LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sügavat und. Noh, mitte enam süütu. Ma erutun, kui teda vaatan.

      Ma võiks ta üles äratada.

      Ja jälle keppida.

      Kindlasti on sellel, et ta mu voodis on, omad plussid.

      Grey. Lõpeta need lollused.

      Teda keppida oli vaid vahend eesmärgi saavutamiseks ja meeldiv meelelahutus.

      Jah. Väga meeldiv.

      Pigem võrratu.

      See oli ainult seks, pagana pihta.

      Ma sulgen silmad, aga ei suuda magama jääda. Tuba on tulvil Anat: ta lõhna, ta vaikset hingamist ja mälestust mu esimesest vaniljekepist. Pildid sellest, kuidas ta kirehoos pea kuklasse heidab, kuidas hüüab mu nime peaaegu äratundmatut versiooni, ja ta ohjeldamatust seksuaalsest innukusest haaravad mind täielikult.

      Preili Steele on üks himur olevus.

      Teda on kindlasti tore treenida.

      Mu riist liigutab nõusolevalt.

      Põrguvärk.

      Ma ei saa magada, ehkki täna ei hoia mind ärkvel mitte õudusunenäod, vaid väike preili Steele. Ma ronin voodist välja, korjan põrandalt kokku kasutatud kondoomid, seon neile sõlmed peale ja viskan paberikorvi. Kummutisahtlist võtan välja pidžaamapüksid ja tõmban jalga. Ma vaatan pikalt seda võluvat naist, kes on mu voodis, ja sean sammud kööki. Mul on janu.

      Ma joon klaasi vett ja teen seda, mis ma alati teen, kui ei saa magada – vaatan kabinetis üle oma meilid. Taylor on tagasi jõudnud ja küsib, kas ta võib Charlie Tango kohale jätta. Stephan ilmselt magab ülakorrusel. Ma meilin talle „jah”, ehkki praegu on öö.

      Lähen tagasi elutuppa ja istun klaveri taha. Ma leian sellest lohutust ja võin tundide kaupa mängida. Ma olen hästi mänginud üheksa-aastasest peale, aga alles siis, kui sain oma korteri ja oma klaveri, on sellest saanud tõeline kirg. Kui tahan kõike unustada, siis mängin. Ja praegu ei taha ma mõelda sellele, et tegin ettepaneku neitsile, keppisin teda, paljastasin oma elustiili inimesele, kellel pole üldse kogemusi. Mu käed on klahvidel, ma hakkan mängima ja kaotan end Bachi muusikas.

      Mingi liikumine kisub mind muusikast eemale ja kui silmad tõstan, näen, et Ana seisab klaveri juures. Tal on pleed ümber, ta sassis juuksed langevad seljale, silmad hiilgavad ja ta näeb vapustav välja.

      „Vabandust,” ütleb ta. „Ma ei tahtnud sind segada.”

      Miks ta vabandab? „Tegelikult peaksin mina seda sulle ütlema.” Ma mängin veel viimased noodid ja tõusen püsti. „Sa peaksid voodis olema,” manitsen ma.

      „See oli ilus muusika. Bach?”

      „Bachi kirja pandud, aga originaalis on see Alessandro Marcello oboekontsert.“

      „See oli oivaline, aga väga kurb, nii melanhoolne meloodia.”

      Melanhoolne? See pole esimene kord, kui keegi seda sõna minuga seoses kasutab.

      „Kas ma tohin vabalt rääkida? Sir.” Leila põlvitab mu kõrval, kui ma töötan.”

      „Võid küll.”

      „Sir, te olete täna väga melanhoolne.”

      „Olen või?”

      „Jah, Sir. Kas te tahaksite, et ma midagi teeksin …?”

      Ma heidan selle mälestuse peast. Ana peab voodisse minema. Ma ütlen talle seda jälle.

      „Ma ärkasin üles ja sind polnud.”

      „Und ei tulnud, ja ma pole harjunud kellegagi koos magama.” Ma rääkisin talle seda – ja miks ma justkui püüan end õigustada? Panen käe ümber ta paljaste õlgade, nautides ta naha puudutust, ja viin ta tagasi magamistuppa.

      „Millal sa klaverit mängima õppisid? Sa mängid ilusasti.”

      „Alustasin kuueselt.” Ma ütlen seda järsult.

      „Oh,” ütleb ta. Ma arvan, et ta sai vihjest aru – ma ei taha oma lapsepõlvest rääkida.

      „Kuidas sa end tunned?” küsin ma, pannes voodi kõrval lambi põlema.

      „Hästi.”

      Linadel on veri. Tema veri. Tõend ta praeguseks kadunud süütusest. Ta silmad libisevad plekkidelt minule ja ta vaatab eemale, tundes piinlikkust.

      „Noh, see annab proua Jonesile mõtteainet.”

      Ta näib häbelik.

      See on ju sinu keha, kullake. Ma võtan ta lõuast kinni ja kallutan ta pea tahapoole, et näeksin ta ilmet. Ma kavatsen pidada talle väikese loengu sellest, et ei tohi oma keha pärast piinlikkust tunda, kui ta sirutab käe, et mu rinda puudutada.

      Kurat.

      Ma astun ta haardeulatusest välja, kui pimedus pinnale tõuseb.

      Ei. Ära puuduta mind.

      „Mine voodisse,” käsutan ma teravamalt, kui kavatsesin, aga ma loodan, et ta ei taba ära mu hirmu. Ta silmad lähevad hämmeldusest ja võib-olla solvumisest suureks.

      Pagan võtaks.

      „Ma tulen heidan koos sinuga pikali,” lisan ma nagu rahu pakkudes, võtan sahtlist T-särgi ning panen selle kiiresti turvalisuse mõttes selga.

      Ta seisab ikka veel ja põrnitseb mind. „Voodisse,” käsutan ma karmimalt. Ta ronib tagasi voodisse ja ma heidan ta selja taha, võttes ta kaissu. Peidan näo ta juustesse ja hingan sisse ta magusat lõhna: sügis ja õunapuud. Seljaga minu poole olles ei saa ta mind puudutada ja ma kavatsen teda kaisus hoida, kuni ta magama jääb. Siis tõusen ja lähen teen natuke tööd.

      „Maga, armas Anastasia.” Ma suudlen ta juukseid ja sulgen silmad. Ta lõhn täidab mu sõõrmed ja tuletab mulle meelde õnnelikke aegu ning ma olen küllastunud …

      Emme on täna rõõmus. Ta laulab.

      Ta laulab, et mida armastusel on sellega tegemist.

      Ja teeb süüa. Ja laulab.

      Mu kõht koriseb. Ta teeb peekonit ja vahvleid.

      Need lõhnavad hästi. Mu kõhule meeldivad peekon ja vahvlid.

      Need lõhnavad nii hästi.

      Ma avan silmad. Valgus tulvab läbi akende sisse ja köögist tuleb lõhna, mis paneb suu vett jooksma. Peekon. Ma olen hetkeks segaduses. Kas Gail on oma õe juurest tagasi?

      Siis mulle meenub.

      Ana.

      Pilk kellale – on hilja. Ma hüppan voodist välja ja lähen lõhna suunas kööki.

      Seal on Ana. Tal on mu särk seljas, juuksed on patsis ja ta tantsib muusika saatel. Ainult ma ei kuule seda. Tal on kõrvaklapid peas. Ta ei märka mind ja ma istun köögileti äärde ning vaatan etendust. Ta klopib mune, valmistab hommikueinet ja ta patsid hüplevad, kui ta kargleb jalalt jalale, ning ma näen, et tal pole aluspesu seljas.

      Tubli tüdruk.

      Ta on ilmselt kõige kohmakam naisolend, keda ma olen näinud. See on lõbustav, võluv ja samal ajal kummaliselt erutav; ma mõtlen kõigile neile viisidele, kuidas ta koordinatsiooni parandada. Kui ta ringi pöörab ja mind märkab, tardub ta paigale.

      „Tere hommikust, preili Steele. Te olete täna hommikul väga … energiline.” Patsidega näeb ta veel noorem välja.

      „M-ma magasin hästi,” kogeleb ta.

      „Ma ei kujuta ette, miks ometi,” nöögin teda ja tunnistan endale, et minuga on sama lugu. Kell on üheksa läbi. Millal ma viimati pärast poolt seitset magasin?

      Eile.

      Koos temaga magades.

      „Kas sa oled näljane?” küsib ta.

      „Väga.” Ma pole kindel, kas tahan hommikueinet või teda.

      „Pannkoogid,

Скачать книгу