Talikülv - Katrin Uverskaja

Скачать книгу

võivad seemned paigast nihutada.

      Juhul kui mõnel aednikul on probleeme nälkjatega, kes võivad end külvikonteinerisse sokutada mahlaseid idandeid sööma, soovitatakse konteineri põhja paberist kohvifiltrid paigutada ja seejärel konteiner külviseguga täita. See nipp on end ära tasunud just kevadiste külvide korral, sest südatalvel õue viidud konteinerites pole filtrist kevadeks enam suurt midagi järel.

      Komplekteeritavad konteinerid

      Minu talikülvi lemmikkonteineriteks on aastate jooksul kujunenud poolläbipaistvad plastist (loomulikult augustatud põhja ja kaanega) säilituskastid, mille täidan erinevate külvikonteineritega. Kuna säilituskastid on kaanega suletavad, võib need komplekteerida kõikvõimalike improviseeritud väiksemate lahtiste anumatega, näiteks 7,5 cm kõrguste plastist lillepottide, 0,5 l joogi-, jogurti- ja jäätisetopside, isetehtud paberpottide või üksikute alumiste pudelipooltega.

      Paberpotid

      Ümberistutamist halvasti taluvate taimede (nagu herned, oad, lillherned, päevalilled jne) külvamiseks on eriti sobivad isetehtud paberpotid. Neid on lihtne valmistada näiteks ajalehepaberist või tualettpaberi rullisüdamikest. Kuna kitsasse paberpotti mahub mulda üsna piiratud koguses ning paberseinad imevad endasse niiskust, on nende pottide kasutamisel ka suurem läbikuivamise oht. Seetõttu soovitan paberpotid paigutada mitme kaupa mõnesse muusse anumasse – näiteks lehtsalati neljakandilistesse läbipaistvatesse (muidugi mõista augustatud põhjaga) plastalustesse mahub 9–12 ja 5 l veenõusse 9–10 neljakandiliseks volditud paberpotti.

      Kaanega suletavast plastkastist saab kerge vaevaga mugava komplekteeritava talikülvikonteineri. 20 cm kõrgusesse kasti mahuvad kenasti kõikvõimalikud väiksemad külvianumad, nagu tualettpaberi rullisüdamikest paberpotid või kõrged vahtplastist joogitopsid.

      Joogitopsid

      Säilituskastidesse olen paigutanud lisaks plastalustel paberpottidele ka neljakandilisi või ümmargusi, vähemalt 7,5 cm kõrguseid plastist lillepotte ja nii tavalisi kui ka vahtplastist, vähemalt 500 ml ühekordseid joogitopse, millest on viimastel aastatel saanud minu vaieldamatud lemmikkonteinerid. Need sobivad talikülviks ideaalselt, nad mahutavad piisavalt palju külvimulda ja koonusja kuju tõttu on tärganud seemikuid nende seest lihtne ja mugav kätte saada. Väljalibisenud konteinerisisu on ka täpselt paraja suurusega, et see ühes tükis otse maha istutada või siis tihedama külvi korral kuni neljaks tükiks jagada. Lillepottide ning suuremate (0,5 l) jogurti-, joogi- ja jäätisetopside eeliseks on see, et neid on erinevalt pudelitest ja muudest konteineritest väga lihtne hoiustada.

      Loomulikult võib kõiki eelnimetatud topse ja potte ka eraldiseisvate külvikonteineritena kasutada – selleks tuleks neile paraja suurusega kilekotid tagurpidi pähe tõmmata ja piisava õhustuse tagamiseks kottide nurgad ära lõigata. Paraku võin oma kogemustest öelda, et kile kipub lume raskuse all lamanduma ja kevadel on läbi uduse kilekoti raske kontrollida, kas seemned konteineris on juba idanema läinud, ning kilekotte ühekaupa pottidelt ära ja hiljem tagasi tõmmata on paras ajaraiskamine ja peavalu, liiatigi kui potte juhtub palju olema. Seetõttu eelistan mina väiksemaid topse ja potte, aga ka plastpudelite üksikuid alumisi pooli kasutada eelkõige just suuremate konteinerite sees.

      Perforeeritud transpordikastid

      Minu ema, seevastu, eelistab oma talikülvianumaid komplekteerida perforeeritud külgede ja põhjaga plastist transpordikastidesse, mis on omakorda asetatud suurtesse läbipaistvatesse augustatud kilekottidesse. Et kile lume raskuse all seemnetele või tõusmetele peale ei vajuks, paigutab ta kasti nurkadesse ja keskele kõrgemad ja nende vahele väiksemad konteinerid või toestab kile pulkadega telgilaadseks moodustiseks.

      Suured konteineritäied vahtplastist joogitopse tomatiseemnetega on viidud karastuma kevadtalvisele terrassile.

      Sobimatud konteinerid

      Enamik kaubanduses müüdavatest spetsiaalsetest külvialustest on mõeldud kasvuhoonetes ja aknalaudadel kasutamiseks ning talikülviks ei sobi, sest need pole piisavalt sügavad. Samuti ei ole mõtet talikülvata munarestidesse ega turbatablettidesse – ka need on liiga madalad ja kuivavad kiiresti läbi.

      Külvimulla valimine

      Külvimulla omadused

      Üks olulisemaid komponente talikülvi õnnestumisel on õige külvimulla ehk külvisubstraadi valik. Tärkava taime tugeva juuresüsteemi väljaarenemiseks on vajalik niiskuse ja hapniku küllaldane juurdepääs juurtele, mis saab toimuda vaid siis, kui külvimullasegu on kerge ja poorne ning ühtaegu nii niiskust hoidev kui ka vett läbilaskev.

      Talikülviks sobivad suurepäraselt paljud poodides pakutavad külvi- ja pikeerimismullad.

      Külvimuld peaks sisaldama turvast, kookoskiudu või muid vett läbilaskvaid materjale, orgaanilist materjali ja perliiti, vermikuliiti või liiva, mis muudavad külvimulla kergemaks ja võimaldavad juurtele hapniku ligipääsu. Õige koostisega mullasegu vajub märjana veidi tihedamaks, vähendades liigseid õhuauke, kuid säilitab samal ajal oma poorsuse. Kui konteineris on piisavalt drenaažiauke, ei ole kvaliteetset mullasegu võimalik üle kasta. See imab teatud piirini niiskust ja laseb üleliigsel veel endast lihtsalt läbi voolata, ega muutu konteinerites liiga plingiks ka pikema aja jooksul ning pideva kastmiste või vihmase kevade korral.

      Seemnete talikülviks tuleks kindlasti vältida tavalist aiamulda ja peenardele mõeldud mullasegusid. Aiamuld on reeglina liiga tiheda konsistentsiga, pärssides hapniku ja niiskuse ligipääsu juurtele ning tagajärjeks võivad olla kehva juurestikuga väetid seemikud.

      Külvimulla parendamine ja isetehtud mullasegud

      Olen talikülviks kasutanud nii kaubanduses saadaolevaid külvimuldasid kui ka katsetanud omatehtud segudega. Mul on kombeks müüdavaid mullasegusid veidi parendada, lisades sinna natuke perliiti, keskmise jämedusega ehitusliiva ja vermikomposti. Vermikomposti ehk vihmaussisõnniku kasutamine näib väikestele tärganud seemikutele eriti meeldivat.

      Katsetused külvimullaga: varem külvasin salati- ja maitserohelise seemned mullapinnale ning katsin pealt vermikuliidikihiga. Nüüdseks külvan seemned mullapinnale ja jätan nad katmata. Poest ostetud külvi- ja pikeerimismullale olen ise lisanud veidi perliiti ja vermikomposti.

      Viimasel ajal olen katsetanud ka omatehtud külvimulla segudega. Häid tulemusi olen saanud, segades kokku 3 osa turvast, 2 osa perliiti ja 1 osa ehitusliiva ning lisades sinna veidi dolomiidijahu, mis tasakaalustab turbast tingitud happelisust. Turba asemel võib edukalt kasutada ka kookoskiudu, mida mõned aianduspoed pakuvad kokkupressitud brikettidena. Hakitud kookoskiud imab niiskust veelgi paremini kui turvas, on aga samas täiesti neutraalse PH-ga, seega ei ole ka dolomiidi lisamine vajalik. Kokkusegatud külvimulda niisutan tavaliselt kuuma veega, kuna see imendub külmast veest kordades kiiremini ja niisutab mulda ühtlasemalt. Seejärel lasen mullasegul üleöö seista ja lisan järgmisel päeval ühe osa vermikomposti, segan kõik taas korralikult läbi ja kühveldan talikülvi konteineritesse.

      Reeglina sisaldavad müügil olevad külvimullad, kasvuturbad ja muud konteineritele mõeldud mullasegud ka aeglaselt lahustuvat väetist, kuid see on tõenäoliselt seemnete tärkamise ajaks hiliskevadel mullast ammuilma välja uhutud. Seetõttu ei ole omatehtud külvimulla segule eraldi väetise lisamine vajalik.

      Aiakomposti kasutamine

      Talikülviks võib kasutada ka omatehtud aiakomposti, mis on toitainerikas ja hoiab vajalikul määral niiskust. Kuid komposti kasutamisel tuleks kindel olla, et see ei sisalda umbrohuseemneid. Viimaseid soovitatakse hävitada keeva veega: ämber tuleks poolenisti täita koduse aiakompostiga, valada peale kannutäis keeva vett ja kaanega sulgeda. Kaanetatud ämber tuleks üleöö seisma jätta – hommikuks on kompost jahtunud ning mullasegu külvamiseks valmis, sest keev vesi ja aur on hävitanud nii umbrohuseemned kui ka mitmed mulla kaudu levivad taimehaiguste tekitajad. Ise ei ole ma kodust komposti

Скачать книгу