LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ma välja tõmban, aga paistab, et temaga on kõik korras.

      „Kas ma tegin sulle haiget?” küsin ma ja panen juuksesalgu ta kõrva taha, sest ma ei taha lakata teda puudutamast.

      Ana naeratab uskumatut nägu tehes. „Sina küsid minult, kas sa tegid mulle haiget?”

      Ja hetkeks ei saa ma aru, miks ta muigab.

      Aa. Mu mängutuba.

      „Ma saan su irooniast aru küll,” pomisen ma. Isegi praegu ta hämmastab mind. „Tõsiselt, kas sinuga on kõik hästi?”

      Ta sirutab end minu kõrval välja, liigutab end natuke ja tal on lõbustatud, ent rahuldatud ilme.

      „Sa pole mulle vastanud,” urisen ma. Ma pean teadma, kas ta nautis seda. Kõik tõendid ütlevad „jah” – aga ma pean seda temalt endalt kuulma. Kuni ma vastust ootan, eemaldan kondoomi. Jumal, kuidas ma neid asju vihkan. Ma lasen sellel vargsi põrandale kukkuda.

      Ta vaatab mulle otsa. „Ma tahaksin seda veel teha,” ütleb ta ujedalt itsitades.

      Mida?

      Veel?

      Juba?

      „Kas te tahaksite seda praegu, preili Steele?” Ma suudlen ta suunurka. „Oled üks nõudlik kallikene? Keera end kõhuli.”

      Siis ma tean, et sa ei puuduta mind.

      Ta vaatab mulle põgusa armsa naeratusega otsa ja keerab siis kõhuli. Mu riist liigutab tunnustavalt. Ma teen ta rinnahoidja lahti ja silitan mööda ta selga alla kuni ilusa kujuga tagumikuni. „Sul on tõesti väga ilus nahk,” ütlen ma ja tõmban juuksed ta näo eest ära ning ta jalad rohkem harki. Õrnalt surun ta õlale suudlused.

      „Miks sul särk seljas on?” küsib ta.

      Ta on nii kuradi uudishimulik. Ta on kõhuli ega saa mind puudutada, niisiis tõmbun tagasi ja võtan särgi üle pea ning lasen sellel põrandale kukkuda. Ma laman ta peal täiesti alasti. Ta nahk on soe ja sulab mu vastas.

      Hmm … Ma võiksin sellega ära harjuda.

      „Nii et sa siis tahad, et ma sind veel kepiksin?” sosistan ma talle kõrva, seda suudeldes. Ta niheleb nii toredasti mu vastas.

      Oh, nii see asi ei lähe. Ole paigal, kullake.

      Libistan käe mööda ta keha alla põlve taha, seejärel pisut kõrgemale, ning lükkan ta jalad laiali. Ta hingamine katkeb ja ma loodan, et ootusest. Ta on mu all vait.

      Lõpuks ometi!

      Ma võtan ta tagumikust kinni ja laskun ta peale. „Ma võtan sind tagant, Anastasia.” Teise käega haaran ta juuksed kuklal pihku ja sikutan õrnalt, hoides teda paigal. Ta ei saa liigutada. Ta käed on abitult vastu linu surutud, nii et ta ei saa mind puudutada.

      „Sa oled minu oma,” sosistan ma. „Ainult minu. Ära seda unusta.”

      Vaba käega liigun ta tagumikult kliitori juurde ja hakkan aeglaselt ringe tegema.

      Ta lihased tõmbuvad pingule, kui ta liigutada püüab, aga mu keha raskus hoiab teda paigal. Ma tõmban hammastega üle ta põsesarna. Ta magus lõhn hõljub meie kepilõhna kohal. „Sa lõhnad jumalikult,” sosistan ma, nuuskides ta kõrva taga.

      Ta puusad hakkavad mu käe vastas ringe tegema.

      „Ole paigal,” hoiatan ma.

      Või ma jätan järele …

      Aeglaselt lükkan ma pöidla ta sisse ja teen sellega ringe, silitades eriti ta tupe esiseina.

      Ta oigab ja jäigastub mu all, püüdes end jälle liigutada.

      „Sulle meeldib see?” kiusan ma teda ja mu hambad libisevad üle ta kõrva. Ma jätkan ta kliitori õrritamist, aga hakkan pöialt temas sisse-välja tõmbama. Ta jäigastub, aga ei saa liigutada.

      Ta oigab valjusti ja ta silmad on kõvasti kinni pigistatud.

      „Sa oled nii märg, ja nii ruttu. Nii vastuvõtlik. Oh, Anastasia, mulle see meeldib. See meeldib mulle väga.”

      Just. Vaatame, kui kaugele sa lähed.

      Ma tõmban pöidla ta vagiinast välja. „Tee suu lahti,” käsutan ma, ja kui ta teeb, panen pöidla talle suhu. „Proovi, kuidas sa maitsed. Ime mind, kallis.”

      Ta imeb mu pöialt … kõvasti.

      Kurat.

      Ja hetkeks kujutlen, et ta suus on mu riist.

      „Ma tahan sind suhu keppida, Anastasia, ja ma teen seda varsti.” Ma hingan katkendlikult.

      Ta hammustab mind kõvasti.

      Ai! Kurat.

      Ma haaran tal juustest kõvemini kinni ja ta laseb pöidla lahti. „Ulakas armas tüdruk.” Mu mõte liigub arvukatele karistustele, mida selline julge liigutus vääriks, kui ta oleks mu alistuja. Mu riist peaaegu lõhkeb selle mõtte peale. Ma lasen Ana lahti ja olen jälle põlvili.

      „Ole paigal, ära liiguta.” Võtan oma öölauasahtlist uue kondoomi, rebin fooliumi lahti ja rullin kummi riistale.

      Ma jälgin teda ja näen, et ta on vaikselt, ainult selg liigub üles-alla, kui ta ootusest hingeldab.

      Ta on hurmav.

      Ma kummardun jälle ta kohale, haaran juustest kinni ja hoian teda paigal, nii et ta ei saa oma pead liigutada.

      „Seekord teeme seda väga aeglaselt, Anastasia.”

      Ta ahmib õhku ja ma sisenen temasse õrnalt, kuni pole enam kaugemale minna.

      Kurat, kui hea see on.

      Välja tõmmates teen puusadega ringe ja libistan end aeglaselt jälle temasse. Ta niutsatab ja ta liikmed jäigastuvad mu all, kui ta püüab liigutada.

      Oi ei, kallis.

      Ma tahan, et sa paigal oleks.

      Ma tahan, et sa tunneksid seda.

      Naudiksid täielikult.

      „Sinuga on nii hea,” ütlen ma talle ja kordan jälle seda liigutust, tehes puusadega ringe. Aeglaselt. Sisse. Välja. Sisse. Välja. Ta sisemus hakkab vabisema.

      „Oi ei, kallis, veel mitte.”

      Mitte mingil juhul ei lase ma sul orgasmi saada.

      Ma lihtsalt naudin seda nii väga.

      „Oh, palun,” hüüab ta.

      „Ma tahan, et sul hellaks läheks.” Ma tõmban välja ja sukeldun jälle temasse.

      „Ma tahan, et iga kord, kui sa end homme liigutad, tuleb sulle meelde, et mina olin sinu sees. Ainult mina. Sa oled minu.”

      „Palun, Christian,” anub ta.

      „Mis sa tahad, Anastasia? Ütle mulle.” Ma jätkan seda aeglast piinamist. „Ütle mulle.”

      „Sind, palun.” Ta on meeleheitel.

      Ta tahab mind.

      Tubli tüdruk.

      Ma tõstan tempot ja ta sisemus hakkab tõmblema, vastates sellele otsekohe.

      Iga tõuke vahel ütlen ma ühe sõna. „Sa. Oled. Nii. Armas. Ma. Tahan. Sind. Nii. Väga. Sa. Oled. Minu.” Ta liikmed värisevad paigaloleku pingest. Ta on ääre peal. „Saa, kallis, minu jaoks,” oigan ma.

      Selle käskluse peale võbiseb ta mu ümber ning orgasm lõhestab ta ja ta hüüab voodimadratsisse mu nime.

      Mu nimi ta huulil on mu hukatus ning ma jõuan tippu ja vajun ta peal kokku.

      „Kurat, Ana,” sosistan ma, olles tühjaks pigistatud, aga ülevas meeleolus. Ma tõmban temast peaaegu otsekohe välja ja veeretan end selili. Ta tõmbub mu kõrval kerra ja ma rullin kondoomi pealt ära. Ta sulgeb silmad ja jääb magama.

      PÜHAPÄEV, 22. MAI 2011

      Ma

Скачать книгу