LITMIR.BIZ

Скачать книгу

naftat ja gaasi kahtlaste vahendajate kaudu ning rüüstavad omaenda allettevõtteid (eriti skandaalne oli käitumine Gazpromi pensionifondiga72 Üksikud julged, näiteks blogija Aleksei Navalnõi ning kunagised ministrid Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov, üritavad rüüstamisel silma peal hoida ja avalikkust sellest teavitada. 73 Kuid nende vastu alustatakse hirmutavaid kohtuasju ja neile esitatakse muid ähvardusi. Avalikkus paistab samal ajal olevat seisukohal, et kuigi riigi eliit kuritarvitab nende õigusi (nii Rosneft kui ka Gazprom on osaliselt riigi omanduses), ei ole selles osas võimalik suurt midagi ette võtta.

      Mõnes mõttes ei erine see võimumaastik kuigi palju teistest suurearvulise luureteenistusega korrumpeerunud, autokraatlikult juhitud, vimma täis riikidest, näiteks Hiinast või Iraanist. Kuid neis on luurajad riigi teenistuses. Venemaal on nad viimased kümme aastat olnud peamised riigijuhid. Riigi vaieldamatu juht härra Putin veetis oma kujunemisaastad KGB ridades. Tema parem käsi Igor Setšin, asepeaminister ning naftatööstuse ja laevaehituse suurärimees, töötas sõjaväeluures. Endine luuraja on Venemaa raudtee-ettevõtte ülem Vladimir Jakunin (kes ühtlasi on niiditõmbaja Balti riike puudutavates intriigides). Samuti on endine luuraja Venemaa relvatööstust kureeriva sõjatööstuskomisjoni esimees Sergei Ivanov. Samuti on endine luuraja Viktor Ivanov (pole eelmisega sugulane), kes juhib mõjuvõimsat narkootikumidega võitlemise ametit. Samuti on endised luurajad veel paljud Venemaa poliitilise ja majandusliku elu tipud.

      Arvulises mõttes on siloviki kahanev jõud. Sotsioloog Olga Krõštanovskaja, kes on spetsialiseerunud nende tegevuse uurimisele, hindab, et nende sekka kuulus ligemale pool riigi tuhandest tähtsamast isikust ajal, kui härra Medvedev võimule tuli, aga et 2010. aasta lõpuks oli nende osakaal langenud juba vaevalt veerandini.74 Samuti pole nad ühtsed. Siloviki klannide võitlused on võimsad ja jõuavad vahetevahel avalikkusegi ette. Kord palus endine KGB kõrge ametnik Viktor Tšerkessov lausa avalikus ajaleheartiklis vaenulikult klannilt rahu.75 Sama vaenuse teises avalikkuse ette jõudnud kokkupõrkes paljastas rahandustegelane Oleg Švartsman õõvastavaid detaile, kuidas tema fondihaldusega tegelev fi rma käitleb välisluureteenistuse SVR ja FSB kõrgemate ametnike varasid 3,2 miljardi dollari ulatuses.76 Ta selgitas, et see annab talle poliitilise mõjuvõimu võtta ette omamoodi rüüsteretki, mille tulemusel veendakse firmade omanikke oma ettevõtteid maha müüma võileivahinna eest – sama taktikat kasutati härra Browderi karistamiseks. Korruptsioon mõjutab julgeoleku- ja luureteenistuste tõhusust sama palju nagu kõigi teiste Venemaa bürokraatide puhul. Nooremad ametnikud jälestavad, et nende ülemuste koon on pikem ja mold sügavam. Kuid arvudele, positsioonidele ja nääklustele keskendumine on tulutu. Ajal, kui Venemaa vaagub majanduslike ja ühiskondlike nuriarengute tõttu hinge, on ideed, mille eest FSB seisab, muutunud tugevamaks, mitte vastupidi.

      Väljastpoolt on lihtne järeldada, et selline poliitiline korraldus ei suuda kaua püsida. Taristu variseb kokku, demograafiline kollaps kiireneb ja majandus stagneerub. Venemaa jääb inimesteta. Nõukogude Liidu kunagised kaadrivabrikud ei tooda enam külma sõja aegseid terasluurajaid. Isegi need, kes väljusid pressi alt Nõukogude aja lõpul, näiteks härra Putin, on intellekti ja tegutsemise poolest eelkäijatest armetumad. Suur mäng, geopoliitiline konkureerimine läänega nõudis idealismi, mõistust ja sihikindlust. Nõukogude Liidu teenimine selle allakäiguaastail ei süvendanud enam ustavust ega tõmmanud ligi varasemaga võrreldavaid talente. Peamine riigiteenistusse astumise ajend on praegu ahnus, millega seguneb vimm või vene šovinistlik meelelaad. Sestap on ahvatlev kujutleda, et spionokraatia hääbub ajapikku iseenesest, kuni lõpuks kasvav Venemaa keskklass, kes soovib elada normaalsel maal, võtab võimu üle. Kuid majandusteadlane härra Inozemtsev ei usu, et kuigi palju võiks muutuda. Ta väidab:

      Eliidi tähtsaim siht on säilitada süsteem, mis võimaldab võhikutel kontrollida riigi rikkusi. Muutuste lootus, kui praegune valitsev klass lahkub ja asemele tulevad uued inimesed, on asjatu.

      Ta leiab, et Venemaa eliit on „piraatidena” röövinud ühe maailma rikkama riigi ja loonud uusfeodaalse süsteemi, mis on palju stabiilsem, kui seda soovivad mõista välismaalased, keda kammitseb soovmõtlemine.

      Valitsuste tõeline proovikivi on saavutatud tulemuste ja kulude võrdlemine. Leebe autokraatia võib mõnel juhul olla etem kui kaootiline võitja-võtabkõik poliitiline konkurents, mis toob kaasa kaose ja rahvamassi võimutsemise. Ekslik oleks Venemaa praegune võimukorraldus nurjunuks tunnistada, eriti kui Euroopa ja Ameerika poliitilised süsteemid ei ole ilmselgelt suutnud langetada kaugeleulatuvaid ja mõistlikke otsuseid, mida need parlamentaarse demokraatia tulihingeliste poolehoidjate meelest peaksid kindlasti tegema. Hõlpus on väita, et Venemaa vajabki üleminekul seitse aastakümmet kestnud totalitarismilt tugevat valitsust. Läänelik mitmeparteiline demokraatia ei pruugi sobida kõigile riikidele. Korruptsioon ning ärimaailma ja poliitika kattumine ei ole omane üksnes Venemaale (mõelgem kas või Silvio Berlusconi Itaaliale). Mis puutub endisi luurajaid, siis KGB suutis oma ridadesse värvata hulga riigi helgemaid ja targemaid inimesi. Nende ande ärakasutamine ei ole Venemaa seisukohalt sugugi tingimata rumal või halb.

      Ent praegusel juhul ei muuda ükski mainitud kaalutlustest lõplikku otsust – katse on silmatorkavalt läbi kukkunud. Režiimi aega võib iseloomustada ahnuse ja raiskamise orgiana, kuid aastail 2000–2010 enam kui triljoni nafta- ja gaasimüügist saadud lisadollari eest on nadilt vähe ehitatud või rekonstrueeritud. Turistile võivad muljet avaldada Moskva tänavaid ummistavad uhked mustad limusiinid, luksuskorterid kõrghoonetes ja kiiskavad kaubanduskeskused, aga asjata oleks otsida kiirraudteid, uusi maailmatasemel ülikoole või isegi korralikku teed, mis ühendaks Venemaad kaugete Vaikse ookeani rannikul paiknevate provintsidega. Väljaspool Moskvat ja veel mõnda suurlinna Venemaa pehkib. Ainult altkäemaksude kasv avaldab muljet – ühe hinnangu kohaselt makstakse Venemaal igal aastal altkäe üle 164 miljardi rubla (4 miljardit eurot).77 Mõne arvates on see ränk alahinnang. Levinud mitteteadusliku arvamuse kohaselt läheb Venemaa nelja triljoni rubla (96 miljardit eurot) suurusest avalikest kulutustest umbes pool vasakule.

      Võimusuhted end Venemaa uueks aadliks tõstnud seltskonna sees on varjatud saladuslooriga. Isegi kõige asjatundlikumad eksperdid ei ole ühel nõul, kas härra Putin võttis kaasa oma kolleegid, et hoida võimu, mille ta nii ootamatult 1999. aastal sai, või olid hoopis nood kolleegid need, kes ta võimule tõstsid. Kahtlemata oli ta esimestel võimukuudel peaministri ja seejärel presidendina lausa silmatorkavalt silmatorkamatu, mis tõi kaasa rõvedaid anekdoote tema kogenematuse ja otsustusvõimetuse kohta, mis tagasivaates läksid täiesti mööda. Võib-olla tulenes tuhm ja ilmetu käitumine KGB väljaõppest salaoperatsioonide läbiviimiseks; kindlasti sobis see kokku sisseimbumise õpikujuhistega, mille kohaselt tuleb kontrolli korral jätta endast ohutu ja süütu mulje. See võttis relvad kriitikutelt ja julgustas rivaale aktiivselt tegutsema (ilmekate näidete seas võib mainida oligarhe, näiteks Jukose juhti härra Hodorkovskit – tagantjärele hinnates oleks ta pidanud presidendiametit taotlema kas palju varem või üldse sellest taotlusest loobuma). Praegu on härra Putin Venemaa vaieldamatu juht. Lisaks sellele on ta (CIA hinnangu kohaselt) üks maailma rikkamaid inimesi. Kuid ta ei valitse üksi.

      Venemaa valitsevate ringkondade üksikasjalik lahkamine tähendaks vaagida selliste isikute tähtsust, kellest isegi kõige terasemad vaatlejad on vaevalt kuulnud, näiteks härra Putini onupoeg Igor, vennad Juri ja Mihhail Kovaltšuk ja naftamagnaat Gennadi Timtšenko. Mõned kuuluvad kooperatiivi Ozero („järv”), mis ehitas suvilaid Peterburi lähedal Komsomolskoje järve äärde. Selle rühma üks nimekamaid liikmeid on raudteeülem härra Jakunin. Samuti kuulub sellesse ringi Viktor Zubkov, kes on praegu peaministri esimene asetäitja. Ameerika teadlane härra Treisman, kes suhtub Putini-aegsesse Venemaasse üsna suure sümpaatiaga, viitab oma raamatus paljutähenduslikult Venemaa juhi äriminevikule, sealhulgas segasele ja kahtlusi äratavale kuulumisele Saksamaal registreeritud kinnisvaraettevõtte Saint Petersburg Immobilien und Beteiligungs AG (tuntud lühendiga SPAG) nõukogusse. 2003. aastal korraldas Saksamaa politsei ettevõtte kontoris ja sellega seotud hoonetes läbiotsimise, uurides väidetavat „kümnete

Скачать книгу