ТОП просматриваемых книг сайта:
Laenamine on hõbe, röövimine kuld. Catharina Ingelman-Sundberg
Читать онлайн.Название Laenamine on hõbe, röövimine kuld
Год выпуска 2014
isbn 9789949850457, 978-9949-27-987-6
Автор произведения Catharina Ingelman-Sundberg
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Mitte keegi ei oska komistada nii hästi kui sina, Anna-Greta, aga kui sa ei taha, siis ma kukun ise ja teie peate tegema ülejäänu,” leppis Märtha.
„Me tuleme sellega hästi toime, kullake,” märkis Taibu.
Märtha noogutas ja seadis end täpselt kolmanda konveieri suudmeava juurde valmis. Uudishimulikult piilus ta laiade mustade kummiribade vahele ja nägi praost, kuidas pagas käruga saabus ja seda maha laadima hakati. Lint pandi käima ja kohvrid ilmusid nähtavale. Kui nende vahele tekkis pisut ruumi, tõmbas Märtha hinge. Nüüd, mõtles ta, teeskles komistamist ja langes otse lindile. Ta kukkus kõhuli keset pagasit, kübar peas viltu. Pääsesin ilma reieluumurruta, mõtles ta uhkelt, aga ma olen ju ka vana Idla-võimleja. Konveier kandis kohvrite ja kottide vahel siplevat vanurit edasi ja vaatepilt oli nii iseäralik, et keegi ei osanud midagi ette võtta. Sellal kui lint liikus, varjas Taibu hoolikalt avariiseiskamisnuppu, kuna Reha, Anna-Greta ja Stina kiskusid mööduvate kohvrite küljest kähku pagasisilte lahti. Kui sõbrad olid endale kahmanud viis pagasilipikut, noogutas Taibu Märthale ning too suutis kähku ja üllatavalt hästi tasakaalu hoides täiesti omal jõul konveierilt maha saada. Ehmunud vaatajad võisid kergendatult ohata.
„Konveierile ei tohi liiga lähedale minna, sildil on see ju kirjas. Oleksin pidanud sellele mõtlema,” lausus Märtha ninatargalt ja kohendas oma sasitud juukseid. Seejärel tõttas ta koos sõpradega viienda konveieri juurde, kuhu oli oodata Chicagost saabuvat pagasit. (Kindluse mõttes ei lennanud nad otse Stockholmi, vaid tegid vahemaandumise Chicagos – Pensionärikamp arvas nimelt, et kõik, mis võiks võimalikke jälitajaid eksitada, tuleb kasuks.)
Samal hetkel süttis valgustabloo ja Chicagost saabunud kohvrid veeresid konveierile. Märtha ja ta kaaslased astusid lähemale ning sedamööda, kuidas nende pagas kohale jõudis, ladusid nad selle kahte pakikärusse. Tugevad ratastega kohvrid, Carl Oscari firmamärgiga rulaatorid ja lõpuks golfikott. Märtha ja Anna-Greta sõitsid kärudega tualetti. Seal vahetasid nad pagasilipikud kähku Kopenhaageni omade vastu ja tõmbasid vanadele vee peale. Siis läksid nad teiste juurde tagasi.
„Aga golfikott, kas sellel ei pea lipikut olema?” küsis Anna-Greta.
„Oi-oi. Siis on meil üks puudu. Aga ehk ei panda tähelegi, et üks pagasilipik on puudu, meil on ju nii palju kohvreid?” Märtha püüdis anda häälele enesekindlat kõla.
„Me võiksime ehk ühe kohvri maha jätta?” pani Taibu ette.
„Jah, näiteks Anna-Greta oma? Ma tahan öelda … tema rõivad ei ole ju eriti …” alustas Reha.
„Mitte ilmaski! Selles on ju minu kübar, minu riided ja mõelda vaid, kõik mu vanad head sissekantud kingad!”
„Tule taevas appi,” oigas Reha.
„Ah, üks golfikott muu pagasi hulgas. Kellele see ikka korda läheb. Marsime lihtsalt kontrollist mööda,” arvas Märtha.
„Smugeldajad mõtlevad samamoodi,” väitis Stina. „Ja tead ju küll, mis nendega juhtub?”
„Pealegi ära unusta, mis meil keppides on,” lisas Taibu.
„Tühja kah, lähme parem, muidu jätame kahtlase mulje,” õhutas Märtha sõpru ja seadis sammud tollikontrolli poole, teised tihedalt kannul. Üksteise järel pääsesid nad takistamatult läbi ja Märtha oli juba uksest väljumas, kui kuulis selja taga häält.
„Vabandage palun, tulge korraks siia. Näidake seda golfikotti.”
Heledajuukseline keskeas tollitöötaja viipas Märthat enda juurde. Too teeskles algul, et ta ei kuule ega näe, aga kui ametnik vanaprouale lähenes ja käe õlale langetas, ei olnud enam valikut. Mees asetas golfikoti marmorimustrilisele lauale ja asus selles sobrama.
„Need pole küll golfikeppide moodi,” sõnas ta ja tõstis vanurite kepid üles. Taibu helkuritega kepp torkas teiste seas silma.
„Võib-olla tõesti,” punastas Märtha.
„Mispärast te jalutuskeppe golfikotis kannate?”
Märtha neelatas ja mõtles teemantidest.
„Öelge siis ise, milles peaksid oma keppe kandma need, kes golfi ei mängi?”
Tolliametnik sügas kukalt, ta paistis olevat hämmeldunud. Tal oli vähemalt kümme-viisteist kilo ülekaalu, kuid soeng oli lõigatud viimase moe järgi ja rannet ümbritses moekas nahast käepael.
„Me peame need nähtavasti skänneriga läbi vaatama.”
Nüüd märkasid Stina ja Anna-Greta, et midagi on korrast ära, nad pöördusid ümber ja ühinesid Märthaga. Too nägi nende murelikke pilke ja tõmbas sügavalt hinge.
„Kas skänner on see aparaat, millega arsti juures inimesi läbi vaadatakse? Kui põnev!” alustas Märtha. „Kas teate, mul on vilets magu ja seda on arst mitu korda aparaadiga vaadanud. Ja minu jalaliigesed, oi-oi! Kui te vaid röntgenipilte näeksite. Luud näevad seal välja nagu Mikado-mängu pulgad. Ei ole kerge olla vana, oh ei. Valgustage jah nüüd minu teemante, ma tahan seda ka näha. Seda ma tean, kuidas kuld välja näeb, kulda ma olen varem smugeldanud.”
„Ahah, või nii, saan aru.” Tolliametnik tuhlas golfikotis edasi.
„Aga kuld teeb kepid liiga raskeks,” jätkas Märtha. „Sellepärast läksin ma teemantide peale üle. Või nimetatakse neid rohelisi kivikesi smaragdideks? Kui need muidugi klaasist ei ole, sest kui ma neid keppidesse toppisin, olid need läbipaistvad. Või siiski, kas smaragdid ei olnud mitte sinised? Oi-oi, mul on jälle meelest läinud. Kas teil püsib kõik meeles, härra tollikonstaabel? Röntgeniarstid on küll väga osavad. Minu sapikividest tehti samuti pilte. Olid need alles pirakad. Kas tahate näha? Aga jah, see oli mõistagi enne seda, kui nabas plutooniumi smugeldama hakkasin. Küllap on mul kusagil ka sellest fotosid.”
Märtha jutt voogas nagu ammendamatu kosk, Stinal oli raske tõsiseks jääda ja Anna-Greta pahvatas lausa kõuehäälselt naerma, nii et tolliametnik püsis vaevu püsti.
„Jah, skännige aga pealegi meie jalutuskepid läbi. Siis teil on, millest kolleegidele hommikukohvi juues jutustada,” vatras Märtha edasi. „Aga räägime veel sellest, kuidas ma arsti juures käisin. Kui ta mu kõhust plutooniumi leidis, ütles ta …”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.