LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ajalooline ühiskonnakord, ükskõik kui kaua ta ka kestab, koosneb hulgast tingimustest, mis ta üldse võimalikuks teevad: kliima, geograafia, tehnika, kultuur, võimupoliitika ja demograafia peavad segunema teatud sulamiks, et tekiks just see ühiskond. Kui see tingimuste kogum muutub, muutub ka ühiskond. Tehnika arenguga ning ühiskonnasiseste ja – vaheliste seoste tihenemisega algas keskaja lõpus ka muutuste kiirenemine.

      Ühiskondlike moodustiste olemasolu tingimused muutuvad pidevalt; vaid vähe jääb nii, nagu on. Alati ei ole need muutused positiivsed, nagu näitavad 20. sajandi hirmsad eksitused. Kuid on ka ühiskondliku stabiilsuse visasid elemente, mis suudavad pika aja jooksul muutustele vastu panna. Nende hulka kuuluvad rahvaste piirkondlikud ja rahvuslikud eripärad. Kümme sitsiillast ja kümme friislast ei tee lihtsalt sama asja samamoodi. Sellised visad elemendid on ka religiooni mõju4, pärimuslikud tavad, peresidemed ning austus vanema põlve ees. See kitt toimib stabiliseerivalt mitte ainult üksikisiku, vaid ka suurte ühiskondlike gruppide, tervete ühiskondade ja rahvaste võõrandumise vastu. Kuid kui tekivad kriitilised olukorrad, tekivad ka ideaalsed eeldused revolutsioonideks ja sõjalisteks kokkupõrgeteks. Võõrandumine on tugevam suurte muutuste või katastroofiliste sündmuste ajal, mille hulka kuuluvad sõjad, epideemiad, nagu keskaegne katk või loodusõnnetused.

      Suurte muutuste vahepeal esines ikka ja jälle aegu, mil võis mitme põlve vältel tunda ennast näiliselt muutumatus, hästi korraldatud ja vaid haigustest ja surmast ohustatud maailmas üsna turvaliselt. Sellises maailmas kujutas inimene ette, et elab loomulikus korras ning parimatest maailmadest parimas, kust edasi võis tee vaid allapoole viia. Need olid kuldajastud, millest räägitakse tänini. Neid oli palju. Mõni kestis kaks, teine isegi kümme põlvkonda – ajastud, kus ajalugu paistis kohati paigal seisvat, sest loodud oli midagi nii täiuslikku, mida ei olnud võimalik enam paremaks teha.

      Ühiskondliku muutuse suuna ja kvaliteedi määrab lisaks välistele impulssidele, mis ei ole mõjutatavad, ära veel segu püsivusest ja kohanemisvõimest. Ekstreemne näide sellest on Suurbritannia ja Venemaa täiesti erinev areng. Mõlemad loodi kunagi viikingihõimude (Venemaa puhul varjaagide, Inglismaa puhul normannide) poolt, kuid sellegipoolest kujunes nende tee väga erinevaks.

      Kuulsad „kuldajastud“ on alati paistnud silma sellega, et nende vundamendis oli alati parajas vahekorras stabiilsust ja paindlikkust, sest ilma stabiilsuseta ei ole kestvust ning ilma paindlikkuseta ellujäämisvõimet5. Aga ikkagi: miski ei jää nii, nagu oli. Ka kõige ilusama puu juuri närib alati uss, kes paneb hiljem puuvõra närtsima. Kadunud Willy Brandt ütles kord väga ilusasti: „Miski ei tule iseenesest ja vaid vähene on püsiv.“ Päris pikas perspektiivis on kogu inimlik askeldamine niikuinii asjatu, kuid päris abitud me ajaloo keerdkäikude keskel ka ei ole.

      Nagu suuremosa meie elust, on ka selle raamatu sisu ambivalentne: siin kirjeldatud trendid närivad materiaalse heaolu ja ühiskondliku stabiilsuse juurte kallal, kuid sisaldavad sellegipoolest alati võimalusi nii mõndagi positiivseks pöörata. Ja seda on vaja ainult teha!

      1. Riik ja ühiskond

AJALOOLINE LÄBILÕIGE

      Ei paljast pärandusest iial piisand –

      see omanda, siis saad ta päriseks.

JOHANN WOLFGANG GOETHE, „FAUST I“6

      Majandust ja ühiskonda paneb liikuma mõistatuslik mehhanism: ühelt poolt ei allu see jäikadele reeglitele, teisalt mõjutavad seda seaduspärasused, mis on osalt geograafiliselt ja ajalooliselt seotud teatud ühiskondadega, osalt aga tulenevad inimolemuse stabiilsetest elementidest.

      Kui räägime ühiskonnast või proovime ühiskondlikke käitumisviise liigitada, siis tavaliselt teeme seda lähtuvalt kaudselt paika pandud normistikust, mille normatiivse ja ajaloolise olemuse kohta me vaid harva endale aru anname. Need sotsioloogilised, usulised ja majanduslikud raamtingimused on pidevas vastastik toimes ühiskonnas pikaajaliselt toimivate normide ja käitumisviisidega.

      Arengupoliitiliste kavatsuste mitmekordne nurjumine on näidanud, et ühiskondi ja rahvamajandusi ei saa lihtsalt „teha“. Kesk-Aafrikas ja Lähis-Ida islamiriikides kulgeb majanduslik ja kultuuriline areng teistsuguselt kui Kaug-Idas. Kommunismi kütkes olnud Ida-Euroopa sattus teisele teele kui lääne turumajandusega riigid. Ka viimaste endi vahel oli ja on suuri erinevusi, ja mitte ainult riikide vahel, vaid ka riigisiseselt. Põhja-Itaalia toimib Lõuna-Itaaliast erinevalt. Švaabimaal on ikka rohkem masinaehitust ning ettevõtlusvaimu kui Uckermarkis – ning ka kõrgem elatustase. See heaolu on toonud kaasa rändevood ning viinud selleni, et Švaabimaal on inimestel kõrgem IQ kui Uckermarkis – kui uskuda Bundeswehr’i teste ajateenistusse kutsututele.7

      Kuigi pole teaduslikult vettpidavat meetodit, mille järgi panna erineva arengu ning kultuuriga ühiskondi pingeritta8, kuid küllap on üsna lihtne jõuda üksmeeleni selles, et Saksamaal on olud üldiselt paremad kui Rumeenias, ja ka selles, et Rumeenias on elu ikka etem kui Sudaanis. Lisaks teame, et Sudaanis ei saa elu olla nii halb, et ta ei oleks ikkagi parem kui Somaalias.9

      Kui eeldada, et inimesed vaatamata oma geneetilistele intelligentsus- ja temperamendierinevustele sünnivad põhimõtteliselt sarnaste eeldustega, siis ei ole institutsioonide ja süsteemide kujundamise võimalused piiritud. Edward O. Wilsonit uskudes võib lähtuda sellest, et bioloogiline evolutsioon on inimesele andnud teatavad kaasasündinud eeldused ja käitumisviisid, mis muutuvad vaid aegamööda edasise bioloogilise evolutsiooni käigus, aga ka, et selle inimloomusele bioloogia poolt seatud raamistiku piires on toimunud ja toimub ka edaspidi väga mitmekülgne kultuuriline evolutsioon.10 Inimese käitumist ja arengut saab seletada vaid neid mõlemat elementi arvesse võttes, sest inimühiskonnad ja inimene kui liik suunavad oma käekäiku eelkõige kultuurilise evolutsiooni kaudu.

      Kui otsida kõikide, aegade algusest olemas olnud inimühiskonna vormide ühist nimetajat, satume inimajaloo järgmistele konstantidele:

      – Alati leidus ühiskonnakorra vorme, mis ulatusid pelgalt peresidemetest kaugemale.

      – Nendes vormides oli alati oma hierarhia.

      – Selle hierarhia tähtsaks aluseks oli alati võimalus jõudu kasutada. Ta oli stabiilsem siis, kui tal oli usuline või materiaalne legitimeeritus, parem veel kui mõlemad.

      Stabiilsed ühiskonnavormid ühendasid omavahel poliitikat, kultuuri ja majandust ning seda järgmiselt:

      1. Poliitika: välisjulgeoleku korraldamine sõjalise jõuga ning sisemiste võimuvahekordade selgitamine kas jõu, traditsioonide või institutsiooniliste reeglitega; enamjaolt oli tegu nende elementide seguga.

      2. Kultuur: võimu ja hierarhia legitimeerimine usulise pealiskonstruktsiooniga või üldtunnustatud väärtushinnangutega.

      3. Majandus: legitimeerimine turvatunde tagamisega ja materiaalse omandi võimalustega.

      Mida paremini olid need valdkonnad korraldatud ja omavahel seotud, seda stabiilsem oli ühiskond ja selle riiklik kord ning seda paremini pidas ta vastu siserahutustele ja välistele vapustustele. Selle kohta mõned näited:

      Egiptus

      Selle üle 3000 aasta vältava kõrgkultuuri jõukus kasvas välja Niiluse oru kunstlikust niisutamisest, mille väljaarenemisega tekkis mitmekülgne riigikord. Välisjulgeolekut oli lihtne tagada, kuna riik oli kõikjal kõrbest ümbritsetud. Sisemised võimuvahekorrad lahendati vaaraode hierarhilise diktatuuriga. Legitiimsus oli tagatud sellega, et ilmalik ja usuline võim olid ühes. Vaarao oli korraga nii päikesekuningas kui ka taevaste jõudude kõrgeim vahendaja. Egiptuse kunstliku niisutamisega kõrgele arenenud põllumajandus tagas võrreldes ümbritsevate rändrahvastega enneolematult kõrge elatustaseme ning lõi eeldused aastatuhandeid väldanud stabiilsusele, mis elas üle võõrrahvaste rünnakud, sõjalised kaotused ning sisemised vapustused.

      Rooma

Скачать книгу