LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ka tõestatud, kuhu kadus suurem osa Venemaa maksumaksjatelt röövitud rahast. Härra Browderi uurijad usuvad, et kõik viitab FSB juhtidele ja veel kõrgematele tegelastele siseministeeriumis, maksuametis ja prokuratuuris.

      Kui kurjategijad oleksid viie aasta eest aimanud oma kava tagajärgi, oleksid nad kindlasti valinud mõne muu objekti. Praegu on raske ette kujutada, mis suudaks peatada härra Browderi võimsa kampaania kuuekümne isiku vastu, keda ta süüdistab pettusest kasu saamises või seotuses härra Magnitski surmaga.48 Euroopa Parlament on hääletanud nende Euroopa Liitu sissesõidukeelu poolt; Kanada parlamendis on algatatud samasugune eelnõu ja Hollandis on selline juba vastu võetud. Üle kahekümne Ameerika senaatori on toetanud eelnõu, mis keelaks neile pääsu Ameerika Ühendriikidesse – see on kaasa toonud Venemaa võimude ägeda reaktsiooni.

      Kui härra Browder on suuremastaabilise mahhinaatori asemel kujunenud kõlbelise ristisõja innustavaks eestvedajaks, siis Venemaa võimude reageerimine juhtumile on otsekui õpikunäide, kuidas ei tohi delikaatseid juhtumeid käsitleda. Nagu paljudel juhtudel alates salapärastest korterelamute plahvatustest 1999. aastal49 kuni Jukose rüüstamiseni on nad tegutsenud erakordselt viletsalt, kombineerides paranoilist vaikimist, suurustamist ja valetamist. Kõige etem oleks vastukäivaid väiteid lahendada kohtus, kus mõlemat poolt esindaksid korralikud advokaadid ja otsuse teeks aus kohtunik. Ei tundu aga, et see võiks teoks saada. Ehkki mõned ametiisikud on härra Magnitski kohtlemise hukka mõistnud, on teised andnud mõista, et ta vääris seda, ja kolmandad esitavad seniajani vastusüüdistusi. Kui Šveitsi võimud algatasid härra Browderi uurijate mõjul rahapesu uurimise Credit Suisse’i panga kaudu, mille vahendusel olid paljud asjaga seotud isikud teinud rahaülekandeid, üritasid Venemaa võimud kohmaka vastukäiguna kutsuda härra Browderit Moskvasse ülekuulamisele (millest ta mõistagi keeldus). Credit Suisse on uurijatega koostööd teinud.

      Kogu juhtumi algus, kulg ja tagajärjed näitavad ilmekalt Venemaa süsteemi nende osade nõrkust, mis peaksid piirama võimukandjaid ja kaitsma süütuid. Pöördumised poliitikute poole jäid vastuseta või said mittemidagiütleva vastuse. Venemaa valijatele läheb juhtum vaieldamatult korda ja nad usuvad, et tegu on ebaõiglusega. Kuid poliitiline süsteem ei paku võimalusi nende murele lahendust leida. Katsed kasutada riigiaparaadi väidetavalt õigluse eest seisvaid komponente ei ole andnud tulemusi. Asja on püüdnud üles tõsta kodanikuühiskonna organisatsioonid, kuid neidki ei ole edu saatnud. Ajakirjandus on haugatanud – mõnel korral õige julgelt –, ent hammustamiseks neil jõudu ei jagu. Ainult tugevalt hilinenud väline surve on muutnud rahutuks pettuse ja mõrva taga seisvad isikud, kes nüüd ei saa enam (sedagi vaid üksikutel juhtudel) vabalt läände sõita.

      Kogu juhtum näitab kontsentreeritult laiemat tausta: endiste KGBlaste võimukuritarvitusi, sealhulgas mõrvu ja röövimisi. FSB, KGB peamise järglase käsutuses on järele proovitud usaldusväärsed vahendid inimeste hirmutamiseks ning riigivõimu instrumentide kasutamiseks alternatiivse reaalsuse loomisel, milles süütud on süüdi ja kohtud teenivad riigi, mitte avalikkuse huve. FSB tegutseb Venemaa režiimi käepikendusena, karistades vapraid ja ülbitsedes arematega, et vältida igasuguseid tõsisemaid katseid vaidlustada olemasolevat poliitilist või majandussüsteemi. Vastutasuks on talle antud vabad käed rüüstata, kasutades selleks nii luuremeetodeid kui ka legaalset katet, millega kuriteod muutuvad seaduslikuks.

      FSB on läkitanud usaldusväärseid inimesi tööle mitmele poole väidetavalt sõltumatutesse riigiametitesse ja õiguskaitseorganitesse. Nii on Hermitage’i uurijad näiteks veendunud, et Kuznetsov, kes ametlikult on siseministeeriumi töötaja, on tegelikult FSB ohvitser, kes peab kontrollima, et tema isandate huvid oleksid kaitstud. Nad usuvad ka, et FSB-sse kuuluvad Moskva linna maksuameti töötajad, kes aitasid kaasa pettusega saavutatud maksutagastusele (mis polnud sugugi esimene). Lõplik vastutus härra Magnitski surma eest lasub palju kõrgematel isikutel kui siin nimetatud. Hermitage’i väitel seisid petuskeemi eesotsas Venemaa kõrgemad ametiisikud, sealhulgas üks minister ja tema kõrgemast ametnikust hea sõber. Hea paralleeli pakub kinnisvaramaailm – kõige kõrgem ametnik on „maaomanik”, kes teeb koostööd „kinnisvaraarendajaga” petuskeemi loomiseks ning viimane palkab siis kogu vajaliku mõtte- ja musklijõu. „Projekti” tuluga makstakse kinni võimalikud muret tekitavad kõrvalseisjad.

      Selles peatükis kirjeldatud kuritegevusest läbi imbunud süsteem on tänasele Venemaa riigimasinale iseloomulik. Sergei Magnitski lugu ei ole pelgalt inimlik tragöödia, vaid ka poliitiline mõistulugu. Tema saatus aitab häälestada lugeja kõlbelist kompassi järgnevateks lehekülgedeks, millel kõneldakse mineviku sündmustest ja sündmustest väljaspool Venemaad. Tema surma eest vanglamüüride vahel vastutavad Nõukogude KGB pärijad ja Venemaa praeguste luurejuhtide kaastöötajad.

      Paljud võivad tunda tülpimust Venemaa luurajatest. Luuramine on alati ja kõikjal räpane tegevus. Paljudes riikides kasutavad luurajate poliitilised ülemused neid nii üllastel kui ka päris madalatel eesmärkidel. Miks peaks siis Kreml olema teistest nii palju halvem? Millised tänapäeva Venemaa vead ka poleks, ei ole ta kindlasti totalitaarne üliriik, kes taotleb võimu kogu maailma üle. Venemaa luureagentuurid seisavad väga kaugel kunagise KGB massimõrvaritest. Isegi külma sõja ajal ei valitsenud sellist kõlbelist selgust, mida mõned selle poolehoidjad läänes üritavad näidata. Ka minu järgnevates peatükkides leiab Briti ja Ameerika luuretegevusest Ida-Euroopas kõneldes rohkelt küünilisust ja asjatundmatust. Seepärast võivadki paljud väita, et nüüd on kätte jõudnud aeg suureks kasvada ning anda tülikale, aga aina anakronistlikumale Venemaa spionaažile tema õige koht.

      Õige koht tuleb sellele tõepoolest anda. Aga see tähendab lääne praegust hoiakut arvestades karmimat, mitte leebemat suhtumist. Nagu näitab Sergei Magnitski lugu, ei ole mõrvade ja vägivalla sünged haarmed, mis paiskusid laiali Lenini punase terroriga pärast enamlaste 1917. aasta revolutsiooni, kuhugi kadunud tänapäeva Venemaa bürokraatiakehandi küljest, kui ametnikud võivad omaenda maksumaksjatelt raha lihtsalt välja petta ja siis tappa inimese, kes üritab nende väärtegu paljastada. Järgmistes peatükkides selgitatakse Venemaa maffiariiki valitseva korrumpeerunud autokraatia päritolu, sihte ja ka tegevust meie enda keskel.

      2

      Piraadiriik

      Sergei Magnitski lugu peaks kõlama ülejäänud maailmale häirekellana, mis toob ilmsiks Venemaa režiimi tõelise iseloomu. Ent välismaalased on sündmusi järjekindlalt (mõnel juhul tahtlikultki) valesti tõlgendanud juba alates 1999. aastast, kui Boriss Jeltsini kaootiline, kuid pluralistlik ajajärk asendus vanameelsete endiste KGBlaste ehk „jõumeeste” (siloviki) korrumpeerunud autokraatliku võimuga. Kõnelda nende tõelistest tegudest on raske ja isegi ohtlik. Venemaa enesetsensuuri küüsis peavoolu-ajakirjanduses on mõningad puutumatud teemad, sealhulgas härra Putini isiklik rikkus, tema seksuaalsed eelistused ja 1999. aasta sügise salapärased „terroristlikud” pommiplahvatused, mis tekitasid avalikkuses muret ja muutsid senitundmatu, arvatavalt ajutiselt peaministriks tõusnud mehe kindlaks tulevaseks presidendiks. Sageli kiputakse unustama, et härra Putin jõudis üleriiklikusse poliitikasse tundmatu eikellegina – vaikne, tuhm, kohmetuna paistev mees, kes pilgutas närviliselt silmi harjumatu rambivalguse käes. Ta oli viies peaminister viimase aasta jooksul ning paljud arvasid toona – ekslikult, nagu selgus –, et temagi ametiaeg jääb põgusaks (nagu raamatus hiljem selgub, võib väline keskpärasus olla ohtlikult petlik). Nüüd esitab ajakirjandus härra Putinit ja tema kolleege ülistavalt kasinate, vaprate (ja härra Putini puhul ka mehiste) riiklike huvide kaitsjatena, mitte jõhkardite või petistena. Omaette ei usu enamik venelasi, et praegune poliitiline korraldus oleks aus või tõhus. Aga nad ei näe, kuidas seda muuta.

      See kajastab Venemaa avaliku elu keskmes seisvat vastuolu. Endiste KGBlaste tosin aastat kestnud režiim pole toonud kaasa lubatud üleminekut korrale ja modernsusele, vaid ainult näruse stagnatsiooni. Korruptsiooni ja asjatundmatuse tõttu on avalikud teenused endiselt kehval järjel, ehkki neisse on suunatud miljardeid. Tulemus on demoraliseeriv ja masendust tekitav. Paljud Venemaa parimad pead ihkavad elada ja töötada välismaal. Kuid kodumaal ei nähta õieti mingit alternatiivi härra Putinile ja tema kaaslastele. Millised ka on nende puudujäägid, on nad paljude venelaste

Скачать книгу