Pariisi kõht - Emile Zola

Скачать книгу

kaunistuseks roheline ehistutt. Siis tulid suured vaagnad: keeled Strasbourg’i moodi, punased, läikivad ja veritsevad kahvatute vorstide ja seajalgade kõrval. Mustad verivorstid olid nagu nastikud kerra tõmbunud; rupskivorstid, kahekaupa virna laotud, pakatasid tervisest; suured hõbeümbrises vorstid olid nagu kantori selgroog. Veel soojad pasteedid oma väikeste etiketilipukestega; kopsakad singid, veise- ja sealiha tükid tardunud želees, mis oli läbipaistev nagu sulanud suhkur. Seal olid ka veel suured savinõud, mille põhjas lebasid lihatükid ja hakklihapallid tardunud rasvajärvedes. Liudade ja vaagnate vahel, siniste paberikübemete peal seisid klaaspurgid marineeritud aedviljaga, pastadega, konservtrühvlitega, kausid hanemaksapasteediga, tuunikala ja sardiinide helklevad toosid. üks kast kohupiimaga ja teine kast tigudega petersellivõis olid pandud hooletult kahte nurka. Lõpuks, päris üleval rippusid kangil sümmeetriliselt konksu otsas viinerite, vorstide, sardellide girlandid otsekui rikkalikult drapeeritud eesriiete nöörid ja tupsud; selle taga näitasid valge sitke naha taustal rasvikutükid oma pitsi. Ja siis, sellel kõhukabeli viimasel ast- mel, keset rasvikujupikesi kahe purpurpunase gladioolibuketi vahel kroonis seda altarilauda nelinurkne kiviklibuse põhjaga akvaarium, kus väsimatult liuglesid kaks punast kuldkala.

      Florent tundis värinat nahapinnal; ja ta märkas üht naist poeuksel päikesepaistes. Naine lisas veel õnne, kindlat ja heatujulist küllust kõigile neile rasvastele rõõmudele. See oli ilus naine. Tema kogu täitis ukseava, siiski polnud ta liiga tüse, ta oli rinnakas, kolmekümnese küpses eas. Ta oli äsja tõusnud, kuid sellele vaatamata olid ta juuksed juba siledad, peadligi ja otsekui lakitud ning langesid väikeste lamedate salkudena meelekohtadele. See jättis temast väga puhta mulje. Tema rahulik ihu oli heledalt läbipaistev, nahk peen ja roosakas nagu inimestel, kes elavad rasva ja toore liha keskel. Ta oli pigem tõsine, väga rahulik ja väga aeglane, pilgus rõõmuhelk, huuled tõsised. Tema valge tärgeldatud krae ümbritses kaela, valged käekaitsmed ulatusid kuni küünarnukkideni, valge põll varjas kinganinasid, jättes nähtavale musta kašmiirkleidi serva, ümarad õlad, täidlase rinna, mille ümber korsett kõvasti riiet pinguldas. Kõike seda valget kõrvetas päike. Ent valgusest läbiimbunult, juuksed sinetavad, nahk roosa, kätised ja seelik säravad, ei pilgutanud ta silmi, vaid võttis õndsas rahus oma hommikust valgusevanni, silmis leebe pilk, naerdes vastu ülekülluses Keskturule. Ta nägi välja äärmiselt korralik.

      “See on teie vennanaine Lisa,” ütles Gavard Florent’ile.

      Gavard oli naist tervitanud kerge peanoogutusega. Siis läks ta eeskotta, püüdes käituda äärmiselt ettevaatlikult, sest ta ei tahtnud, et Florent astuks sisse poodi, mis oli ometi tühi. Nähtavasti oli ta väga õnnelik, sattudes seiklusse, mida pidas kompromiteerivaks.

      “Oodake,” ütles ta, “ma lähen vaatan, kas teie vend on üksi… Teie tulge sisse siis, kui ma käsi plaksutan.”

      Ta lükkas lahti ukse eeskoja lõpus. Aga kui Florent kuulis venna häält selle ukse tagant, kargas ta ühe hüppega sisse. Quenu jumaldas teda ja langes talle kaela. Nad kallistasid nagu lapsed.

      “Oh sa sindrinahk, sina!” kogeles Quenu, “Seda ma küll ei osanud oodata!.. Ma arvasin, et sa oled surnud, alles eile ütlesin ma Lisale: ‘Vaene Florent’…”

      Ta vakatas, siis hüüdis, pistes pea poeukse vahelt sisse.

      “Hei, Lisa!..Lisa!..”

      Pöördudes siis väikese tüdruku poole, kes oli nurka pagenud: “Pauline, mine kutsu ema.”

      Ent plikatirts ei nihkunud paigast. See oli tore viieaastane tüdruk, priske ümara näoga, väga sarnane ilusa lihunikunaisega. Süles oli tal tohutu suur kollane kass, kes mõnules, käpad rippu; ja tüdruk surus teda oma pisikeste kätega, vajudes küüru koorma all, just nagu oleks ta kartnud, et see nii halvasti riietatud mees varastab talt kassi.

      Lisa astus aeglaselt lähemale.

      “See on Florent, minu vend,” kordas Quenu.

      Lisa nimetas Florent’i “härraks”, oli väga lahke. Ta silmitses Florent’i rahulikult pealaest jalgadeni, ilmutamata mingit ebatervet uudishimu. Ainult ta huultel oli kerge kurd. Ja ta jäigi seisma, naeratades meeste kallistusi vaadates. Ta mees näis juba rahunevat. Siis märkas ta, kui kõhn ja vilets Florent välja näeb.

      “Oh, vaene sõber,” ütles Quenu, “sa ei ole ilusamaks läinud seal kaugel… Aga mina olen paksuks läinud, mis parata!”

      Ta oli tõesti paks, liiga paks oma kolmekümne eluaasta kohta. Kõik oli talle natuke kitsas, tema särk, põll, valge pesu, millesse ta oli mähitud otsekui hiiglasuur imik. Raseeritud nägu oli pikenenud, oli ajapikku omandanud kauge sarnasuse tema sigade kärsaga, lihaga, mida tema käed sõtkusid ja milles nad elasid terve päeva. Florent tundis ta vaevalt ära. Florent oli istunud, ta silmitses järgemööda oma venda, Kaunist Lisad, väikest Pauline’i. Nad paisusid tervisest; nad olid uhked, turjakad, läikivad; nad vaatasid teda imestunult nagu väga paksud inimesed, keda valdab ebamäärane rahutus kõhna inimest nähes. Ja koguni kass, kelle nahk raksus rasvast, ajas jõlli oma kollased silmad, põrnitsedes teda umbusklikul ilmel.

      “Sa ootad söögiajani, eks ole?” küsis Quenu. “Me sööme varakult, kell kümme.”

      Köögist tuli tugevat lõhna. Florent elas vaimus uuesti läbi oma kohutava öö, saabumise köögiviljade keskel, oma agoonia Keskturul, selle pideva söögivaringu, millest ta oli pääsenud. Siis ütles ta oma vaikse häälega, naeratades malbelt:

      “Ei, tead, mul on nälg.”

      II

      Florent oli just alustanud oma juuraõpinguid Pariisis, kui ta ema suri. Ema elas Le Viganis, Gard’i alamprefektuuris. Ta oli teistkordselt abiellunud ühe normandlasega, Yvetot’st pärit Quenuga, kelle üks alamprefekt oli kaasa toonud ja unustanud Lõunasse. Mees oli jäänud ametisse alamprefektuuri, leides, et maakoht on ilus, vein hea ja naised lahked. Mingi seederike viis ta kolm aastat pärast abiellumist teise ilma. Kogu päranduseks jättis ta naisele paksu poisi, kes oli tema nägu. Emal oli suuri raskusi esimeset abielust sündinud vanema poja Florent’i kolledžiraha maksmisega. Ema oli pojaga väga rahul: poiss oli leebe iseloomuga, töötas usinalt, sai esimesi auhindu. Temale suunas ta kogu oma õrnuse, kõik oma lootused. Võib-olla eelistas ta selles kahvatus ja kleenukeses poisis oma esimest abikaasat, üht neist Provence’i meestest, kes oli hellitavalt leebe ja kes oli teda andunult armastanud. Võib-olla oli Quenu, kelle heatujulisus oli teda algul võlunud, olnud liiga paks, liiga rahul, liiga kindel, et saab oma suurimad rõõmud võimaldada endale ise. Naine jõudis otsusele, et viimati sündinu, noorem, too, kelle Lõunas elavad perekonnad tihti ohvriks toovad, ei tee iial midagi head; ta piirdus sellega, et saatis poisi kooli ühe naabrist vanapiiga juurde, kus poiss õppis ainult tänaval hulkuma. Kaks venda kasvasid üles teineteisest kaugel, võõrana.

      Kui Florent jõudis Le Vigani, oli ema juba maha maetud. Ta oli nõudnud, et Florent’i eest varjataks tema haigust kuni viimse hetkeni, et tema õpinguid mitte segada. Florent leidis väikese Quenu, kes oli kaheteistkümnene, ihuüksi keset kööki laua peal istumas ja nutmas. Naabruses elav mööblikaupmees rääkis Florent’ile tema õnnetu ema surmaheitlusest. Emal oli raha peaaegu päris otsas, ta oli end tapnud tööga, et poeg saaks juurat õppida. Kesise sissetulekuga pudupoe kõrval oli ta sunnitud pidama teisi ameteid, mis hoidsid teda hilja õhtuni rakkes. Kinnisidee näha oma Florent’i advokaadina, kes on end linnas hästi sisse seadnud, muutis ta lõpuks karmiks, ihnsaks, halastamatuks iseenda ja teiste vastu. Väike Quenu käis ringi auklike pükstega, pluusidega, mille käiseotsad narmendasid; ta ei võtnud kunagi ise lauas sööki, ta ootas, kuni ema lõikas talle tema leivaosa. Endale lõikas ema niisama õhukesi viile. Selle režiimi tõttu oligi ta otsa saanud, tundes sügavat ahastust, et polnud oma ülesannet täitnud.

      Sellel lool oli kohutav mõju Florent’i õrnahingelisele loomusele. Pisarad lämmatasid teda. Ta võttis venna oma käte vahele, surus enda vastu, suudles teda, otsekui tahaks talle tagasi anda kiindumuse, millest oli ta ilma jätnud. Florent vaatas poisi katkiseid kingi, räbaldunud küünarnukke, määrdunud käsi, kogu seda hüljatud lapse viletsust. Ta kordas Quenule, et viib ta endaga kaasa, et ta saab koos temaga õnnelikuks. Järgmisel päeval, kui ta oli oma olukorda lähemalt

Скачать книгу