LITMIR.BIZ

Скачать книгу

suhtes väga ustavad ja järgivad rangelt distsipliini. Nende normide täitmiseks leidub nii ametlikke kui ka mitteametlikke viise. Neile, kes koodeksit rikuvad, langeb osaks kõige karmim karistus, kaasa arvatud surm. […] Väljaõpe on neisse juurutanud arusaama ülejäänud elanikkonnast üleolemisest, arusaama, et nad on õigustatult kõigi teiste „peremehed”. Neile, kes on jäänud tegevteenistusse, annab amet kaks elementi, mis näitavad tänapäeva Venemaal tõelist võimu: õigus kanda ja kasutada relva ning FSB töötõend (kõnekeeles vezdehod), mis on justkui carte blanche ning annab selle omanikule õiguse siseneda kuhu tahes, igasse ametiasutusse, ehitisse või territooriumile, olgu see avalik või eraomandis.67

      Illarionov jätkab:

      1999. aasta detsembris julgeolekuorganite töötajate päeval (mida kõnekeeles nimetatakse tšekistide päevaks) Lubjankas e KGBlt päritud FSB peakorteris kõneldes lausus Putin, et „salaja valitsusse tööle saadetud FSB ohvitseride ülesanne on edukalt täidetud”. Riigivõimust lähtudes on siloviki võtnud üle ka tähtsaimad äri- ja ajakirjandusettevõtted. Venemaal on alles jäänud õige vähe valdkondi, kuhu SI pikk käsi ei ulatu.

      Oluline on jätta see tulemus ilma veetlussärast. Härra Inozemtsev osutab, et Venemaa valitsejate peamine tunnusjoon on „asjatundmatus, mida igasuguste nippidega, aga ikka kehvasti varjatakse teaduskraadide taha”. Ent asjatundmatu jõhkrus pole sugugi meeldivam kui asjatundlik. Ka majandusteadlane härra Inozemtsev nendib, et õiguskaitse- (kuigi kaitsmisega pole neil midagi pistmist) ja julgeolekuorganid on enda kombitsad väga laiali ajanud:

      Riigis on tegevteenistuses üle 200 000 kutselise ohvitseri. Ligikaudu 1,1 miljonit sõjaväelast allub siseministeeriumile, üle 300 000 teenib FSBs, umbes 200 000 prokuratuuris ja veel 130 000 mitmesugustes uurimisasutustes. Ligikaudu sama palju töötab neid maksupolitseis ning üle 100 000 tollikomitees ja föderaalses migratsiooniametis. Me ei hakka mainimagi väiksemaid organisatsioone, nagu narkootikumidega võitlemise amet ja veel paljud muud. Kokku on üle 3,4 miljoni inimese – peaaegu 12 protsenti aktiivsest meessoost tööjõust – tööl organisatsioonides, millele on omane vertikaalne ülesehitus, tingimusteta allumine ja sügavalt juurdunud korruptsioon.68

      FSB ei allu mingile põhiseaduslikule, kohtulikule ega demokraatlikule järelevalvele. See on riik riigis, mis kehtestab ise seaduseid. Selle analoogid lääneriikides teevad vigu, ületavad võimupiire ja kasutavad mõnikord ka oma privileege ära isiklikuks rikastumiseks või sisepoliitika mõjutamiseks. Kuid lõpuks alluvad nad ikkagi kohtulikule ja poliitilisele kontrollile. Mõnel agentuuril on lausa omaenda õigusvahemehed ja nad pakuvad kaitset nurikohtade paljastajatele. Venemaal on parlamendikomisjonid, mis peaksid teostama luurajate järelevalvet, tühi koht. FSB vastutab ainult oma direktori ees, kes on härra Putini lähedane liitlane.

      Härra Putini võimuletõus 1999. aastal, ütlevad Soldatov ja Borogan, andis salateenistustele esimest korda Venemaa ajaloos õiguse „kindlaks määrata omaenda poliitilised taotlused”.69 Nende seas seisab esikohal stabiilsus, mida tagatakse nii KGB moodi teisitimõtlejate represseerimisega kui ka tsaariaegse salapolitsei moodi poliitiliste äärmuslaste karistamisega. Nii vana kui ka uue salapolitsei aluseks on pooleldi müstiliselt austatavad riiklikud huvid, millega seguneb põlgus ja hirm üksikisikute suhtes. Mõlemad kasutasid ja kasutavad sarnaseid taktikalisi võtteid, mis ulatuvad otsesest hirmutamisest kavalate pettusteni. Nad austasid ja austavad seaduseid, kuid õigluse tagamine neid ei morjenda. FSB enda arvates peavad nad „teenima ja kaitsma”. Kuid avaliku teenistuse arusaam erineb selles kontekstis tunduvalt läänes levinud seisukohtadest, kus valijate tahe, mida viivad ellu poliitikud ja mida piiravad seadused, loob raamistiku, milles riigiametnikud tegutsevad. Venemaal on „teenistus” eelkõige enda teenimine, ametiga kaasnevate hüvede kogumine, olgu tegu bürokraatliku korruptiivse sissetulekuga või maa loodusvarade omistamisega. Alles selle järel tuleb avalikkuse teenimine. Ja sellegi puhul pole tegemist riigi seatud reeglite või protseduuride, vaid abstraktsema ja transtsendentsema riiklike huvide idee teenimisega. Venemaa peab olema tugev nii sõjaliselt, rahaliselt kui ka diplomaatiliselt. Kui ta ei suuda olla tugev, peab ta olema kardetud või vähemalt austatud. Avaliku teenistuse ülesanne ongi see kindlustada.

      Veel üks FSB mentaliteedi komponent on religioossus, mis mõnel juhul täieneb müstitsismiga. Soldatov ja Borogan märgivad, et FSB on tihendanud sidemeid vene õigeusu kirikuga, mis omal ajal oli KGB vaenamise peamisi sihtmärke. 2002. aastal õnnistas toonane vene õigeusu kiriku patriarh Aleksius II taasavamisel sisse restaureeritud Püha Sofia katedraali Lubjanka väljakul FSB peakorteri lähedal. Tseremoonial osales FSB toonane ülem Nikolai Patrušev. See peegeldab Venemaa uute juhtide süvenevat soovi leida üles vanad juured. Arusaam Venemaa ainulaadsusest sobib kenasti võõramaiste ideede, näiteks poliitilise võitluse tõrjumisega. Nad nõustuvad ka sügavalt juurdunud, ehkki välismaalastele äärmiselt iseäraliku arusaamaga, et pärast muistse Rooma ja Konstantinoopoli langemist sai Moskvast „kolmas Rooma”, mida piiravad vaenlased, kellele tuleb iga hinna eest vastu seista. Bütsantsi ajalugu, mis tundub üsna kõrvalisena, on muutunud FSB ja nendega samamoodi mõtlevate poliitiliste ringkondade seas hämmastavalt populaarseks. 2008. aasta jaanuaris andis Venemaa riigitelevisioon eetrisse tähelepanuväärse dokumentaalfilmi pealkirjaga „Impeeriumi langemine: Bütsantsi õppetunnid”.70 Sarnaselt režiimi seisukohale 1990. aastate suhtes süüdistati filmis Bütsantsi impeeriumi hukus kohalike „oligarhide” intriige ja lääne ristisõdijaid. Venemaa vastu suunatud ülemaailmne vandenõu seisab kesksel kohal FSB akadeemia õppekavas, mille seinte vahelt väljub siloviki uus põlvkond.

      Paraku on need ideed leidnud viljaka pinnase. Nõukogude haridus oli reaalainete osas küll suurepärane, aga humanitaarainete õpetamise traditsioon suruti maha ja õppekavasid moonutati. Tõeline arutelu ajaloo ja filosoofia teemadel oleks õõnestanud marksismi-leninismi. Nii tundlikel teemadel tohtisid õpetada ja teadust teha ainult hoolikalt selitatud inimesed. Selline pärand on halvanud venelaste vastupanuvõimet hullumeelsetele ja paranoilistele teooriatele. Nõukogude väljaõppega teadlased on sageli leidnud, et pole kuigi raske ümber lülituda dialektilise materialismi keerulistelt detailidelt rahvusvahelistele salasepitsustele Venemaa vastu. Lausa jalustrabav näide paranoia ja müstika kattumisest on mjortvaja voda ehk surnud vee teooria – see on imetabane vedelik, mis (vene mütoloogias) võib elustada surnuid ja ravida raskeid haavu. Üllatav on kohata seda FSB akadeemia õppekavas ja tavalisteski geopoliitika-alastes diskussioonides – see on sama hea, kui õpetada tulevastele FBI eriagentidele Quanticose treeninglaagris hopi loitse või astraalprojektsiooni.71

      Nõukogude fanatism ja ideoloogia on suuremalt jaolt andnud maad pelkadele eelarvamustele ja paranoiale. Vabanenud vaimuenergia on aga kandunud üle omakasupüüdlike huvide teenimisele. Vähemalt enda arvates olid „tšekistid” isetud riigiteenistujad, pühendunud kommunismile ja riigi au tõstmisele, mistõttu nende seas oli korruptsioon väga piiratud ja tavaliselt halastamatult karistatav. Nende järglaste rikastumisvõime on hiiglaslik. Soldatov ja Borogan suudavad kergitada vaid vaiba üht nurka. Nad toovad välja FSB kõrgemate töötajate „võimu kuritarvitamise, et ehitada miljonäridele” losse kruntidel, mis on omandatud tugevalt alla turuhinna Moskva kõige ihaldatumas eeslinnas, linnast läände jääva Rubljovo-Uspenskoje maantee ääres.

      See tundub olevat pisike korruptsioon võrreldes hiiglaslike summadega, mida võib teenida rahavoogude suunamisega energeetikas ja muudes ärivaldkondades. Inimesed, kes uue süsteemi tingimustes Venemaad juhivad, valdavalt ka omavad seda. Avaliku ja erahuvi vaheline piir on lootusetult hägustunud. Kes on hommikul minister või kõrgem riigiametnik, on pärastlõunal eraettevõtte nõukogu või juhatuse esimees. Neil ettevõtetel on tooted, juhid, auditeeritav raamatupidamine, lugupeetavad pankurid, aktsionärid ja nad tegutsevad isegi auväärsetel välisbörsidel, kuid nad pole tõelised ettevõtted lääne mõttes – nende juhtide eesmärk ei ole lisaväärtus, kasumi kasvatamine, aktsionäride rikastamine ega investeerimine tulevikku. Nende eesmärk on hoopis raha suunamine siseringi eravajaduste rahuldamiseks ja Venemaa välispoliitiliste taotluste edendamiseks. Parima

Скачать книгу