Pariisi kõht - Emile Zola

Скачать книгу

ei jäänud midagi, siis naaber, mööblikaupmees, pakkus talle viissada franki kadunu mööbli ja pesu eest. Kaupmees tegi head äri. Noormees tänas teda, pisarad silmis. Ta ostis vennale uued riided selga ja sõitis veel samal õhtul minema.

      Pariisis ei saanud õpingute jätkamine juurafakulteedis enam küsimussegi tulla. Florent lükkas auahned plaanid tulevikku. Ta sai mõned tunnid, asus koos Quenuga elama Royer-Collard’i tänava ja Saint-Jacques’i tänava nurgale suurde tuppa, mille ta möbleeris kahe raudvoodi, kapi, laua ja nelja tooliga. Nüüdsest peale oli tal laps. Lapsevanemaks olemine vaimustas teda. Algusaegadel, kui ta õhtul koju tuli, üritas ta jõmpsikale tunde anda; aga too ei kuulanud sugugi; tal oli kõva pea, ta keeldus õppimisest, nuuksus, kahetsedes taga aega, mil ema oli lasknud tal tänaval ringi lipata. Meeleheitel Florent jättis tunnid katki, lohutas teda, lubas talle lõputut puhkust. Ja et oma nõrkust õigustada, sõnas ta endale, et ta pole võtnud kallist last enda juurde selleks, et temale pahameelt valmistada. See oli tema käitumisreegel, jälgida, kuidas poiss rõõmsalt kasvab. Florent jumaldas teda, tundis vaimustust tema naerust, nautis lõpmatut õrnust, tundes teda enda juures tervisest pakatavana, vabana igasugustest muredest. Florent oli endistviisi kleenuke oma kulunud mustades mantlites, ja tema nägu koitus keset õpetatajale osaks saavat julma kiusamist. Quenust kasvas väike ümmargune, natuke rumalavõitu poisijõmpsikas, kes oskas vaevalt lugeda või kirjutada, aga oli muutumatult heas tujus, mis täitis rõõmuga Royer-Collard’i tänava suure sünge toa.

      Ent aastad läksid. Florent, kes oli pärinud ema andumuse, hoidis Quenud korteris otsekui suurt laiska tüdrukut. Ta ei lasknud tal isegi korteris kõige vähematki teha; tema ise käis sisseoste tegemas, koristas ja keetis süüa. See peletab ta halvad mõtted, ütles ta. Tavaliselt oli ta sünge. Kui ta õhtul koju tuli, porine, pea norus teiste laste vihast, oli ta südamest heldinud kallistustest, mida talle jagas see priske ja suur poiss, keda ta nägi toapõrandal vurriga mängimas. Quenu naeris, nähes tema saamatust omleti tegemisel ja tema surmtõsidust ühepajatoidu valmistamisel. Kui lamp oli kustutatud, muutus Florent mõnikord oma voodis taas kurvaks. Ta unistas juuraõpingute jätkamisest, murdis pead, kuidas jagada oma aega, et kuulata loenguid juurafakulteedis. Ta sai sellega hakkama, oli südamest õnnelik. Ent väike palavik hoidis teda nädal aega kodus ja see lõi niisuguse augu eelarvesse ja tegi talle sedavõrd muret, et ta loobus igasugusest mõttest õpingud lõpetada. Tema laps sirgus. Florent võttis vastu õpetajakoha Estrapade’i tänava pansionis tuhande kaheksasaja frangise palgaga. See oli suur vedamine. Kokkuhoidlikult elades paneb ta raha kõrvale, et Quenud jalule aidata. Kaheksateistkümnesesse Quenusse suhtus ta ikka veel kui neiusse, kellele on vaja kaasavara anda. Venna lühiajalise haiguse ajal oli ka Quenu järele mõelnud. ühel hommikul teatas ta, et tahab tööd teha, et ta on piisavalt suur, et ise endale leiba teenida. Florent oli sügavalt liigutatud. Teisel pool tänavat, nende vastas, töötas oma toas kellassepp, keda laps nägi päev otsa akna kalgis valguses kummardumas väikese laua kohale, käsitsemas õrnu asju, vaatamas neid kannatlikult luubiga. Poiss oli võlutud, ta väitis, et tal on soont kellassepaametiks. Ent kahe nädala möödudes muutus ta rahutuks, ta nuttis nagu kümneaastane poisike, leides, et see on liiga keeruline, et ta ei õpi iial ära “kõiki neid väikesi tobedaid asjakesi, mis on ühe kella sees”. Nüüd eelistas ta olla lukksepp. See asjandus aga väsitas teda. Kahe aasta jooksul proo- vis ta rohkem kui kümmet ametit. Florent leidis, et poisil on õigus, et ei tohi endale ametit valida vastu tahtmist. Ainult et Quenu ennastsalgav soov ise endale leiba teenida läks kahe noormehe majapidamisele kalliks maksma. Sestpeale, kui ta ühest töökojast teise rändas, tuli pidevalt kulutusi teha, raha läks riietele, väljas söömisele, sõpradele väljategemistele. Florent’i tuhande kaheksasajast frangist ei piisanud enam. Ta oli pidanud lisaks võtma kaks tundi, mida ta andis õhtuti. Kaheksa aastat kandis ta ühte ja sedasama redingotti.

      Kaks venda olid leidnud endale sõbra. Nende majal oli üks fassaad Saint-Jacques’i tänava poole, kus oli suur praeköök, mida pidas üks väärikas Gavard’i-nimeline mees, kelle naine oli surnud tiisikusse lindude praerasvalõhnas. Kui Florent tuli koju liiga hilja, et veel küpsetada mingit lihatükki, ostis ta alt kalkuni- või hanetüki kaheteistkümne sou eest. Need olid suure pidusöögi päevad. Gavard hakkas lõpuks huvi tundma selle kõhna mehe vastu, sai kuulda tema loo ja kutsus Quenu alla enda juurde. Ja varsti ei lahkunud poiss enam praeköögist. Niipea kui vend oli kodunt läinud, läks ta alla, seadis end sisse poe taganurgas, võlutuna neljast hiiglaslikust praevardast, mis keerlesid maheda sahinaga heledate kõrgete leekide ees.

      Kolde laiad vaskraamid kiiskasid, linnud aurasid, rasv laulis pannides, lõpuks hakkasid praevardad juttu ajama, pöördusid lahkete sõnadega Quenu poole, kes, pikk kulp käes, kastis hardalt ümarate hanede ja suurte kalkunite kuldseid kõhtusid. Ta oli seal tunde, üleni punane leekide tantsiklevas kumas, veidi juhmistunud, naeratades kummaliselt suurtele küpsevatele lindudele; ja ta ärkas alles siis, kui hakati linde vardast ära võtma. Linnud langesid liudadele; vardad tulid üleni aurates kõhtudest välja; kõhud tühjenesid, lastes mahlal välja voolata taguotsast ja kõrist, täites poe tugeva praelõhnaga. Siis plaksutas laps käsi, seistes püsti ja jälgides pilguga tegevust, rääkis lindudega, ütles neile, et nad on väga head, et nad süüakse ära ja kassid saavad ainult kondid. Ja ta võpatas, kui Gavard andis talle kääru leiba, mille ta pani pooleks tunniks rasvapanni hauduma.

      Ilmselt seal hakkaski Quenu armastama söögitegemist. Hiljem, olles ära proovinud igasugused ametid, tõi saatus ta tagasi lindude juurde, keda võetakse vardast, mahla juurde, mis sunnib sõrmi puhtaks lakkuma. Quenul oli algul hirm, et pahandab oma venda, kes oli väike sööja ja rääkis headest roogadest võhikliku inimese põlgusega. Nähes siis aga Florent’i kuulamas, kui ta vennale seletas mingit väga keerulist rooga, pihtis ta temale oma kutsumusest ja läks tööle suurde restorani. Sellest ajast peale muutus kahe venna elu reeglipäraseks. Nad elasid endist viisi Royer-Collard’i tänava toas, kus nad said kokku igal õhtul: üks näost säramas oma pliitide üle, teine mossis oma õpetajakutse viletsusest. Florent kandis oma musta räbaldunud kuube, unustades end oma õpilaste tööde kohale, sellal kui Quenu, et ennast lahedalt tunda, pani ette põlle, selga valge kuue ja pähe valge kokapoisi mütsi ning tiirutas pliidi ümber, tundes mõnu mingist ahjus küpsevast maiuspalast. Ja mõnikord nad naeratasid teineteisele, nähes end niiviisi, üks üleni valges, teine üleni mustas. Avar ruum näis pooleldi pahane, pooleldi rõõmus sellest leinalisusest ja lõbususest. Kunagi ei ole eripalgelisem perekond paremini läbi saanud. Mis sellest, et vanem läks kõhnemaks, kõrvetatuna isa kirglikkusest; mis sellest, et noorem tüsenes nagu tõelise normandlase poeg; nad armastasid teineteist ühise ema tõttu, selle naise tõttu, kes kehastas neile vaid õrnust.

      Neil oli Pariisis üks sugulane, ema vend, Gradelle’i-nimeline mees, kes pidas lihakarni Pirouette’i tänavas, Keskturu kvartalis. Ta oli suur ihnuskoi, jõhker mees, kes võttis neid vastu kui näljarotte esimesel korral, kui nad tema juurde läksid. Nad käisid seal harva. Mehe sünnipäeval viis Quenu talle lillekimbu ja sai vastu kümme sou’d. Haiglaselt uhke Florent kannatas, kui Gradelle uuris tema õhukest redingotti ihnuri mureliku ja kahtlustava pilguga, haistes õhtusöögi või saja sou küsimist. Florent’il oli lihtsameelsust vahetada onu juures ühel päeval sajafrangine rahatäht. Onu hirm vähenes, kui ta nägi tulemas väikseid, nagu ta neid nimetas. Aga sõprus sellega piirduski.

      Need aastad olid Florent’ile otsekui mahe ja nukker unenägu. Ta sai tunda eneseohverduse kõiki kibedaid rõõme. Kodus oli vaid hellus. Väljas, taludes alandusi õpilastelt, tõuklemist trotuaaridel, tundis ta, et muutub halvaks. Tema kadunud ambitsioonid kibestasid teda. Pikkade kuudega olid ta õlad längu vajunud, ta oli leppinud oma inetu, keskpärase ja vaese mehe kannatustega. Püüdes välja rabelda kurjuse kiusatustest, viskus ta tervenisti ideaalsesse headusse, ta lõi endale absoluutse õigluse ja tõe varjupaiga. Siis sai temast vabariiklane; ta astus vabariiki, nagu meeleheitel tütarlapsed astuvad kloostrisse. Ja mitte leides küllalt leebet ja küllalt vaikset vabariiki, mis tema hädasid uinutaks, lõi ta selle endale ise. Raamatud ei meeldinud talle; kogu see koltunud paber, mille keskel ta elas, meenutas talle haisvat klassi, poisijõmpsikate kokkunätsutatud paberist kuule, pikkade viljatute tundide piina. Pealegi rääkisid raamatud talle ainult mässust, tõukasid teda uhkuse juurde, tema aga tundis tungivat vajadust unustuse ja rahu järele. Lasta end hällitada, uinuda, unistada, et ta oli

Скачать книгу