LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teda ainult sellepärast, et ta on mitu päeva järjest võitnud? Tõmba end natuke tagasi, Stewart.” Kaaslane haigutas. „Muide, vanurid liiguvad praegu baari poole. Kas nägid, neil on korvid žetoone täis. Loodetavasti prassivad nad kõik maha.”

      Stewart kummardus ekraanile lähemale ja suurendas pilti.

      „Ei, nad ei lähe baari. Nad liiguvad tualettide poole.”

      „Pagana pihta, mina neile sinna järele ei lähe!”

      „Aga viis inimest ei mahu ometi korraga vetsu ära. Ma ütlen turvameestele.” Stewart võttis mobiiltelefoni ja valis numbri.

      Märtha põrnitses viivu mängužetoonide hunnikut, mille krupjee oli tema ette asetanud, ja pühkis need siis korvi. Veel kord heitis ta pilgu personaliruumi sissepääsu poole. Uks oli praokil ja oletatavasti oli seal turvamees sees. Nad ei saanud kauem oodata. Märtha seadis suvekübara pähe ja müksas Taibut külge.

      „Action!” sosistas ta ja kergitas teistele märguandeks kübarat. Stina, Anna-Greta ja Reha panid samuti suvekübarad pähe, kordasid veel kord mõttes, mida nad tegema peavad, ja järgnesid talle.

      Taibu põrutas oma Flexmobil Classicuga tualettide suunas ja täpselt personaliruumi ukse juures tabas teda äge köhahoog. Kui turvamees parajasti väljus, kummardus Taibu ettepoole ja köhis valehambad suust. Mees heitis kössi vajunud vanurile hajameelse pilgu, sulges ukse ja sammus mängusaali poole, turvakott käes. Taibu kergitas laialt naerdes pead ja näitas teistele tõstetud pöialt. Ta oli täpselt tabanud. Valehambad jäid ukse vahele ja see ei läinud lõpuni kinni.

      „Ma pean nina puuderdama!” teatas Stina, suvekübar sügavalt pähe tõmmatud. Näis, nagu kiirustaks ta daamide tualeti poole, kuid otse personaliruumi juures teeskles Stina, et elektriline ratastool on rikki läinud. Järjepanu jõnksutas ta juhthooba edasi-tagasi, nii et tool tegi kohapeal tiire, samal ajal avas Taibu ukse. Stina võttis tooliga hoogu ja tagurdas täie hooga üle läve, Reha, Märtha ja Anna-Greta tihedalt kannul. Taibu vaatas ringi, kohendas suvekübarat ja järgnes teistele.

      „Õhupallid!” andis Märtha märku ja Taibu päästis need lahti. Graatsiliselt hõljudes tõusid kirevad kerad lae poole.

      Loodetavasti varjavad need kaameraläätsed korralikult ära, mõtles Märtha, valjult aga lausus ta: „No nii, laseme nüüd käia!”

      Stina tõmbas kähku lahti ratastoolide seljapadjad, millesse olid peidetud samasugused rahalaekad kui need, milles žetoone hoiti. Ta vedas ninaga õhku. Paraku lõhnasid need ikka veel veini järele, kuid selle vastu oli nüüd hilja midagi ette võtta. Taibul ei olnud kerge veinikarpidele rahalaeka välimust anda, kuid fooliumi ja hõbevärvi abiga oli see õnnestunud. Pealegi oli vein olnud maitsev ja kõigil oli sel ajal väga lõbus. Taibu ja Märtha avasid hoidla. Seal hoiti kasiino alumiiniumkohvreid, mis olid žetoonidega täidetud rahalaekaid täis.

      Taibu nägi veidi aega vaeva, kui püüdis kohvrite keerulisi lukke lahti muukida, lõpuks aga lõi ta nägu särama ja esimene lukk avanes valju klõpsatusega. Aega raiskamata asusid vanurid oma tühje rahalaekaid kasiino omade vastu välja vahetama. Kui kõik valmis, pistis Stina žetoonidega laekad seljapatjadesse, vedas kähku tõmbluku kinni ja seadis padjad oma kohale. Seejärel lukustas Taibu alumiiniumkohvrid, asetas need kasiino hoidlasse tagasi ja sulges ukse.

      „Loodame, et valvemeeskond ei näinud seda,” pomises Märtha laes hõljuvate õhupallide poole palvetades. „Mõni koht võis ju katmata jääda.”

      „Sellepärast me suvekübarad pähe panimegi, kas oled unustanud?” tuletas Taibu meelde. „Teeme nüüd minekut.”

      „Aga õhupallid?” küsis Stina.

      „Ja valehambad?” lisas Märtha.

      Vanurid sebisid veel veidi, kuid viimaks sai kõik korda ja nad istusid taas sõiduvalmilt oma ratastoolidele. Pisut pinevil haarasid nad juhthoova ja lükkasid täiskiirusele, mõtlemata sellele, et Taibu oli mootorite kallal nokitsenud. Niipea kui nad hoova lõppu surusid, sööstsid ratastoolid paigast nagu uusaastaraketid.

      „Jumal hoidku …” pahvatas Anna-Greta äärepealt kübarat kaotades.

      „Ma ju ütlesin, et trimmisin neid pisut,” ähkis Taibu.

      Kuid koridoris, teisel pool ukseläve, pidid nad järsult pidurdama. Seal seisis kaks turvameest.

      „Mida te teete? Siin ei tohi olla!” urises neist pikem ja tugevam ning tõkestas tee.

      „Tualetid? Need olid ju eile siin,” vastas Märtha välkkiirelt.

      „Kuulge, tualetid on koridori teises otsas.” Noorem turvamees osutas käega.

      „Ei, need olid eile siin, ma tean kindlalt,” vaidles Märtha vastu.

      „Te peate sissepääsu juures paremale pöörama ja …”

      „Mitte sinna, seal on mängusaal, mind te ei peta.”

      Tugevam valvur võttis Märtha ratastoolist kinni ja pööras selle koridori suunas.

      „Sinna, ütlesin ma!”

      „Olgu pealegi,” leppis Märtha ja lükkas juhthoova põhja. „Niisiis tualetti. Ohoo, kus on minek!” jõudis ta veel hüüda, enne kui täie hooga daamide tualeti suunas pühkis, teised tihedalt kannul. Taibu ja Reha käisid härrade tualetis ja veidi hiljem veeresid kõik kokkulepitud kohtumiskohta parkimisplatsil.

      „Kuidas läks?” päris Märtha. „Kas seadsid raadiosaatja paika?”

      „Jah, muidugi. Ma kinnitasin selle tualetis peegli taha,” vastas Taibu.

      „Tore, siis saame turvameeskonnale sõnumeid saata, kui vaja peaks olema. Sa oled tõesti tubli, Taibu,” kiitis ta. Kõik naeratasid üksteisele, noogutasid ja sõitsid siis, nagu kokku lepitud, hotelli poole edasi. Fuajees peatusid nad liftide ees.

      „Kaheksas korrus, aga kähku!” nõudis Märtha.

      „Ärge tulge ütlema, et Taibu on lifte samuti trimminud,” ohkas Anna-Greta.

      Kui kõik kenasti kaheksandale korrusele jõudsid, ei olnud neil mahti šerri ega šampanja jaoks. Niipea kui vanurid Märtha tuppa veeresid, rebisid nad oma toolipatjadest rahalaekad välja.

      „Tore, ma ei oleks suutnud enam sekunditki kauem kõva metalli selja vastas taluda,” sõnas Reha, hõõrus seljalohku ja ulatas oma laekad Taibule. Too muukis lukud lahti, võttis žetoonid välja ja asetas need korvidesse.

      „Ehtne kaup, mida saab rahaks teha,” hirnus Anna-Greta ja pööritas värvikirevaid hunnikuid nähes vaimustatult silmi.

      Oli vaja pisut vaeva näha, et kõik rahalaekad tühjaks ja korvid täis saada, kuid viimaks olid žetoonid käes ning hunnikud sallide ja suvekübaratega kaetud.

      „Nüüd jääb teha vaid kõige raskem,” lausus Märtha. „Me peame teesklema, nagu oleks see tavaline mänguvõit, ja et see õhtu on samasugune nagu iga teinegi, kui oleme suurelt võitnud.”

      „Mispärast me täna siis kaotama pidime?” päris Reha.

      „Selleks, et tähelepanu vältida, kas oled unustanud?” tuletas Märtha meelde, kuid pidi tunnistama, et oli mõelnud ebaloogiliselt – loomulikult tunduks see kentsakas, kui nad terve õhtu kestel midagi ei võida, ja siis ilmuvad vahetuskassasse mitut miljonit küsima. Kui tahad olla kriminaal, siis ei piisa tavalisest mõttetööst, pea peab täiega töötama, arutles Märtha. See on palju parem ajugümnastika kui sudoku, ristsõnad või eneseabiraamatud.

      „Aga kui personal hakkab kahtlustama?” muretses Stina ja osutas triiki täis korvile.

      „Äh, siis mängime lihtsalt, et oleme kiiksuga penskarid,” rahustas teda Märtha. „Lähme nüüd. Alustame järgmist käiku!”

      Pensionärikamp sõitis liftiga alla, veeres ratastoolides hotellist välja ja naasis kasiinosse. Kindluse mõttes olid nad žetoonid väga hoolikalt kinni katnud, ometi näis Märthale, et turvamehed silmitsesid neid kahtlustavalt, kui nad vahetuskassale liginesid. Ja tõepoolest – üks neist seadis

Скачать книгу