LITMIR.BIZ

Скачать книгу

endiselt saladuseks. Kurjategijad olid näinud vaeva, et röövida tülika välismaalase vara, eeldatavasti lootuses, et nende tegu toob kasu või vähemalt karistab. Nii see polnud. Hermitage, mis oli investeeringud kokku tõmmanud, arvas, et neil pole suurt midagi kaotada ja nad ei pea kuigi palju muret tundma Venemaa võimude raevu pärast.

      Kuni härra Browder ja tema kaaslased mõistatuse kallal pead murdsid, valmistas härra Magnitski ette materjalid kriminaalsüüdistuseks, mis hõlmas Kuznetsovi ja Karpovit. Ta avastas ka uue sündmuste keerdkäigu: Hermitage’i ettevõtete uus omanik oli varem tundmatu firma Pluton, mis oli registreeritud Tatarstani vabariigis. See ei paistnud olevat ettevõte, mis tegeleks suurte rahadega. Selle omanik oli endine saekaatri tööline Viktor Markelov, kes oli istunud tapmise eest vanglas. Veel kaks ettevõtte juhti olid samuti endised vangid.35 Kõik kolm olid vanglast ennetähtaegselt vabastatud. Lääne standardite järgi ehk ebatavaline, kuid mitte Venemaal, kus äripettustes osalevad sageli nii endised vangid kui ka lihtsalt joodikud ja hulgused. Mõõduka tasu eest raha või joodava kujul on nad valmis andma allkirja mis tahes paberile, mis võimaldab tegelikel kurjategijatel väga väikese hinna eest endale kattevari hankida.

      Selleks ajaks oli Hermitage kaotanud ettevõtted, kuid petturid polnud saavutanud muud kui sundinud härra Browderi Venemaalt lahkuma. Pettuse järgmine etapp muutis olukorda. Sellega kaasnes tagantjärele võltsitud kuupäevadega lepingutele tuginev kohtuasi, millega üritati näidata, et Hermitage’i ettevõtted olid lubanud müüa suurel hulgal Gazpromi aktsiaid. Väites, et ettevõtted olid kohustusest taganenud, nõudsid hagejad (kolm varem tundmatut ettevõtet) kaotatud tulu hüvituseks lausa 1,3 miljardit dollarit. Väidetavad rikutud lepingud olid äärmiselt halvasti valmistatud. Nad lausa kubisesid ebatäpsustest. Nad viitasid pangakontodele, mis avati alles hiljem. Neis leidus valesid aadresse. Volitusel – dokument, mida läänes harva kasutatakse, aga mis on Venemaal mis tahes äritehingu puhul esmatähtis – oli kuupäev, mis jäi neli kuud varasemasse aega kui asjakohase ettevõtte asutamisaeg. Üks hageja oli esitanud passi, mis osutus varastatuks. Tõenditena esitasid nad nii võltsitud dokumente kui ka koopiaid läbiotsimistel äravõetud materjalidest. Mis tahes vähegi korralikus õigussüsteemis oleksid dokumendid konfiskeerinud ametiisikud pidanud neid enda käes hoidma, mitte aga laskma sattuda petturite kätte.

      Korralik advokaat oleks need naeruväärsed kohtuasjad kergesti võitnud. Kuid Hermitage’ilt röövitud ettevõtetel polnud korralikke advokaate. Venemaa peaprokurörile Juri Tšaikale esitatud kaebuses ütles Hermitage advokaatide kohta, et nad:

      ei ole neist advokaatidest varem kuulnud ega tundnud neid … ei ole neid palganud ega määranud … ei ole andnud neile kunagi õigust või volitust olla mis tahes laadi esindaja või advokaat.36

      Oma klientide kaitsmise asemel absurdsete libalepingute olematu rikkumise eest, mille toetuseks esitati selgelt vääraid tõendeid, tunnistasid advokaadid end lihtsalt täielikult süüdi. Kohtunikud ilmutasid märkimisväärset huvipuudust nende ette jõudnud kohtuasja suhtes. Näide: kui kaks poolt on ühel meelel, milleks siis üldse kohtu ette minna? Selliste ebamugavate küsimuste esitamise asemel langetasid nad kiiresti otsuse, et ettevõtted peavad tasuma nõutud summa. Selle võiduga varustatult pöördus alampolkovnik Kuznetsov mõne Moskva suurpanga poole. Ta esitas üsna kitsalt piiritletud orderi, mis andis talle õiguse otsida kõiki Kamejale kuuluvaid varasid, kuid ta nõudis hoopis üksikasju kõigi Hermitage’i varade kohta. Mõned pangad täitsid nõudmise täielikult või osaliselt, mis kutsus esile Hermitage’i ägedad kaebused. Tuleb au anda Hollandi pangale ING, mis lükkas nõudmise järsult tagasi, märkides, et orderil pole mingit seost nõutud teabega.

      Nii või teisiti olid varad olematud ja nende otsimine vaid suitsukate. Silmapiirile hakkas kerkima tõeline ohver, nimelt Venemaa maksumaksja. Petturite käsilased, kes nüüd esinesid ettevõtte seaduslike omanikena, kasutasid kohtuotsust väitmaks, et nende varasemad tulud on selle valguses näilised ning selle pealt tasutud maks tuleb tagasi saada. 24. detsembril 2007 esitasid nad taotluse saada 2006. aasta eest tasutud maks tagasi. Nad väitsid, et kuna kohtuotsus oli tühistanud Hermitage’i ettevõtete tolle aasta maksustatava tulu, on neil õigus tasutud kapitali kasvutulu maksu arvel tagasi saada 230 miljonit dollarit. See oli vapustav ja suuremahuline nõue, millele iga normaalse maksusüsteemi korral pidanuks järgnema pikk ja põhjalik uurimine. Sundimine Venemaa maksuvõime tagasi andma kas või kõige väiksemat ja ilmselgelt liiast tasutud raha on hulluksajavalt aeglane ja keeruline. Aga tänu FSB ja teiste mõjuvõimsate institutsioonide (siseministeerium ja valitsuse kõrgemad kihid) eestkostele said nõudlejad nõusoleku maks tagastada – seda summat peetakse Venemaa rahanduse ajaloos suurimaks ühekordseks makseks – lausa kahelt maksudega tegelevalt ametilt kõigest üheainsa päevaga.37

      Makse oli tegelikult ennetähtaegne: üks kohtuotsus jõustus alles 11. jaanuaril. Maksuameti isegi kõige elementaarsem kontroll oleks näidanud, et ülekanne on täiesti õigustamata. Kaks maksuameti ametnikku on küll vande all tunnistanud, et sooritasid enne tagasimaksmise nõusoleku andmist kõik võimalikud ja vajalikud kontrollid, aga see ei taha sugugi tegelikkusega klappida. Venemaa bürokraate võib mitmeti iseloomustada, aga kindlasti ei kuulu nende omaduste hulka hooletu suhtumine dokumentidesse ega ülikiire tegutsemine. Kui võtta mainitud ametnike sõnu tõe pähe, esitasid nad terve hulga ulatuslikke ja keerukaid järelepärimisi teistele riigiasutustele ning said neile täielikult rahuldavad vastused – seda kõike mõne tunniga detsembri lõpus, kui Venemaal pikkade uusaastapidustuste tõttu elu suisa lakkab.

      Tasuks püüda kujutleda, mis oleks toimunud siis, kui sellist pettust oleks üritatud läbi viia mõnes lääneriigis. Härra Browder oleks otsekohe hankinud kohtukorralduse, mis takistaks petturitel kasutada üle võetud omandit. Isegi põgus vihje võimude osalemisele sellise ulatusega kuriteos oleks viivitamata pannud kihama ajakirjanduse (ja blogimaailma). Seadusandjad oleksid hakanud küsimusi küsima, ärimaailma esindavad asutused kaebusi esitama ja korruptsiooniga võitlevad institutsioonid põhjalikult asjassepuutuvate ametiisikute käitumist uurima. Peaaegu ükski neist mehhanismidest Venemaal ei toimi. Paberil on riik igas mõttes vastutav, aga praktikas on kõigi mainitud hoobade kasutamine enamasti tulutu – ja mõnikord lausa eluohtlik.

      3.–11. detsembril 2007 esitas Hermitage vähemalt kuus pikka kaebust, milles oli üksikasjalikult kirjeldatud ettevõtete ülevõtmist. Kaks kaebust saadeti peaprokurörile, kes andis need kohe edasi major Karpovile. Ei tasu imestada, et sellele ei järgnenud midagi. Kaks saadeti siseministeeriumi sisekontrolli osakonnale, mis tegeleb asutusesisese korruptsiooni juhtumitega. Seal keelduti kaebusi menetlemast kafkaliku põhjendusega: „Me ei saa alustada uurimist uurija kohta, kui seda nõuab uurija praeguse tegevuse objekt.” Üks kaebus saadeti Venemaa prokuratuuri juures asuva juurdluskomitee Peterburi osakonda, kust vastati, et kõik paistab korras olevat. Kuues saadeti sama komitee Moskvas asuvasse keskusse, mis algatas lõpuks 5. veebruaril uurimise. See viivitus läks Venemaa maksumaksjatele maksma 230 miljonit dollarit.

      Saak oli röövlitel nüüd käes. Kuid endiselt valitses oht, et nende teod tulevad päevavalgele. Pettus polnud just elegantselt läbi viidud. Hooletuse või mugavuse tõttu olid võltsitud dokumendid vigu täis. Lisaks oli Hermitage hakanud esitama massiliselt kaebusi Venemaal ja käivitanud tõhusa PR-kampaania välismaal. Oli aeg kriminaalsüüdistuseks tüütute välismaalaste vastu, et nad vaikima sundida.

      Võimud pidid püüdma tõestada, et Hermitage on midagi valesti teinud. Kui tõendeid polnud, tuli need välja mõelda. 26. veebruaril lendasid Karpov, Kuvaldin ja veel kaks Kuznetsovi alluvat Kalmõkkia pealinna Elistasse. See on üks Venemaa vaesemaid ja kummalisemaid piirkondi, usu poolest budistlik ja ammust aega malehullust despoodi Kirsan Iljumžinovi võimu all. Nagu paljud Venemaale tulnud investorid, oli ka Hermitage maksude optimeerimise huvides rajanud sinna oma tütarettevõtted.38 Ühena Venemaa üheteistkümnest „vabamajandustsoonist” kujutas Kalmõkkia endast sisemaist maksuparadiisi, kus ettevõtte tulumaks oli Moskvas kehtiva 35 protsendi asemel kõigest 11 protsenti. Hermitage kasutas ära ka teist maksusoodustuse võimalust, soosides puuetega inimeste töölevõtmist. 1996. aastal võttis Hermitage tööle neli sellist Kalmõkkia

Скачать книгу