LITMIR.BIZ

Скачать книгу

röögatas Quenu, “vanamehe lihakarn ei olnud eluilmas väärt viitteist tuhandet franki! Mina poleks selle eest kümmet tuhandetki andnud!”

      Naine ajas Quenu päris meeleheitele. Aususega ei saa nii kaugele minna. Kas Florent oli talle rääkinud lihakarnist? Pealegi ei tahtnud ta midagi, ta ütles seda.“Lihakarn oli väärt viisteist tuhat kolmsada kümme franki,” kordas Lisa rahulikult. “Te mõistate, kallis Florent, mõttetu on selleks notarit kasutada. Me peame ise jagamise teoks tegema, sest teie ärkasite ellu… Juba teie saabumisest peale olen ma pidanud sellele mõtlema, ja sel ajal, kui teie üleval palavikus olite, püüdsin ma inventuuri teha, hästi või halvasti… Näete, kõik on siin üksipulgi kirjas. Ma tuhnisin meie vanades arveraamatutes, ma püüdsin meelde tuletada. Lugege valju häälega, ma seletan teile, kui te seda soovite.”Lõpuks Florent naeratas. Ta oli liigutatud Lisa sundimatust ja otsekui endastmõistetavast aususest. Ta pani arvutustelehe noore naise põlvedele; siis, haarates ta käe:

      “Kallis Lisa,” ütles ta, “mul on hea meel, et teie äri läheb hästi; aga ma ei taha teie raha. Pärandus kuulub minu vennale ja teile, kes te hoolitsesite onu eest kuni lõpuni… Minul pole midagi vaja, mul ei ole plaanis teid äriasjades segada.”

      Lisa käis peale, sai koguni pahaseks, sellal kui Quenu, hoides end vaos, näksis meeleheitel ja sõnagi lausumata oma küüsi.

      “Oh,” jätkas Florent naerdes, “kui onu Gradelle teid kuuleks, võiks ta teilt raha jälle ära võtta… Onu Gradelle ei armastanud mind sugugi.”

      “Oo jaa, mis sellesse puutub, siis ei armastanud ta sind sugugi,” pomises Quenu, kelle jõud oli päris otsakorral.

      Ent Lisa vaidles ikka veel. Ta ütles, et ta ei taha oma sekretäris hoida raha, mis ei kuulu talle, et see ajab teda segadusse, et ta ei saa rahulikult selle mõttega edasi elada. Siis pakkus Florent, ikka veel naljatades, et ta paigutab oma raha tema juurde, lihakarni. Pealegi ei ütle ta ära nende abist; kahtlemata ei leia ta kohe tööd; lisaks ei ole ta välimus korralik, tal on vaja end riidesse panna.

      “Tont võtaks!” hüüdis Quenu. “Sa magad meie juures, sööd meie juures, ja me ostame sulle kõik mis vaja. See asi on selge… Sa tead väga hästi, et me ei jäta sind tänavale, kurat võtaks!”

      Quenu oli heldinud. Tal oli isegi veidi häbi oma hirmu pärast, et peab korraga suure summa välja andma. Ta hakkas koguni naljatama; ta ütles vennale, et tema võtab enda peale tema nuumamise. Florent vangutas vaikselt pead. Lisa murdis vahepeal arvestustelehe kokku. Ta pani selle sekretärilaekasse.

      “Valesti teete,” ütles Lisa otsekui kokkuvõtteks. “Mina tegin, mis ma pidin tegema. Nüüd on asi nii, nagu teie soovite… Aga teate, mina poleks saanud rahuliku südamega elada. Halvad mõtted häirivad mind liiga palju.”

      Nad vahetasid jututeemat. Tuli seletada Florent’i olemasolu, vältides politsei tähelepanu äratamist. Florent rääkis neile, et ta oli tulnud Prantsusmaale tänu ühe vaese vennikese paberitele; too mees oli surnud tema käte vahel kollapalavikku Surinamis. Kummalise kokkusattumuse tõttu oli ka selle noormehe nimi Florent,9 ainult et eesnimi. Florent Laquerriére’il oli Pariisis vaid üks nõbu, kelle surmast oli talle kirjutatud Ameerikasse; polnud midagi lihtsamat kui mängida tema osa. Lisa pakkus ennast ise nõo rolli mängima. Lepiti kokku, et räägitakse temast kui nõost, kes on tulnud tagasi välismaalt pärast seal nurjunud ettevõtmisi, ja et Quenu-Gradelle’id, nagu abielupaari linnaosas nimetati, võtsid ta enda juurde, kuni ta endale mingi koha leiab. Kui kõik oli joonde aetud, tahtis Quenu, et vend vaataks korteri üle; Quenu ei halastanud, ta näitas ka kõige väiksemat taburetti. Lagedas toas, kus olid vaid toolid, tõukas Lisa ühe ukse lahti ja näitas talle väikest konkut, öeldes, et poemüüja hakkab seal magama ja Florent’ile jääb kuuenda korruse tuba.

      õhtul oli Florent pealaest jalatallani uutes riietes. Ta oli jällegi kangekaelselt tahtnud musta palitut ja musti pükse, hoolimata Quenu soovitustest, sest see värv tegi Quenu kurvaks. Florent’i ei varjatud enam, Lisa jutustas kõigile, kes kuulda tahtsid, loo nõost. Ta elas nende juures, unustas end mõttesse vajunult köögi toolile või tuli ja naaldus poe marmorseinte vastu. Lauas toppis Quenu talle sööki, vihastas, sest Florent oli väike sööja ja jättis järele poole lihast, mis talle taldrikule oli pandud. Lisa askeldas taas oma harjumuslikus aegluses ja rahulolus; ta talus Florent’i, isegi hommikuti, kui too häiris töötegemist; Lisa unustas ta olemasolu, kui ta siis aga silmas üleni mustas Florent’i enda ees, siis ta võpatas kergelt, suutis aga siiski näole manada kauni naeratuse, et Florent’i mitte solvata. Kõhna mehe omakasupüüdmatus oli teda rabanud; ta tundis mehe vastu omamoodi respekti, millega segunes ebamäärane hirm. Florent tundis enda ümber vaid suurt kiindumust.

      Magamamineku ajal läks Florent üles, pisut väsinud oma tühjast päevast, koos kahe lihunikuselliga, kelle kasutuses olid kaks ärklituba tema kõrval. õpipoiss Léon oli vaevalt üle viieteistkümne aasta vana; ta oli alles laps, kleenuke ja väga leebe näoga. Ta näppas singiviile ja laokil vorstijuppe; ta peitis need padja alla ja sõi neid öösiti ilma leivata. Mitut puhku tundus Florent’ile, et Léon söödab kedagi öösel kella ühe paiku: vaoshoitud hääled sosistasid, siis liikusid lõualuud, kortsutati paberit ja kostis pärlendavat naeru, tüdruku naeru, mis sarnanes vilepilli maheda trilleriga uinunud maja sügavas vaikuses. Teine sell Auguste Landois oli pärit Troyes’st; paks lodevast rasvast, liiga jämeda, aga juba kiilas peaga, oli ta kõigest kahekümne kaheksa aastane. Esimesel õhtul, kui nad koos üles läksid, rääkis ta Florent’ile oma loo, pikalt ja segaselt. Algul oli ta tulnud Pariisi, et ametit õppida ja minna siis tagasi ning avada lihapood Troyes’s, kus tema nõbu Augustine Landois teda ootas. Neil oli olnud üks ristiisa, neil oli samane eesnimi. Siis aga haaras Auguste’i auahnus, ta unistas enda sisseseadmisest Pariisis ema päranduse toel, mille ta oli pannud hoiule ühe notari juurde, enne kui lahkus Champagne’ist. Kui nad olid jõudnud kuuendale korrusele, hoidis Auguste Florent’i veel kinni ja rääkis talle palju head proua Quenust. Ta oli nõustunud Augustine Landoisõ toomisega poemüüja asemele, kes oli halvale teele sattunud. Temal, Auguste’il, oli amet selge; nüüd peab Augustine kauplemise ära õppima. Aasta või pooleteise pärast nad abielluvad, nad saavad oma lihapoe, kahtlemata Plaisance’is, mõnes Pariisi rahvarohkes paigas. Neil ei olnud abiellumisega kiiret, sest sel aastal ei maksnud sealiha midagi. Ta rääkis veel, et nad olid lasknud ennast koos pildistada ühel peoõhtul Saint-Ouenis. Siis tuli ta Florent’i ärklituppa, soovides taas näha fotot, mida Augustine polnud tahtnud kaminalt ära võtta, et proua Quenu nõol oleks ilus tuba. Ta vajus hetkeks mõttesse, kaame küünla kollakas valguses, vaadates tuba, kus kõik veel meenutas noort tüdrukut, astus voodi juurde, küsis, kas Florent’il on seal hea magada. Augustine magas nüüd all; seal on tal parem, ärklitoad on talvel väga külmad. Lõpuks läks ta ära, jättes Florent’i üksi voodiga ja fotoga silme ees. Auguste oli Quenu kahvatu vari, Augustine ebaküps Lisa.

      Florent’il, kes oli sõbrunenud poesellidega, keda vend hellitas ja kelle olemasoluga Lisa oli leppinud, hakkas lõpuks pööraselt igav. Ta oli püüdnud leida tundide andmise võimalust, aga polnud leidnud. Muide, ta vältis minekut koolide linnaossa, sest kartis, et ta võidakse ära tunda. Lisa ütles talle leebelt, et ta teeks õigesti, kui pöörduks kaubandusfirmade poole; ta võiks tegelda kirjavahetusega, pidada äriraamatuid. Ta tuli ühtepuhku tagasi selle mõtte juurde ja tegi lõpuks ettepaneku, et otsib talle koha. Lisale hakkas ajapikku närvidele käima, et Florent on tal vahetpidamata jalus, on jõude ega tea, mida endaga peale hakata. Algul oli see vaid põhjendatud vimm inimeste vastu, kes panevad käed rüppe, aga söövad ikkagi, ja esialgu ei mõelnud ta Florent’i süüdistada selles, et ta sööb nende juures. Lisa ütles talle:

      “Mina ei saaks elada niiviisi päev otsa unistades. Teil ei ole vist õhtul nälga… Teate, te peaksite ennast väsitama.”

      Ka Gavard otsis omalt poolt Florent’ile töökohta. Ent ta otsis erakorralisel moel ja täiesti põrandaaluselt. Ta oleks tahtnud leida mingi dramaatilise töökoha või midagi kibedalt iroonilist, mis sobiks ühele “väljasaadetule”. Gavard oli opositsioonimeelne mees. Ta oli juba üle viiekümne ja kiitles sellega, et on juba neljale valitsusele tõtt näkku öelnud. Charles X, preestrid, aadlikud,

Скачать книгу