LITMIR.BIZ

      Konteinerit peaks kindlasti olema võimalik pealt katta kas läbipaistva kaane või tugevama kilega. Kaantel on talikülvi meetodis mängida ülimalt tähtis roll – nad kaitsevad konteineris tärkamist ootavaid seemneid. Kaanetatud konteineris ei saa tugevad vihmavalingud seemneid laiali uhtuda, samuti pole neil tarvis peljata näljaste lindude, näriliste või putukate rünnet. Lisaks sellele kaitsevad kaaned ka tugeva tuule eest, mis muidu kuivataks katmata mullapinda ja seal lebavaid seemneid (see on äärmiselt oluline tuulistel mereäärsetel kruntidel). Samuti kaitsevad kaaned mullapinda lenduvate umbrohuseemnete eest, nii et kui seemned kord tärkavad, võib olla kindel, et tegemist on kauaoodatud taime, mitte umbrohuga. Kaetud konteinerite välisõhust veidi kõrgem temperatuur aga soodustab seemnete varasemat tärkamist võrreldes avamaakülviga.

      Kui konteiner ise võib olla mis tahes värvi (muidugi tasuks meeles pidada, et heledad toonid peegeldavad valgust konteinerisse tagasi ning tumedad toonid, vastupidi, neelavad seda), siis konteineri kaas või kate peaks kindlasti olema läbipaistev. Sobivad ka värvilised ja piimjad kaaned, kuid tingimuseks on valguse läbilaskevõime. Kahtluse korral soovitatakse teha lihtne katse: tõsta kaas vastu valgust ja kui läbi kaane on näha oma käe piirjooni kumamas, tähendab see, et tärganud tõusmetel on arenemiseks piisavalt valgust ning kaant võib julgelt talikülviks kasutada. Kui konteineri kaas aga on läbipaistmatu, võiks selle asendada kas läbipaistva plasti või külmakindla kilega.

      Vaid juhtudel, kui olen seemned talikülvanud otse suurtesse terrassipottidesse või vaatidesse, olen vahel jätnud need pealt katmata, kuna nii suurt massi niisket mulda ei ähvarda ka pikkade kuude jooksul läbikuivamise oht.

      Konteineri põhjas peaksid olema drenaažiaugud ja kaantes või katetes ventilatsiooniavad, mis tagavad vajaliku õhustuse. Kevadel liigub läbi ventilatsiooniavade kiiresti välja konteineris tekkinud kuum õhk ja sealtkaudu pääseb sisse ka sulav lumi ja vihm, mis hoiavad mullapinna niiskena ega lase seemnetel ära kuivada. Värske õhu pidev juurdepääs läbi augustatud kaane hoiab ära seemnete ja idandite mädanemise.

      Seemikute sirgudes võiks hakata neid tasapisi harjutama edaspidiseks iseseisvaks eluks, suurendades ventilatsiooniavasid või jättes konteineri kaane pooleldi avatuks. Pärislehtede ilmudes võib aga kaane sootuks pealt ära võtta. Peagi on seemikud välisõhuga niivõrd kohanenud, et võivad juba päris tillukestena peenrasse ümber kolida. Jaheda ilma ja öökülmadega on nad juba niigi harjunud, sest on alates seemnestaadiumist talve õues veetnud; selline järkjärguline karastumine aitab neil toime tulla intensiivsema päikesevalguse, jaheda värske õhu ja tuulega.

      Iga konteineri põhjas peaks olema küllaldaselt drenaažiauke, et liigne vesi saaks alt välja nõrguda, muld ei muutuks poriks ja seemned mädanema ei läheks. Olenevalt konteinerite materjalist saab neisse drenaaži- ja ventilatsiooniauke teha naela või naaskliga, puurida trelliga või sulatada küünlal kuumaks aetud kääride või noaotsaga. Minu kogemuste põhjal on lihtsaim ja kiireim viis aukude tegemiseks kasutada elektrilist jootekolbi. Sel juhul võiks augustamise ette võtta terrassil, rõdul või äärmisel juhul avatud akendega ja hästi ventileeritud ruumis ning hetkekski ei tohiks unustada, kui kuum võib olla vedel plastmass. Kui olete otsustanud trelli kasutada, siis tasuks enne suuremate aukude puurimist väikese puuriotsakuga augud ette puurida, et vältida plasti purunemist. Noa või kääridega plastanumasse avasid sulatades tuleks tekkinud kitsad torkepilud kindlasti veidi laiemaks uuristada, muidu ei pääse liigne vesi konteinerist piisavalt kiiresti välja ja rohkete sademete korral muutub külvimuld vedelaks poriks – tean seda omast käest.

      Paraja suurusega drenaažiavasid on lihtne ja mugav plastkonteineri põhja alla sulatada kuuma jootekolvi abil.

      Ventilatsiooniavade puhul on oluline, et need asetseksid kindlasti konteinerite ülaosas või kaantel, mitte külgedel, kuna kuum õhk tõuseb otse üles ja saab kinnisest konteinerist külje pealt väljuda vaid tugeva külgtuule korral. Külgaukudest ei pääse konteinerisse ka piisaval hulgal vihma ja lund ning mulda ähvardab läbikuivamine. Vaid küljel asetsevad augud võivad viia konteinerite ülekuumenemiseni ja seemnete või idandite hävinemiseni.

      Plastpudelite kiituseks

      Plastpudelite kasutamine talikülvi konteinerina on minu kogemuste kohaselt end igati õigustanud. Selleks sobivad eelkõige suuremamõõdulised, 1–5-liitrised vee- ja kaljapudelid. Väiksemad pudelid on liiga kitsad, mahutavad vähem külvimulda ja neis kipub muld liiga kiiresti kuivama. Plastpudelid on piisava sügavusega, et mahutada 8–10 cm mulda, neid on lihtne pärast seemikute ümberistutamist veega üle loputada ja mugav hoiustada. Olen tähele pannud, et vastupidi muudele plastkonteineritele peavad pudelid erakordselt hästi vastu temperatuuri kõikumistele ning suurtele miinuskraadidele, muutumata rabedaks, ja nende eluiga võib julgelt kesta 7–8 hooaega.

      Ka värvilisi plastpudeleid, näiteks rohelisi või siniseid 1,5-liitriseid karastusjookide pudeleid, saab edukalt talikülviks kasutada, sest seemned ei lase end värvilisest valgusest häirida ja tärkavad nagu tavaliselt. Ning kindlasti tasuks eelistada sirgete, mitte mustriliste seintega pudeleid – viimastest istikute väljasaamisega olen näinud kurja vaeva.

      Plastpudeleid valmistan talikülviks ette järgmiselt:

      sobiva suuruse ja kujuga pudelid välja valinud, sulatan esmalt põhja alla drenaažiaugud – seda on märksa lihtsam teha, kui pudel on veel ühes tükis. 5 l pudelile teen reeglina põhja umbes 12 ja 1,5–2 l pudelile 5–7 auku.

      Ülemisse pudelipoolde ei olegi vaja ventilatsiooniavasid kõrvetada, vajalikuks õhustuseks piisab korgi eemaldamisest. Lahtine pudelisuu toimib suurepärase ventilatsioonilõõrina, kust minikasvuhoonesse kogunev kuum õhk hõlpsalt väljuda saab.

      Ühed mugavaimad talikülvikonteinered on minu kogemuste põhjal 5 l plastpudelid. Neid on hõlbus külvikonteineriks kohandada ning nad peavad hästi vastu suuretele miinuskraadidele ja temperatuuri kõikumistele ega kipu lagunema.

      Järgmiseks lõikan ma tavaliselt ära (umbes 17 cm kõrguselt) ülemise kolmandiku pudelist, olles eelnevalt kõrvetanud lõikejoonele mõned abiaugud, kust kääriterad kenasti sisse mahuksid. Alumise pudelipoole ülemisse äärde võib seejärel teha veel mõned 2 cm pikkused vertikaalsed sälgud, et saaks ülemise poole talle mütsina pähe tõmmata.

      Suurtel 5 l plastpudelitel ja piimapudelitel võiks avara pudelisuu enne õue viimist kleeplindiristiga katta, mille saab kevadel ära tõmmata ja minema visata.

      Muud nõud ja nipid

      Külvikonteineritena olen edukalt kasutanud ka sobiva suuruse ja sügavuse, kuid pahatihti läbipaistmatu kaanega šašlõkiämbreid, mida grillihooaja jooksul paras ports koguneb. Šašlõkiämbri kaane keskmine osa tuleks välja lõigata, nii et alles jääb vaid 1 cm laiune äär. Kui konteiner on külvatud, tuleks ämbri pealispind katta kilega (kõige parem on selleks kasutada sügavkülma jaoks mõeldud kilekotist lõigatud sobiva suurusega ühekordset kiletükki) ja kaaneäär tagasi peale klõpsata ning kilesse noa või naaskliga augud torgata.

      Suuremate konteinerite kasutamisel võib mulla sisse lükata papist vaheseinad, et hiljem oleks

Скачать книгу