LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Annika oli pärast seda juhuslikult linnas näinud, kuidas üsna väsinud olemisega Tia ühe kaubanduskeskuse ees taksosse istus, kaaslasteks napsused mehed. Muidugi oli Annikal Tiast kahju. Aga miks ta peaks muretsema kellegi pärast, kellega ta pole aastaid suhelnud? See ridaelamubokski polnud ju Tia oma, ta vaid üüris seda oma tuttavalt.

      Nüüd seisis see boks tühjana. Pärast Tiat oli siin kolm perekonda peatunud, viimaste väljakolimisest oli juba üle poole aasta. Annikat pani muretsema, et keegi polnud selle vastu huvi tundnud. Ei käidud vaatamas, kas maja ikka oma endisel kohal seisab, samuti ei maksnud keegi ühistule üldelektri ja – vee eest. Muidugi oli Annika üsna pea omanikule helistanud, aga telefoninumber, mida Annika teadis, oli ajutiselt suletud. Juba mitu kuud. Annika ei kiirustanud omaniku uut telefoninumbrit otsima. Salamisi oli tal hea meel, et siin keegi ei elanud. Viimaste üürnikega oli ta päris tõsiselt tülli läinud. Tema, kes ta tülitsemist ega pikka viha ei sallinud. Seepärast ei hoolinudki ta neist üldistest kuludest, peaasi, kui saab rahus ja vaikuses elada!

      Rahu ja vaikus valitsesid ka keskmises, Annika naaberboksis. Siin oli kunagi elanud Bianca, bravuurikas meediafirma projektijuht. Boks oli siiani Bianca oma, Bianca ise oli mõni aasta tagasi Šveitsi elama kolinud. Annika oli Bianca peale natuke kade. Tegelikult talle meeldis see, kui inimestel hästi läks, samuti ei tahtnud ta ise Eestist ja oma kodust ära kolida, aga kui ta vaatas Bianca postitusi sotsiaalmeedias, neid riideid ja interjööre ja toite, mille pilte Bianca jagas, tabas ta end mõtlemast: Bianca pole oma uhkeldavat elu ära teeninud. Nüüd vaatas Annika üle aia Bianca eesõue, kus mitu kuud laisalt lösutanud lumevaibal olid vaid mõned linnujäljed, muidu seisis kõik puutumata.

      Annika kustutas sigareti. Oma mõtetes uidates oli ta suitsetanud ühe sigareti asemel kolm. Mõnikord lihtsalt maitses. Külm hakkas, endine mõnus kargus oli muutunud näpistavaks kurjaks miinuskraadiks. Annika korjas konid pihku, et need kempsupotti visata, ja läks tuppa.

      Kell oli juba peaaegu pool üks, kui Annika pärast dušši Raini kõrvale suurde voodisse ronis. Ta sirutas end ja vaatas lakke. Pikk päev oli selja taga. Jälle olid nad Liisiga tülitsenud, täiesti tühjade asjade pärast, nagu ikka. Annika oli neist tülidest väsinud. Pooled tülid jääksid ära, kui Liis natukenegi kuulaks, mida talle öeldakse. Ja mõtleks selle peale, enne kui oma arvamusega lagedale tuleb.

      Kuulama ehk suudakski teda panna, kuuldu üle järele mõtlemisest võib selle tüdruku puhul vaid unistada, ohkas Annika ja pani silmad kinni.

      Siis helises tema mobiiltelefon. Rain mühatas läbi une pahaselt. Annika võttis kiirelt telefoni kätte. Helistajaks oli Cärolyn. Nüüd, öösel? Mida see veel tahab? Annika vajutas telefonihelina vaikseks ja lipsas voodist välja. Alles allkorrusel võttis ta kõne vastu.

      „Halloo! Cärolyn, on sul kõik korras?“

      „Ma ei tea! Ma… Mul… Ma ei tea… Mis kiirabi number on?“

      „Kiirabi number? Sul juhtus midagi või?“

      „Ma vist hakkan sünnitama.“

      Sünnitama? Aga tal pidi ju veel aega olema? Annika otsustas küsida küsimusi, mis olukorras aitaksid.

      „Kuidas sul valud on? Regulaarselt?“

      „Ei, veed tulid ära. Kaks minutit tagasi. Või kolm… Kõik on märg! Kas sa kutsuksid mulle kiirabi?“

      „Jah, muidugi!“

      Kiirabist öeldi, et auto saabub veerand tunniga. Annika tõmbas öösärgile pika mantli peale, torkas Liisi Uggid jalga ja jooksis Cärolyni poole. See seisis köögis, kallid dressid seljas, ja üritas põrandat pesta, endal pisarad silmis.

      „Las ma koristan edasi,“ võttis Annika temalt mopi. „Kas sul on asjad valmis, mida kaasa võtad?“

      Imekombel isegi olid. Annika vaatas kerge kadedusega moekat beebiasjade kotti, kuhu Cärolyn ka enda asjad mahutas. Cärolyn nuuskas nina ja tupsutas taskurätiotsaga pisaraid silmanurkades.

      „Ära nuta, kohe tuleb kiirabi ja kõik saab korda,“ lohutas Annika. „Saad valuvaigistit!“

      „Ma ei nuta valu pärast!“

      „Mille pärast siis?“

      „No vaata, milline ma välja näen!“

      „Milline siis? – Sa oled rase, missugune sa siis välja nägema peaksid? Minu arust näed sa väga hea välja, isegi meik pole sul laiali, kuigi nutad.“

      „Ma pean dressides sünnitama minema, sest ainsad normaalsed püksid, mis mulle veel jalga mahuvad, said märjaks!“

      „Ja mis dressidel viga on?“

      Cärolyn ainult nuuksus ja raputas pead. Kurvalt pani ta tossud jalga. Juba oligi kuulda kiirabiauto sireeni. Annika saatis Cärolyni autosse, vastas ise paarile meedikute küsimusele ja tuli siis tuppa tagasi. Ta oli igasugu asju oma elus koristanud, aga lootevett küll mitte. Oligi ehk aeg, mõtles Annika optimistlikult ja pesi põranda korralikult puhtaks.

      Elamises ringi vaadates tekkis tal palju mõtteid. Cärolyni sünnitus oli alanud varem kui planeeritud. Kui palju varem? Vähemalt niipalju, et ta polnud veel lahti pakkinud lapse asju. Cärolyni lapsepõlvetoas seisid kilesse pakituna voodi, kapp ja vanker.

      Need võiks enne Cärolyni tagasitulekut kokku panna, äsja sünnitanule see vaevalt jõukohane oleks, mõtles Annika. Aga enne tuli sünnitus ära oodata. Annika kustutas tuled ja keeras majaukse oma võtmega lukku.

      Rain pidi hommikul vara ärkama, et järjekordselt Taisse sõita. Sellepärast jättis Annika talle oma padja peale kirjakese: kui Rain ärkab ja Annika veel tagasi ei ole, teab ta, kuhu naine läks. Hinge kinni hoides hiilis Annika toast välja. Talle turgatas pähe, et kümme aastat tagasi poleks ta julgenud sedasi kodust välja minna, ükskõik, kes siis sünnitama poleks hakanud. Rain oleks tõstnud tüli juba öise telefonikõne pärast. Minna öösel välja ja jätta väikesed lapsed Rainiga koju – see poleks üldse kõne alla tulnud! Nüüd oli olukord hoopis teine. Nüüd olid lapsed suured ja pereelu Annika kontrolli all. Kui muidugi Liisi tujukus välja arvata.

      Annika vahetas kiiresti riided, värvis ripsmed ja tõmbas paar korda huuleläikega üle huulte. Siis sättis Liisi Uggid teiste saabaste kõrvale ritta. See veel puuduks, kui Liis teada saab, et ema tema saapaid kandnud on. Nendevaheliste tülitsemiste põhjuseid arvestades oleks see kindlasti suureks probleemiks paisunud, mis sest, et Annika oli neid laenanud vaid kiirustamise pärast. Ikkagi ei annaks saabaste salaja laenamine Annikale nende võistluses plusspunkte.

      Annika käis lillepoest läbi ja saabus sünnitushaiglasse kena lillekimbuga. Ooteruumis, seinaäärsel diivanil, istus Nella. Annika läks tema juurde.

      „Tere! Kuidas Cärolynil on?“

      „Tere! Ma ei tea, sünnitab vist.“

      „Vist?“

      „No nii ma olen aru saanud. Mispärast ta muidu siia tuli, ei tea?“

      „Kas sa teed minuga nalja?“ pahandas Annika. „Ma ju tean, et tal tulid veed ära ja ilmselt ta nüüd sünnitab. Ma tahtsin teada, kui kaugel ta omadega on?“

      „Ma vastasin sulle täpselt niipalju, nagu tean. Keegi pole mulle veel ütlema tulnud, et laps on käes. Ju siis veel ei ole. Ja Cärolyn tahtis, et tema juures oleksid ainult arstid.“

      Annika istus Nella kõrvale. Oli vaikne, seinal tiksus suur kell. Annika hakkas kahtlema oma tuleku mõttekuses: ta saaks ju hommikul nagunii teada, kui laps sündinud on. Nüüd aga istub ta siin peaaegu võõra tüdruku sünnituse pärast, kaaslaseks tüdruku segane sõbranna, kes oli talle juba aastaid tagasi ebameeldiv tundunud.

      „Palun vabandust,“ ütles Nella, seesama ebameeldiv sõbranna.

      Annika vaatas teda üllatunult.

      „Palun vabandust, kui ma segast juttu ajan. Ma lihtsalt olen nii närvis! Saad aru, mu parim sõbranna sünnitab!“

      „Pole midagi,“ leebus Annika. Nagu näha, lõi Cärolyni sünnitamine ka teisi rivist välja.

      Uksest, mille kohal silt sisenemiskeeluga, tuli ooteruumi

Скачать книгу