LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõik ei seleta aga seda, miks tsivilisatsioonide ja kultuuride korduv tõus ja langus katkes just nimelt kesk- ja uusaegse Euroopa aeglase tehnilise arengu ning majandusliku stagnatsiooni ajal, mis jõudis lõpuks tehnilise ja majandusliku arengu kiirenemiseni. Seevastu Hiina, mis oli keskaja lõpuks Euroopast tehnika ja tsivilisatsiooni arengu osas kaugel ees, sattus sügavasse seisakusse.

      Euroopast alanud teaduse ja tehnika hoogsa arenguga kaasnes ka viimaste aastasadade rahvastiku plahvatusliku kasv: 1000. aasta paiku elas maailmas umbes 300 miljonit inimest ehk mitte rohkem kui Kristuse sündimise ajal. 1500. aasta paiku elas Maal 500 miljonit ning 1800. aastal juba miljard inimest, 1930. aastal 2 miljardit ning praegu 7 miljardit ning kui see samal moel jätkub, saavutab ÜRO hinnangul maailma rahvastikuarv 2050. aastaks enam kui 9 miljardiga oma lae. Sellega seoses tekib kaks küsimust:

      – Kas Maa suudab puhtfüüsiliselt pika aja jooksul nii palju inimesi ära toita ja katta?

      – Kas nii palju inimesi saab elada samasuguses heaolus nagu lääne tööstusriikides ilma loodusvarasid kurnamata?

      Mõlemad küsimused jäävad käesolevas raamatus vastamata. Ainuüksi arvamused selle kohta, kas maailma kliima muutumist ongi üldse enam võimalik peatada või on point of no return juba ületatud, on väga vastakad ning nende käsitlemine selles raamatus võimalik ei ole.13 Küll aga tuleb käsitlemisele küsimus, mis kliimakatastroofi ning maailma rahvastiku plahvatusliku kasvu valguses on tähtsusetu, kuid Saksamaa jaoks määrava tähtsusega: kas meil õnnestub Saksamaal kestvalt mobiliseerida piisavalt intelligentsi, töökust ja pealehakkamist (uus-saksa keeles Human Resources), et saavutatud taset hoida, seda rahvusvahelises konkurentsis kaitsta ning edasi arendada?

      Tuleb kontrollida, kas need sotsiaalsed raamtingimused, mille me oleme endale saavutatud heaolu põhjal loonud, ei hakka seda heaolu ähvardama, kuna seda erilist mõttelaadi ja võimekust, mis Euroopa (ideaaljuhul koos Põhja-Ameerikaga) arenguhüppe põhjustas, mõjutavad nüüd omakorda heaolu ja sotsiaalriigiga tekkinud raamtingimused.

      Kõik maailma riigid ja rahvad on küll geneetiliselt väga sarnased, kuid nende tõestatud erinevused14 on palju väiksemad kui riikide, ühiskondade ja rahvamajanduste arengus. Kuid rahvaste ja ühiskondade vaimulaadid on väga erinevad. See ei puuduta ainult usulisi jms seoseid. See puudutab inimese sisemist ja välist normatiivset suunamist, lojaalsusstruktuure, ühiskondliku hierarhia mõõdupuid, aga ka töökuse, algatusvõime ja materiaalsuse ajendeid.15

      Sellised vaimulaadid ja traditsioonid on – selles laias raamistikus, mida inimese geneetiline programmeeritus võimaldab – ise ajaloo viljad. Nad on sündinud raamtingimustest ja muutuvad, kui need muutuvad – isegi kui väga aeglaselt ning üle sajandite.16 Sellised muutused on vaevu juhitavad. Neid ka planeeritakse harva. Seda võimsamad võivad nad olla, kui nad tekivad hooga ning toovad endaga kaasa hulga seonduvaid muutusi.

      Inimajaloos arenevad raamtingimuste ja vaimulaadide vastastikmõjud väga aeglaselt ja ilma selge suunata. Aga leiutistega, mis on kindlalt vastava ühiskonna kultuuriteadvusse kinnistunud, tekkis uus arengusuund, mis muutis ühiskonda püsivalt. Aastatuhandete vältel muutus see areng dünaamilisemaks. Euroopas langesid lõpuks kokku vaimu vabanemine ususunnist, uudishimulik-objektiivne pilk loodusele ja kosmosele, kodanikuvabaduste areng, vaba turu süstemaatiline laiendamine ning tehnikaleiutiste arvu plahvatuslik kasv.

      Seda dünaamikat ja selle põhjuseid ei hakka ma siin üksipulgi lahti harutama.17Aga selle tagajärjed on näha. Raamtingimuste muutumine võttis hoogu keskajast kuni 18. sajandini ja vallandas Euroopas ja Põhja-Ameerikas pretsedenditu rahvastikukasvu, mis laienes alates 18. sajandi keskpaigast kõigile Euroopa riikide poolt koloniseeritud või jõuga hõlvatud piirkondadele. Mõned piirkonnad ja riigid võtsid lääne tehnika ja turukorralduse kiiresti vastu ja arenesid kiiresti Euroopaga võrdväärseteks konkurentideks (Jaapan). Teistel läks kaua, et kohandada oma traditsioonilised struktuurid nii kaugele, et muuta võimalikuks laiapõhjaline industrialiseerumine (India). Ja ülejäänud vegeteerivad suhtelises alaarengus kuni nuririikideni välja.

      Euroopast alanud tehniline revolutsioon andis Vanale maailmale ja sellega koos Põhja-Ameerikale suure arengueelise koos vastava edumaaga reaalpalkades. Kuid paljud maailma riigid Hiinaga eesotsas kahandavad seda. See paneb palgataseme surve alla eelkõige tööstusriikides, kus puudub tehnika areng, mis looks uusi konkurentsieeliseid, ja see paneb võib-olla küsimärgi alla kogu varaindustriaalsete riikide eluviisi.18 Teadmiste üha kiirem levik, infotehnoloogia areng ning üha langevad vahendus- ja transpordikulud viivad selleni, et kõrgtehnoloogilisi tooteid valmistatakse üha harvemini traditsioonilistes tööstusriikides ja üha sagedamini kvalifitseeritud, kuid odava tööjõuga riikides.

      Teadmiste, tehnika ja tööstuslike tootmisvormide levik üle maailma vastab turumajanduse loogikale ning toetab inimkonna kui terviku arengut. Aga nagu näha, ei oska riigid industrialiseerumisest ja tehnika arengust tulenevaid võimalusi ühtmoodi ära kasutada. Sellega jõuame tagasi keeruka vastastikmõju juurde, mis on institutsiooniliste ja ühiskondlike raamtingimuste vahel, mis ühelt poolt mõjutavad vaimulaade, kuid on teisalt ka nende tagajärg ja väljendus. Neil põhjustel on maailm arvatavasti ka 50 või 100 aasta pärast piirkonniti väga erinevalt arenenud. Teisalt kaovad aja jooksul need suhtelised eelised, mis traditsioonilistel tööstusriikidel olid kapitali parema kättesaadavuse, parema hariduse ning tehnika kiirema arengu tõttu.

      Ühiskond on ise enda objekt ja saab raamtingimustega, mida ta endale ise seab, oma kuju muuta. Poleks see nii, oleksid kõik inimühiskonnad samal arengutasemel, nagu kõik need šimpansihõimud Aafrika võsas. Kõik uuringud näitavad, et rahvamajandused, ühiskonnad ja riigid on seda edukamad, mida töökam, haritum, ettevõtlikum ja intelligentsem on nende elanikkond. Saksamaa on eduredelil alati olnud üsna kõrgel pulgal. Paljud märgid viitavad aga sellele, et tee viib alla. Kas see nii on, milles see väljendub ning kas ja kuidas sellele vastu seista, sellest käesolev raamat räägibki.

      2. Pilk tulevikku

REAALSUS JA SOOVUNELMAD

      Et paremad ajad on ootamas ees,

      nii kõneleb rahvas tihti,

      ja innuga jälitab nii mõnigi mees

      oma õnne säravat sihti.

      Kord vananeb maailm, nooreneb siis

      üha paremat loota on inimsoo viis.

FRIEDRICH SCHILLER, „LOOTUS”19

      Tänu inimese leidlikkusele on ümberjagatava maht aja jooksul üha kasvanud. Kasvas inimeste arv, aga veel kiiremini kasvas mõlemal viimasel sajandil keskmine ümberjagatav SKP. Vahepeal on aga see kasv saavutanud oma piiri.

      Kui riigil ei ole enam kasutatavaid maavarasid või ta sõltub suurel määral teiste riikide kapitaliülekannetest, määravad tema tootmisvõimalused ära seni kogutud kapital, töövõimelise elanikkonna suurus ja kvaliteet ning tootlikkuse edasine areng. Meie jaoks tähendab see, et kui Saksamaal ka edaspidi pidevalt investeeritakse, siis kapitali taha edasine majandusareng pidama ei jää. Pigem peaks muret tundma töövõimelise elanikkonna arvu ja kvaliteedi pärast. Selle suuruse määrab ära demograafiline areng, sisseränne ning töötava elanikkonna osatähtsus, kvaliteedi aga rahvastiku sotsialiseeritus, haridustase, vanuseline jaotus ning sisserände olemasolu korral ka sisserännanute sotsialiseeritus ja haridustase. Siin võib mõelda mitmesugustele arengusuundadele, kuid seni, kui ei toimu just midagi erakordset, ei ole sündimuse ja sellega seoses elanikkonna arengus muutustes mõtet trendimuutusi kahtlustada.

      Järgnevate tähelepanekute aluseks oleva mudelarvutuse puhul on eelduseks võetud keskmine sündimuskordaja 1,4 ning rändesaldo (sisse- ja väljarände vahe) umbes 50 000 inimest aastas. Tootlikkuse kasv töötunnis on viimastel kümnenditel pidevalt vähenenud. Eelduste kohaselt jääb see näitaja

Скачать книгу