ТОП просматриваемых книг сайта:
Pariisi kõht. Emile Zola
Читать онлайн.Название Pariisi kõht
Год выпуска 2013
isbn 9789949480609
Автор произведения Emile Zola
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ta kaotas kogu julguse. Ta oleks isegi kerjanud. Ta totter öine uhkus ajas ta meeleheitele. Kui ta oleks proua François’ pakutu vastu võtnud, kui ta poleks Claude’i ees hirmu tundnud nagu idioot, ei oleks ta praegu siin, korisemas näljast keset kapsaid. Eriti oli ta pahane iseenda peale, et ta polnud maalikunstnikult rohkem küsinud Pirouette’i tänaval. Nüüd oli ta üksi, ta võis kõngeda tänavakividel nagu hulkuv peni.
Ta tõstis viimast korda pilgu, vaatas Turuhalle. Need hõõgusid päikeses. Lai kiir tungis sisse katusealuse käigu otsast, murdes paviljonide kogumisse suure valguseportikuse; hõõguv vihm trummeldas katusepindadele. Määratu valumalmist sõrestik ujus, sinendas, oli vaid tume siluett idataeva tulekahju leekides. üleval lõi särama üks klaas, valgusepiisk veeres kuni räästani mööda laiade tsinktahvlite nõlva. Nüüd oli see kärarikas linn hõljuvas kuldses tolmus. ärkamine oli saanud hoogu juurde, alates keepides lebanud ja norsanud aedviljakasvatajatest kuni uute koormate tihedama saabumiseni. Nüüd oli terve linn oma võreväravad lahti teinud, müügiplatsidel kihas, paviljonid kõmisesid; kõik hääled helisesid, ja lõi mõjusalt kõlama see fraas, mida Florent hommikul kella neljast peale oli kuulnud pimeduses hingitsemas ja paisumas. Vasakul ja paremal, igal pool, lõikasid oksjonipidajate hõiked otsekui teravad pikoloflöödi helid rahvahulga sügavate basside sekka. Siin mereannid, või, seal linnud, liha. Kajasid kellalöögid, millele järgnes avaneva turu kõmin. Tema ümber pani päike köögiviljad lõõmama. Ta ei tundnud enam ära koiduaja õrna akvarellikahvatust. Salatite laienenud südamikud põlesid, roheliste gamma plahvatas hiilgavas jõus, porgandid veritsesid, naerid hõõgusid võidukas lõõmas. Temast vasakul langesid vankritelt ikka veel kapsakoormad. Ta pööras silmad ära ja nägi kauguses ikka veel Turbigo tänavale keeravaid koormavankreid. Meri tõusis endist viisi. Ta oli seda tundnud oma pahkluude kohal, siis kõhu juures; nüüd, sel tunnil ähvardas see tal üle pea lüüa. Pimestatud, uppunud, kõrvad kumisemas, magu lõhki käristatud kõigest, mida ta oli näinud, aimamas uusi ja lõpmatuid söögilasusid, palus ta armu, teda haaras meeletu kurbus mõttest surra niiviisi nälga kõrini täis topitud Pariisis, keset Keskturu välkkiiret ärkamist. Suured soojad pisarad purskusid ta silmist.
Ta oli jõudnud ühele laiemale teele. Tema ees kõndisid kaks naist, üks väike vanaeideke ning teine, pikk ja kuivetu, kes juttu ajades liikusid paviljonide poole.
“Tulite sisseoste tegema, preili Saget?” küsis pikk ja kuivetu naine.
“Ah, proua Lecœur, kas seda saab nii nimetada… Teate isegi, üksik naine. Ma elan mitte millestki… Tahtsin vaadata väikese lillkapsa hinda, aga kõik on nii kallis… Mis see või hind täna on?”
“Kolmkümmend neli sou’d… Mul on väga head võid. Kui tuleksite minu poole…”
“Jajah, ma ei tea, mul on veel natuke rasva…”
Florent võttis end ülima vaevaga kokku ja läks naistele järele. Talle meenus, et Claude oli vanamutikest maininud Pirouette’i tänaval; ta kavatses eidekeselt midagi küsida, kui too on pikast kuivetust naisest lahku läinud.
“Kuidas teie õetütrel ka läheb?” küsis preili Saget.
“Sarriette teeb, mis talle pähe tuleb,” vastas proua Lecœur kibestunult. “Ta tahtis omal käel elama hakata. See minusse enam ei puutu. Kui mehed teevad ta rahast lagedaks, siis mina talle küll leivatükki andma ei hakka.”
“Te olite tema vastu nii hea… Ta peaks ju teenima; puuvili läheb sel aastal hästi… Ja teie õemees?”
“Oh, tema…”
Proua Lecœur pigistas huuled kokku ja paistis, et ta ei taha sellest rohkem rääkida.
“Ikka endine või?” jätkas preili Saget. “Ta on tubli mees… Ma olen küll kuulnud, et ta käib oma rahaga ümber nii, et…”
“Kas on üldse teada, mis ta oma rahaga teeb!” ütles proua Lecœur järsult. “Ta on salalik ja ihnuskoi, teate, preili, tema on mees, kes laseks mul ennemini kärvata kui laenaks mulle sada sou’d… Ta teab väga hästi, et või, juust ja munad ei lähe sel hooajal. Ise aga müüb maha kõik oma linnud, nii nagu tahab… Ei, mitte üks kord, mitte üks kord ei ole ta mulle oma abi pakkunud. Ma olen muidugi liiga uhke, et seda vastu võtta, saate aru, aga see oleks mulle head meelt teinud.”
“Oh, seal see teie õemees ongi,” sõnas preili Saget vaiksemalt. Naised pöördusid ümber ja vaatasid meest, kes läks üle sõidutee Keskturu peatee poole.
“Mul on kiire,” pomises proua Lecœur, “ma jätsin poe üksinda. Pealegi ei taha ma temaga rääkida.”
Ka Florent oli tahtmatult ümber pöördunud. Ta nägi väikest kasvu meest, tervisest õhkuvat, rõõmsa näoga, juuksed hallid ja lühikeseks lõigatud, kummagi kaenla all rasvane hani, kelle rippuvad pead peksid vastu tema kintse. Ja äkki viibutas Florent rõõmsalt; ta jooksis mehele järele, unustades oma väsimuse. Kui ta oli mehe juurde jõudnud, patsutas ta temale õlale ja hüüatas:
“Gavard!”
Mees tõstis pea, silmitses üllatunult pikka musta kogu, keda ta enam ära ei tundnud. Siis äkki hüüatas jahmunult:
“Teie! Teie! Kas tõesti teie?”
Ta oleks oma rasvased haned äärepealt maha pillanud. Ta ei suutnud kuidagi toibuda. Siis aga, märgates oma naiseõde ja preili Saget’d, kes nende kohtumist eemalt põnevusega jälgisid, hakkas ta edasi astuma, öeldes:
“Ei maksa siia jääda, lähme… Siin on ülearuseid silmi ja kõrvu.”
Nad vestlesid Keskturu peateel. Florent ütles, et ta oli käinud Pirouette’i tänaval. Gavard’i meelest oli see väga naljakas ja ta naeris südamest, öeldes talle, et tema vend Quenu on ära kolinud ja avanud oma lihakarni siinsamas ligidal, Rambuteau tänavas, Keskturu vastas. Eriti lõbustas teda kuulda saamine, et Florent oli terve hommikupooliku uidanud koos Claude Lantier’ga, tolle veidra vennikesega, kes oli just nimelt proua Quenu õepoeg. Ta suundus koos Florent’iga lihakarni poole. Siis, saanud kuulda, et too oli tulnud Prantsusmaale tagasi valepaberitega, manas ta näole väga salapärase ja tõsise ilme. Ta tahtis kõndida Florent’ist viis sammu eespool, et mitte tähelepanu äratada. Olles läinud läbi linnupaviljoni, kus ta oli oma kaks hane muu kauba juurde üles riputanud, kõndis ta üle Rambuteau tänava, Florent ikka kannul. Seal, keset sõiduteed, näitas ta silmapilgutusega Florent’ile ilusat suurt vorstikauplust.
Päikesekiired langesid kaldu Rambuteau tänavale, pannes lõõmama fassaadid, mille keskel Pirouette’i tänava algus oli nagu must auk. Teises otsas oli Saint-Eustache’i pikihoone päikesetolmus üleni kuldne nagu tohutu pühakusäilmete kirst. Ja sagina keskel ligines eemalt ristmiku poolt tänavapühkijate armee, ühel joonel, rütmis luudi viibutades; samal ajal viskasid prügivedajad hanguga prahti vankritesse, mis iga paarikümne sammu järel peatusid purunevate nõude klirinal. Ent Florentõi tähelepanu oli jäägitult pühendatud suurele avatud ja tõusvas päikeses sädelevale lihakarnile.
Karn asus peaaegu Pirouette’i tänava nurgal. Ta paitas pilku. Ta naeris, oli üleni hele oma erksate värvilaikudega, mis mänglesid keset marmori valevust. Silt, millel suurte kuldtähtedega nimi QUENU-GRADELLE säras õrnale taustale joonistatud okste ja lehtede raamis, oli nagu klaasiga kaetud maal. Vaateakna mõlemal külgseinal, mis olid samuti maalitud ja klaasi all, olid kujutatud punnpõsksed Amorid, kes mängisid seapeade, seakotlettide ja viinerigirlandide keskel; ornamentide ja rosettidega kaunistatud natüürmortidel oli selline akvarellimahedus, et toored lihapalad omandasid seal marmelaadi roosa varjundi. Meeldiv raamistus tõstis esile väljapaneku. See oli seatud väikestest sinistest paberitükkidest aluspinnale;