LITMIR.BIZ

Скачать книгу

piirides.

      Rooma sõjandus tähendas tugevaid institutsioone. Linnriigist sündinud Rooma Vabariik leidis alati võimaluse luua riiki kandnud kõrgklassi perekondade vahel võimu tasakaalu ning jagada täitevvõimu vaid piiratud ajaks. Samas lõi ühiskondlike suhete seadustamine turvatunnet ning vallandas arengu, mis on meie täielikult välja kujunenud turumajandusega üpris sarnane. Sisemist võimumonopoli jõustati küll jõhkralt, aga roomlased jätsid allaheidetutele alles nende kultuuri, tõid neile Rooma õiguse ja hästi arenenud taristu ning kaasasid nad ühise, Pax Romana’ga kindlustatud majanduspiirkonna arengusse.

      Kuid mida suuremaks Rooma riik kasvas, seda väiksemaks jäi algse linnriigi institutsioonide teovõime. Kui lisaks sellele muutus riik laienemisest tingitult järjest vähem ülevaatlikuks ning Rooma aadli mõju kahanes, sündis üleminekuga (Püha Rooma) keisririigile 400 aastaks otstarbekohane riigikord, mis ühendas endas Rooma demokraatlikku ning ida valitsemisvorme. Tänu Caesarile ja Augustusele läks roomlastel korda saavutada sujuv üleminek keisririigile, mida toetas veel Rooma tsiviilõiguse suuremeelne tagamine. Mida rohkem Rooma Vabariigi legitiimsus kahanes, seda enam arenes uue legitimeerimisalusena välja Püha Rooma riik. Sellesse alusesse kaasati ristiusk, mis leidis tunnustust 313. aastal Konstantin Suure sallivusediktiga ning sai hiljem riigiusundiks.

      Süsteem oli niisiis piisavalt paindlik, et saavutada isegi riigiusundi vahetus. Sajandeid oli ta ka nii paindlik, et mitte ainult oma välispiire ähvardavaid hõime sõjaliselt ohjes hoida, vaid neid ka kultuuriliselt ja tsivilisatsiooniliselt integreerida. Nii näiteks oskasid roomlased ära kasutada germaanlaste sõjalist tublidust, määrates neid alates 3. sajandist üha rohkem Rooma leegionide sõduriteks ja ohvitserideks.

      Rooma riigi kokkuvarisemine ei alanud mitte seest, vaid sai tõuke väljast, mida, tõsi küll, toetasid sisetendentsid – eelkõige kunagiste kõrgkihtide allakäik ja sündivuse vähenemine. Lääne-Rooma riik kaotas oma sõjalise ülemvõimu massilise rahvasterände tuultes (476. aastal kukutati viimane Lääne-Rooma keiser Romulus Augustulus). Ida-Rooma riik aga langes oriendi sajandeid väldanud islamiseerimise ohvriks ning leidis oma formaalse lõpu alles tuhat aastat hiljem, kui türklased vallutasid 1453. aastal Konstantinoopoli.

      Euroopa keskaeg

      Lääne-Rooma riigi langemine tähendas tsivilisatsiooni mõttes suurt tagasiminekut, mis õnnestus tasa teha alles 700 aastat hiljem, kõrgkeskajal. See tuli kasuks toona veel noorele kristlusele, mille atraktiivsus sai sedasi kasvada. Euroopa uued valitsejad, peamiselt germaani hõimude piirkondlikud pealikud, astusid oma legitiimsuse hoidmiseks agaralt ristiusku, sest kuni keskaja lõpuni toitus ilmalik võim usulisest. Enamiku jaoks olid need omavahel lahutamatult seotud.

      Sajandeid pärast rahvasterännet kestnud tsivilisatsiooni üldine vähikäik muutis ka riikluse olemust. Riiklike institutsioonide asemele asus germaanlaste lojaalsuskohustus oma sõjaliste juhtide ees, mis leidis oma väljendusvormi läänisüsteemis. Läänihärrad said ilmalikku võimu vasallidele anda või neilt seda ära võtta. Läänisüsteemis segunes germaani lojaalsuskohustus Rooma riiklusega ning kristlusest tuleneva legitimeeritusega. Üleminek kristlikule legitimeerimisalusele toimus sümboolselt Karl Suure kroonimisel paavst Leo III poolt 800. aastal Roomas. Sellega oli kogu keskaegse valitsemise legitimatsioon seotud jumalaga või selle maapealse esindaja, paavstiga, ning ilmalik võim lahutamatult seotud jumalikuga. Investituuritülis võitlesid paavst ja keiser selle süsteemi üle võimupoliitilise kontrolli saamise eest. Keiser Heinrich IV Canossa käiguga 1077. aastal lõppes see tüli Gregorius VII, seega paavsti kasuks: ilmalik võim jäi ka edaspidi põhimõtteliselt alluma vaimulikule, aga tema legitiimsus tulenes kristlusest.

      Hüpe uusaega

      Kristliku ja ilmaliku valitsemise kombinatsioon vähenenud riikluse juures avas palju uusi võimalusi erinevaks piirkondlikuks ja tsivilisatsiooniliseks arenguks. Sellesse ajastusse jäävad otsustavad edusammud ja leiutised:

      – raudadra ning rangide ülevõtmine Hiinast 1000. aasta paiku;

      – kolmeväljasüsteemi rakendamine 1100. aasta paiku;

      – kompassi leiutamine 12. sajandil;

      – mehaanilise kella leiutamine 13. sajandil;

      – püssirohu kasutuselevõtt ning tulirelvade leiutamine 14. sajandil;

      – trükikunsti leiutamine 15. sajandil;

      – Koperniku avastus 1543. aastal, et planeedid tiirlevad ümber päikese (millele järgnes loobumine geotsentrilisest maailmapildist).

      Aastate 1000–1500 vaheline areng on näide ilma eeldusteta tegelikkusele suunatud mõtteviisist, mille juured on tänini mõistatuseks. Keskajal, mil Rooma riigi majanduslikku taset ei suudetud kaua saavutada ligilähedaseltki, pandi lõpuks tehniline ja teaduslik alus uusaja plahvatuslikule arengule.11

      Reformatsioon, valgustusaeg ja absolutism

      Uue maailma avastamine, Hispaania ja Portugali meresõitjate ümbermaailmareisid ning reformatsiooni mõjud kiirendasid muutusi.Kaubateed muutusid; Uue maailma kuld ja hõbe andsid kaubavahetusele ja tootmisele võimsa rahalise impulsi. Kuid eelkõige juhatas reformatsioon sisse mõtlemise emantsipeerumise usulisest ja riiklikust eestkostest. Suhe jumalaga muutus isiklikuks ja seega abstraktseks ning kadus põhimõtteliselt kiriku ja riigi pädevusest.

      Reformatsioon lõi vaimsed eeldused valgustusfilosoofiale ja seeläbi ka maailma ilmalikustumisele. Valgustusaeg aga võttis pärilikult poliitiliselt võimult legitiimsuse. Kui pärilik monarhia omandas 17. ja 18. sajandi absolutismiga oma puhtaima vormi, sattus tema usuline ja filosoofiline põhjendus üha suurema küsimärgi alla: kui igal inimesel saab jumalaga olla vahetu suhe, siis milleks talle veel sundliikmesus riigikirikus ning pärilikkuse alusel tema üle tõstetud valitseja?

      Jumalaarmu filosoofia, absolutistliku valitseja legitimatsioon, mis tulenes otse jumalik-kristlikust maailmapildist, ei pidanud sellele survele vastu isegi 150 aastat.Alates 17. sajandist õõnestasid seda filosoofiliselt Hobbes, Hume, Voltaire, Rousseau ja teised, nagu lõpuks ka Kant. Nii tekkis Euroopas allesjäänud monarhidel legitimatsiooniprobleem, mis 1649. aastal maksis Inglismaal kuningas Charles I-le pea – pärast kodusõda Oliver Cromwelli juhitud parlamendiga. Seejärel kuulutas Ameerika oma 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooniga esmakordselt radikaalselt, et kõik inimesed on sündinud võrdsetena ning kõigil on ühesugune õigus õnne poole püüelda. Sellest perspektiivist vaadatuna oli demokraatlik valitsemisvorm ainus legitiimne. Konfessioonid ning usulised tõekspidamised võisid põhjendada individuaalset käitumist, mitte aga riigi legitiimsust. Prantsuse revolutsioon pani sellesama mõned aastad hiljem verisemasse, uhkemasse ja keerulisemasse konteksti.

      Õhtumaa riigi legitiimsuselt oli sellega lõplikult usuline jalgealune ära tõmmatud ja selle asemele asusid üldtunnustatult siduvad inimõigused, mille esimene poliitiline näide on Ameerika 1791. aasta põhiseaduse kümme esimest parandust, mis moodustavad õiguste deklaratsiooni (Bill of Rights). Riigi legitimatsiooni vabastamisega jumalast olid loodud nii filosoofilised kui ka tegelikud eeldused poliitiliseks ja ühiskondlikuks arenguks, mis hakkas kulgema teisel pool kristlikku maailmavaadet, isiklikke inimõigusi ja õhtumaist demokraatiat. Selle kohta tõi 20. sajand rikkalikult näiteid. Kõige perverssemad neist olid natsionaalsotsialism ning Stalini diktatuur. Nad said nii atraktiivseks muu hulgas ka sellepärast, et nad võtsid nii emotsionaalsel kui ka narratiivsel tasemel üle aastatuhandete vanused rahvuslikud ja usulised traditsioonid, nii et diktaatorist sai peaaegu et imeväega pühak (valitsejatüübid Max Weberi järgi). See komme on maailmas endiselt moes, kui mõelda Kim Il-sŏngile Koreas, Nazarbajevile Kasahstanis või siis 1980. aastate Bokassale Kesk-Aafrika Vabariigis või Lõuna-Ameerikas pidevalt vahetuvatele caudillo’dele.12

      Niipalju siis ajaloost.

      Kui analüüsida riigi ja ühiskonna stabiilsuse eeltingimusi ning legitimatsiooni aluseid, siis kooruvad edukate riigimudelite puhul välja kolm olulist tunnust:

      – Nad tagavad teatud määral sise- ja välisjulgeoleku.

      – Nende legitimatsioon baseerub indiviidist eraldi

Скачать книгу