LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Meil on seda sada kuutkümmet miljonit vaja. Mis meist muidu saab, kui me kuritegudeks liiga vanaks jääme?” seletas Märtha. „Me võime ju siit tohutu noosi kahmata. Alles siis, kui järeltulijad saavad meie kokkunäpatud varanduse protsentidest elada, võime minna pensionile.”

      „Oh, Märthakene, on sul aga suured plaanid,” ohkas Taibu.

      „Selge see, et meil on vaja edasi varastada. Pankade hoiuseprotsendid on nüüdisajal nii viletsad,” pistis Anna-Greta vahele.

      „Ah nii, nojah, või sedasi,” pomises Taibu, kes ei olnud loomult eriti majanduslik.

      „Elagu Piletiraha fond, tõstame klaasid projekti „All inclusive” terviseks!” naeratas Märtha.

      „All inclusive?” Reha paistis olevat hämmingus.

      „Just nimelt. Vargusfondi tuleb laiendada. Nüüdisajal, kus heaolu kogu Euroopas halveneb, peab Piletiraha hõlmama ka tervise, hariduse, sotsiaalhoolduse ja …”

      „Kuule, Märtha, seda on ju kohutavalt palju. Meil ei käi jaks kõigest üle,” väitis Taibu, kes oli kergelt segadusse sattumas. „Ikka üks asi korraga!”

      „Mina olen Taibuga nõus,” kinnitas Anna-Greta. „Me ei saa hakata jagama raha, mida meil ei ole.”

      „Saame küll, paljud riigid teevad nii. Kui nemad võivad, siis võime meie ka. Pealegi peab kasiinoröövi plaan vett. Me teenime siit terve hunniku nodi,” seletas Märtha ja sirutas käe suurejoonelise žestiga välja. Kuid äkiline valuhoog sundis teda grimassi tegema. Märtha oli täiesti unustanud, et ta oli pool ööd mänguautomaadi juures istunud ja oma käele liiga teinud.

      Kas kasiinoröövi plaan pidas tõesti vett? Teised vaatasid ebalevalt üksteisele otsa ja ennekõike kõõritasid nad Stina poole. Too tavatses iga pisimagi asja üle muretseda ja rohkem kui üks kord olid nad tema pärast täbarasse olukorda sattunud. Stina oli pärit Jönköpingist, ta oli saanud rangelt religioosse kasvatuse ja kõhkles alati, enne kui tihkas alustada midagi uut. Las Vegases olid sõbrad teinud kõik, et tema eneseusku tugevdada, ja saavutatud tulemus oli vaata et liigagi hea. Nüüd ei pidanud tal enam ükski pidur.

      Märtha tõusis ja tõi baarist ämbri. See oli täis kruusa ja liiva, mille ta juba päeval valmis varus. Kindlameelselt kruvis ta oma jalutuskepi käepideme lahti.

      „Muide, kui rääkida röövidest siin Las Vegases … noh, me ei ole ju enam tükk aega ühtki kuritegu toime pannud,” alustas Taibu uuesti ja köhatas. „Me pole enam kuigi heas vormis. Armas Märtha, kas sa ei hinda meid üle? Praegu ei ole kõne all mingi tavaline pisike pangarööv Rootsis. Sa tahad panna meid hoopi andma ühele maailma kõige paremini valvatud kasiinodest. Neil on relvastatud valve, videokaamerad ja …”

      „Mõtle ometi, Taibu. Milline suurepärane võimalus oma võimeid proovile panna!” väitis Märtha ning asus jalutuskeppi kruusa ja teemantidega täitma. „Kõik läheb korda, küll sa näed,” lisas ta ja patsutas meest julgustavalt põsele. „Ma vean saja tuhande dollari peale kihla, et see õnnestub meil.”

      „Kuula ise ka, mis juttu sa räägid! Sa oled mängukuradi küüsi sattunud,” oigas Taibu ja silmitses mornilt oma katkinäritud küüsi.

      „Ehk joome veel veidi kohvi?” üritas Märtha juttu kõrvale juhtida. „Ma toon kannu, teie otsige senikaua vahvleid kõrvale,” sõnas ta ja tõusis. „Või küpsiseid.”

      Kui Märtha oli tassid uuesti täis valanud, keeras ta oma jalutuskepi käepideme kinni. Seejärel läks ta kasiino jooniste järele. Tal oli vaja teistele vaprust sisendada. Kasiinorööv Las Vegases ei olnud mingi tavaline kuritegu, selles oli kaaslastel õigus. Kindlasti saab olema raske ning tema kohus oli teisi toetada ja ergutada.

      „Ma tean, et oleme neid tuhat korda vaadanud, aga ma arvan, et harjutamise mõttes võime need joonised püüda homseks pähe õppida. Mitte keegi ei tohi siis enam ukse või koridoriga eksida,” rääkis ta ja laotas joonised lauale.

      „Sa ei anna ealeski järele,” ohkas Reha. „Kas sunnid meid pärast kohvi võimlemistreeningut ka tegema?”

      Märtha teeskles, et ta ei kuulnud. Loomulikult kandis ta hoolt, et kõik oleksid heas kehalises vormis, kuid praegu ei olnud võimlemiseks õige aeg. Eesmärgile tuli täielikult keskenduda. Veel viimane, kuid hädatarvilik rööv, enne kui nad Ameerikast lahkuvad. Sest neil oli vaja oma kuritegevusest tulu saada. Ja kui Pensionärikamp tahtis eluraskustes inimesi aidata, siis oli parem saada korraga suurt tulu. Et Märtha koos sõpradega võiks seejärel kriminaalse tegevuse lõpetada ja nautida eelseisvatel aastatel head elu.

      Järgmisel päeval pakkisid vanurid kõik oma asjad kokku, seadsid end reisivalmis ja pidasid pärastlõuna paiku tavapärase uinaku. Õhtusöögi ajal oli meeleolu juba vaieldamatult pinevavõitu, ehkki igaüks püüdis seda kõigest jõust varjata. Pärast kosutavat einet – homaare ja šampanjat – tundsid nad siiski, et on õhtuseks seikluseks valmis.

      Taibu ja Reha panid selga šikid mustad ülikonnad, sellal kui Märtha, Stina ja Anna-Greta riietasid end siidi ja tülli ning heitsid õlgadele pika ja laia salli. Sviidis 831 levis parfüümi ja näovee lõhn ning kui jõudis kätte aeg õhtukleitide tõmblukud kinni tõmmata, tõttasid Taibu ja Reha appi.

      Taibu paistis tundvat end ebamugavalt, aga see oli alati nii, kui tal ei olnud jalas oma sissekantud viiekümnendate aastate pükse ega seljas ruudulist flanellsärki. Tume ülikond, lips ja valge taskurätt rinnataskus olid nii harjumatud, et ta nuuskas kogemata taskurätti ja pistis selle taskusse tagasi, mispeale tuli Märthal kähku otsida uus rätik. Võrgutaja loomusega Reha tundis end seevastu oma elegantsetes riietes koduselt, ta kandis ülikonda sirge rühi ja enesekindla naeratusega. Stinal oli seljas helesinine õlapaeltega kleit ja peas suur roosa kübar, kuna Anna-Greta liugles üle põranda kahisevas õhtukleidis, mis oli nii vanamoodne, et kogu ta välimus näis pärinevat mingist ebamääraselt kaugest sajandist. Anna-Greta ei tundnud rõivaste vastu huvi ja olnuks see vaid võimalik, pannuks ta selga oma kantud koduse kleidi, ükskõik kuidas see siis välja näeb. Või mis veel parem, kõige õnnelikumalt oleks ta tundnud end sel päeval, kui keegi oleks leiutanud niisuguse aerosooli, millega võinuks riided selga pihustada otse pudelist.

      Kui kõik olid riietunud ja turgutanud ennast tassi kohviga, võttis Märtha uuesti joonised välja.

      „Personaliruum asub põiki tualettide taga, koridori lõpus avariiväljapääsu juures. Kõik peab toimuma kähku, see peab olema kiire grab-and-run-rööv,” rääkis ta ja vedas sõrme pikkamisi üle paberi.

      Mis grab ja run? Oled sa kunagi näinud jooksvaid ratastoole?” torises Reha, kes tundis nõrkust sarkasmide vastu. Sest sel õhtul kavatsesid nad oma tavalised rulaatorid koju jätta, rööv pidi toimuma elektrilistes ratastoolides.

      „Kiiresti peaks nendega igatahes edasi saama küll,” vastas Taibu rahulolevalt, kaval nägu peas. Märtha muutus korraks murelikuks, sest ta oli tähele pannud, et mees oli nokitsenud ratastoolide kallal terve pärastlõuna. Aga ta oli kindlasti andnud oma parima. Taibu oli tehniliselt väga andekas ja seni ei olnud Märthal olnud tarvidust temas pettuda. Ta otsustas Taibut usaldada.

      „Ärge jagelege, poisid, proovige parem see pähe õppida,” manitses Märtha ja tõstis üles erivärvilisi kriipse täis tõmmatud joonise. Personaliruum oli tähistatud suure ristiga, mõned väiksemad ristid märgistasid põgenemisteid. Kostis köhatusi ja pominat, kui viisik ruumide paigutust viimast korda meelde jättis. Reha näppis ümber kaela seotud rätikut.

      „Kõik räägivad, et Las Vegases on võimatu kuritegu toime panna, aga sina, Märtha, arvad, et me suudame neid tüssata.”

      „Kas pole siis innustav proovida?” vastas Märtha kähku, ehkki ta sisimas teadis, et ka vigu võib juhtuda. Kuid ta jättis selle välja ütlemata. Kõik muu oleks mõjunud rühma enesekindlusele hävitavalt.

      „Me oleme otsuse langetanud, nüüd ei tohi enam kõhklema hakata,” märkis Stina ja võttis välja huulepulga. Mõistagi oli ta murelik ega tihanud isegi mõelda, et nad võiksid Ameerika vanglasse sattuda.

Скачать книгу