava toetuse või abiraha saaja tarbimiskulutused on aastas 8000 eurot (põhikulud, üür, elekter), mis moodustab keskmisest eratarbimisest umbes 47 %.Aastal 2007 oli keskmine brutopalk 27 100 eurot ehk 20 eurot tunnis. I maksuklassi23 puhul vastab see 18 000 eurosele netosissetulekule aastas.

      Reaalne (s.t inflatsiooni suhtes korrigeeritud) rahvatulu elaniku kohta on Saksamaal praegu viis ja pool korda suurem kui 1950. aastal. Aga see kasv on aastakümnete vältel tugevalt aeglustunud ning nii ei ole ühinenud Saksamaa reaalne rahvatulu elaniku kohta enam suurem kui 1990. aastal Lääne-Saksamaal. Võttes aluseks reaalse rahvatulu elaniku kohta, võib öelda, et Lääne-Saksamaal kasvas heaolu viiekümnendatel aastatel plahvatuslikult, kuuekümnendatel märgatavalt, kuid seitsme- ja kaheksakümnendatel vaid mõõdukalt ja üha aeglasemalt. Viimase kahe kümnendiga on Ida-Saksamaa taasühinenud Saksamaa piires läänele kiiresti järele jõudnud, kuid kogu Saksamaa heaolu – kui võtta aluseks reaalne rahvatulu elaniku kohta – on alles nüüd, 20 aastat pärast taasühinemist jõudnud Lääne-Saksamaa 1990. aasta tasemele.

      Seda statistikat saavad Lääne-Saksamaa elanikud oma kogemusest kinnitada. Suurte ühiskonnakihtide reaalsissetulekud on viimase paarikümne aastaga pigem vähenenud kui suurenenud. Heaolu ümberjaotamisele läänest itta, millega kaasnes heaolu vähenemine, lisandus üha kasvav palgasurve seoses globaliseerumisega, kuna üha enamates majandusharudes on palgad konkurentsisurvest tulenevalt kogu maailmas ühtlustumas.

SKP ELANIKU KOHTA RAHVUSVAHELISES VÕRDLUSES

      Saksamaa on jätkuvalt rikas, kuid mitte enam maailma rikkamate hulgas. Taasühinemise majanduslike tagajärgede ning rahvastiku vananemise juba avalduvate majanduslike mõjude tõttu on Saksamaa heaoluriikide edetabelis langenud (vaata tabel 2.1).

      SKP-d mõjutavad järgmised tegurid:

      • tehnika areng ning investeerimisaktiivsus, – tööviljakuse areng, – töötava elanikkonna suurus ning osatähtsus, – nõudluse areng sise- ja välismajanduses ning erasektoris.

      Nõudluse muutused mõjutavad pigem majanduse tsüklilist arengut. Pikemas perspektiivis arenevad nõudlus ja pakkumine igas rahvamajanduses ühes tempos, kusjuures kitsaskohaks on kapitali ja töö pakkumine.

      Tabel 2.1. SKP elaniku kohta ostujõu pariteedi põhjal

      Allikas: IMF. Ostujõu pariteetide kohta vt Anne Sonnenburg: „Ergebnisse des Vergleichsprogramms von EUROSTAT und der OECD. Kaufkraftparitäten – BIP pro Kopf – Preisniveau“ – Löhne und Preise, Schweizerisches Bundesamt für Statistik BFS, märts 2008.

      Investeerimisaktiivsus ja tehnika areng ei avaldu majanduskasvus vahetult, vaid tööviljakuse kaudu. Kui võtta aluseks kapitalipaigutuste maht kogutoodangu ühiku kohta, siis on investeerimisaktiivsus püsinud juba aastakümneid suhteliselt stabiilne. Majanduse kui terviku seisukohalt olulise tehnika arengu kõige tähtsam mõõdupuu on tööviljakus. Kas paraneb ettevõtte töökorraldus, suureneb automatiseerituse osatähtsus tootmises või ratsionaliseeritakse makse- ja arveldusprotsesse (näiteks kaupluste automaatkassad) või IT-protsesse: kõige selle mõju ühiskonnas kui tervikus saab mõõta vaid tootlusega töötunnis. Tööviljakust mõjutavad aga ka tööjõu motiveeritus ja pädevus, samuti töökus ning üldine kvaliteet. Need nn pehmed tegurid, mida enamasti saab mõõta vaid kaudselt, on määravad selles, et Saksamaa, kus on küll kõrged palgad, on siiski suutnud jääda töötlevas tööstuses tugevale kohale. Seda, kuivõrd kõrged on Saksamaal palgad, näitab tabel 2.2 (lk 44).

      Tööjõukulude erinevust saab enamjaolt põhjendada ja seletada tootlikkuse erinevustega (vt tabel 2.3 lk 44). Märgatavaid erinevusi tööstussektori tööjõukulude ning tootlikkuse taseme vahel võib täheldada USA-s, Prantsusmaal ja Itaalias. USA-l on viimastel aastatel toimunud dollari odavnemise tõttu tootlikkuse suhtes korrigeeritud palgakulude osas Saksamaa ees selged eelised; Prantsusmaa ja Itaalia puhul aga on olukord hoopis vastupidine. Kõneka pildi saab siis, kui kõrvutada SKP-d elaniku kohta, palgakulusid ja tootlikkust. Sellest selgub, et tootlikkuse erinevustest ei piisa heaolu erinevuste põhjendamiseks (vt tabel 2.4).

      Loomulikult on need näitajad võrreldavad vaid piiratult. SKP-s avalduv rahvamajanduse lisandväärtus hõlmab enamat kui vaid töötlevat tööstust. Peale selle on tööjõukulud ja tootlikkus esitatud kehtivate vahetuskursside, rahvatulu aga ostujõu pariteetide põhjal.

      Tabel 2.2. Tööstussektori tööjõukulud tunnis

      Vt Christoph Schröder: „Industrielle Arbeitskosten im internationalen Vergleich“ – IW-Trends 3/2009, lk 6. Vt ka seal tehtud märkused kasutatud metoodika kohta. Arvutuste aluseks on 2007. aasta keskmised vahetuskursid. Tööjõukulud väljendavad brutopalku ja – tasusid tegelikult töötatud tunni kohta ja sisaldavad mittepalgalisi tööjõukulusid.

      Tabel 2.3. Brutolisandväärtus tunnis töötlevas tööstuses

      Vt Christoph Schröder: „Produktivität und Lohnstückkosten der Industrie im internationalen Vergleich” – IW-Trends 4/2008, lk 5; arvutatud 2007. aasta keskmiste vahetuskursside põhjal.

      Tabel 2.4. Võrdlus: SKP elaniku kohta, tööjõukulud ja tootlikkus

TÖÖVILJAKUS

      Ühelt poolt tootlikkuse ja tööjõukulude ning teiselt poolt rahvatulu lahknevus tuleneb

Скачать книгу