LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja oodake,“ ütles ta uuesti. „Sünnitegevus on alanud.“

      Järgmiste tundide jooksul mõtles Annika korduvalt, et poleks pidanud end öösel kodust välja ajama. Siin võis ju veel tunde kuluda, teadis ta omast käest. Ja ta teadis ka, et korralik uni oli kõige alus! Magamatusest on ta homme ilmselt nagu zombi. Aga nii palju on teha! Lapsed kooli saata, hiljem Martin jalgpallitrenni viia ja õhtul laste õppimist kontrollida. Lisaks oli paari päeva pärast käibemaksudeklaratsioonide esitamise tähtaeg, mis tähendas, et kindlasti oli vaja ka oma tööd teha. Siin, haiglas, polnud temast mingit kasu. Miks ta üldse siia tuli? Ja miks ta üldse lilled ostis? Et need närtsiksid? – Nüüd oli kuidagi imelik ära kah minna. Annika istus edasi.

      Seinakella osutid liikusid vaevaliselt. Annika vaatas kadedusega Nellat, kes oli endale mantli padjaks keeranud ning tukkus tema kõrval. Prooviks ise ka? Annika sulges silmad ja toetas pea vastu seina.

      Muidugi ei tulnud mingit und. Pea oli mõtteid täis. Cärolyn – ja sünnitab! Aastaid tagasi olid nad üsna lähedased olnud. Või vähemalt oli Annika Cärolyni eluga kursis olnud. Nüüd oligi Annikal tunne, nagu sünnitaks mõni tema sugulane. Selline, keda tal endal tegelikult ei olnudki. Kummaline – tal tõesti polnud ühtki sünnitusealist sugulast! Ja üldse on sugulasi vähevõitu…

      Annika tõmbas käega üle juuste, nagu tahaks mõtteid peast pühkida. Ta sundis end välja lülituma, et pisut puhata. Peagi muutusidki mõtted rahulikumaks ja abstraktsemaks, aga siis kostis käratsemist. Üks uus naine oli sünnitama toodud ning ooteruumi sisenes elevil seltskond. Inimesed ei teinud Annikast ega Nellast välja, istusid omaette. Nende häälekus välistas võimaluse natukegi tukkuda. Ka Nella tegi kära peale silmad lahti ja tõusis istuli.

      „Millal Cärolynil õige tähtaeg oli?“ küsis Annika temalt.

      „Mingi kuu aja pärast vist,“ vastas Nella. „Kuu aega ju ei ole liiga vara, eks?“

      „Ei tohiks olla küll.“

      „Ma olen kuulnud, et enneaegsed lapsed võivad olla puudega,“ ütles Nella.

      „Loogiline,“ ütles Annika. „Looduse poolt on ju üheksa kuud kõhus kasvamist ette nähtud, mingid inkubaatorid ega uuemad rohud ei aita lapse organitel nii hästi kasvada kui emaüsa. Aga kuu aega varem sündides peaksid olema kõik asjad juba välja arenenud.“ Ta ei hakanud igaks juhuks rääkima, et ka õigeaegselt sündinud lapsed võivad olla puudega. Või saada mingi puude sünnitusel. Või ka hiljem. Vastsündinud on ju nii õrnad!

      „Mul on nii halb tunne,“ kurtis Nella. „See, et Cärolyn varem sünnitama hakkas, on minu süü!“

      „Kuidas nii?“

      „Kõik see kolimine ja muu! Terve päev jooksmist! Sellepärast ta varem sünnitama hakkaski! Nagunii hakkas hiljem kodus üksi majandama, tõmbas endal midagi paigast ja…“ Nella ohkas. „Ma oleksin pidanud tema juurde jääma.“

      Annika ei vastanud kohe. Muidugi polnud raskuste tõstmine rasedate jaoks ning sõbrannad peavad tõesti üksteisele toeks olema. Aga lapse isa? Kus see oli? Või mõni teine lähedane?

      Annika ei küsinud.

      „Ootame ära, mis meile öeldakse,“ ütles ta hoopis.

      Neil ei tulnud kaua oodata. Peagi tuli valges kitlis naine ja kutsus nad endaga kaasa. Nella ja Annika pesid käed, panid endale valged kitlid selga ja kõndisid sokkide väel meediku kannul palatisse, kus istus Cärolyn, laps süles. Annika imestuseks ei imetlenudki ta oma beebit, vaid vaatas taskupeeglisse! Mis tibi sellest Cärolynist küll kasvanud on – dressidega ei kõlba sünnitama minna, lapse vaatamise asemel kontrollitakse oma meiki!

      Annikat ja Nellat nähes pani Cärolyn peegli käest.

      „Täpselt kolm kilo ja viiskümmend sentimeetrit!“ ütles ta uhkelt.

      Nella tormas kohe teda kallistama ja õnnitlema. Annika seisis ja vaatas väikest tegelast Cärolyni süles. Väike tüdruk pööras pead ühele ja teisele poole, suu torus ja silmad kinni.

      „Tubli tüdruk oled,“ kiitis Annika Cärolyni. „Nii kiiresti said hakkama!“

      „Minu arust kestis see terve igaviku,“ arvas Cärolyn. „Õudne mõelda, et mõni sünnitab üle ööpäeva!“

      Nellale võdistas jubedusest õlgu.

      „Sa anna talle tissi,“ ütles Annika.

      „Ma pakkusin, aga ei tahtnud – mul ei ole mingit piima!“

      „Küll tuleb! Imemine rahustab,“ selgitas Annika. Cärolyn ei pannud teda tähelegi, sest Nella kiitis last:

      „Appi, kui pisike! Kas ma teda puutuda tohin?“

      „Muidugi!“

      „Ap-piii, kui peh-mee!“ sädistas Nella last silitades ja Cärolyn naeratas õnnelikult.

      „Ma otsin lilledele vaasi,“ ütles Annika ja läks palatist välja. Uks jäi paokile.

      Ma pean siit minema saama, mõtles Annika. Muidugi oli laps tore, lapsed on ikka ju armsad ja toredad. Annika pidi tunnistama, et seda väikest olevust nähes oli ta hetkeks tundnud kõhus imelikku jõnksatust, nagu tahaks ise ka endale beebit. Tavaline naiselik reaktsioon. Aga praegu tuli mõelda oma olemasolevatele lastele ja sellele, et nende ema oma asjadega hakkama saaks.

      Vaasi sai ta sanitarilt, vee tualetist.

      „Ma saadan talle ise sõnumi, kui sa ei taha,“ kuulis Annika Nellat ütlevat, kui ta palatiukseni jõudis.

      „Ei,“ kostis Cärolyni hääl. „See on minu laps ja minu asi sõnumeid saata.“

      Annika peatus, astus siis ettevaatlikult sammu tagasi ja jäi ukse taha kuulama.

      „Sa mõtled praegu ainult endale. Aga mõtle lapsele! Lapsel on ju raha vaja! Pane see siis kõrvale, kui endal kulutada ei kõlba, aga kindlasti küsi temalt!“ õpetas Nella hääl.

      Õiget juttu räägib see sõbranna, mõtles Annika. Oma sõbranna Maia käest oli ta kuulnud mitmeid lugusid, kuidas sarnases situatsioonis naised loobuvad meeste käest alimente nõudmast: nad on meeste peale solvunud „ega taha neilt midagi“. Kui lõpuks mõistus koju jõuab, võib olla juba hilja, sest tagantjärele asjaajamine on hoopis keerulisem.

      Annika oli saanud kinnitust oma kahtlusele, et Cärolyn lapse isaga tülis on. Midagi suurt oli juhtunud, see oli selge. Viimaseid kuid rase naine kolib üksinda elama – see pidi ikka päris suur põhjus olema.

      Annika köhatas ja astus palatiuksest sisse.

      „Kas ma segasin?“

      „Ei, ei seganud,“ ütles Cärolyn.

      „Sa tahad kindlasti magada,“ ütles Annika lilli vaasi seades.

      „Kusjuures – tahan küll!“

      „Las ma võtan ta korraks sülle,“ sirutas Annika käed lapse poole. Cärolyn ulatas talle lapse. Annika vaatas väikest maailmakodanikku heldinult. Nii väike, nii süütu! Udemed põsel ja lootevõie ninal.

      „Tead, ma polegi ühtegi teist last peale enda omade nii vähe aega pärast sünnitust näinud!“ sosistas Annika. Hääl oli kuhugi kinni jäänud, silmadesse ilmusid pisarad. Kiiresti andis ta Cärolynile lapse tagasi ja tõmbas ninaga. „Palun vabandust,“ ütles ta.

      „Pole midagi,“ ütles Cärolyn ja vaatas imetlevalt oma beebit.

      „Anna talle ikka tissi,“ soovitas Annika uuesti. „Muidugi algul pole mingit piima, aga las ta imeb, see rahustab nii last kui ka sind, ja küll see piim ka tuleb.“

      „Ämmaemand ütles ka nii. Eks ma hakkan seda tegema, kui te ära olete läinud.“

      „Ma kohe lähengi! Anna siis teada, millal koju tulema hakkad – ehk on mul võimalik sulle järele tulla.“

      „Aitäh!“

      Annika jättis hüvasti ja kiirustas minema. Nella jäi sinna. Eks neil oli kindlasti jututeemasid.

      Haigla

Скачать книгу