LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saaksid … ee … edasi tantsida?”

      Ta põsed roosatavad ja ta vahib põrandale.

      Pagan. Ma ajasin ta närvi. „Ära lase end minust segada. Seda oli väga tore vaadata.”

      Ta pöörab mulle mossitades selja ja jätkab innukalt munade kloppimist. Mõtlen, kas ta üldse teab, kui lugupidamatu on minuga niiviisi käituda … aga muidugi ta ei tea, ja teadmata põhjusel paneb see mu naeratama. Ma astun ta juurde ja tirin teda õrnalt patsist. „Mulle need meeldivad. Aga ei kaitse sind.”

      Minu eest mitte. Nüüd, kui ma olen sind saanud.

      „Kuidas sa mune tahaksid?” Ta toon on ootamatult kõrk. Ja ma tahaks kõva häälega naerda, aga pean vastu.

      „Korralikult klopitult,” vastan ma, püüdes ükskõikne näida, aga see ei õnnestu. Ta püüab samuti lõbusust varjata ning jätkab oma tegevust.

      Ta naeratus on nii kütkestav.

      Kiiresti panen letile taldrikualused, mõeldes, millal oli viimane kord, kui ma seda kellegi teise jaoks tegin.

      Mitte kunagi.

      Tavaliselt teeb nädalavahetusel koduseid töid mu alistuja.

      Mitte täna, Grey, sest ta pole su alistuja … veel mitte.

      Ma valan meile mõlemale apelsinimahla ja panen kohviautomaadi tööle. Ta ei joo kohvi, vaid teed.

      „Kas sina tahad teed?”

      „Jah, palun. Kui sul on.”

      Ma leian kapist Twinings English Breakfast tee, mida ma palusin Gailil osta.

      Nii, nii, kes oleks arvanud, et ma seda kunagi kasutan?

      Ta kortsutab kulmu, kui teepakke näeb. „Nii et mina olin juba ette ära otsustatud?”

      „Tõsi või? Ma pole kindel, kas me oleme üldse midagi otsustanud, preili Steele,” vastan ma, heites talle range pilgu.

      Ja ära räägi endast niimoodi.

      Ma lisan muutmist vajavale käitumisele enese halvustamise.

      Ta väldib mu pilku, tal on kiire hommikusöögi serveerimisega. Ta asetab kaks taldrikut alustele ning võtab siis külmkapist vahtrasiirupi.

      Kui ta pilgu tõstab, ootan ma, et ta istet võtaks.

      „Preili Steele.” Ma viipan koha suunas, kus ta peaks istet võtma.

      „Härra Grey,” vastab ta ametlikkust teeseldes ja krimpsutab istet võttes nägu.

      „Kui hell sul on?” Ma olen üllatunud oma ebamugavast süütundest. Ma tahan teda jälle keppida, eelistatavalt pärast hommikusööki, aga kui tal on liiga hell, siis ei tule see kõne allagi. Võib-olla võiks ta seekord oma suud kasutada.

      Ta näkku tõuseb puna. „Noh, kui aus olla, siis pole mul seda millegagi võrrelda,” nähvab ta. „Kas sa kavatsesid mulle kaastunnet avaldada?” Ta sarkasm üllatab mind. Kui ta oleks minu, siis teeniks ta selle eest vähemalt laksu, võib-olla köögiletil.

      „Ei. Ma mõtlesin, et ehk peaksime su põhitreeningut jätkama.”

      „Oh.” Ta ehmub.

      Jah, Ana, me võime päeva ajal ka seksida. Ja ma tahaks sinu suukese toredasti täita.

      Ma võtan tükikese hommikueinet ja sulgen tunnustavalt silmad. See on väga maitsev. Ma neelan, ja ta põrnitseb mind ikka veel. „Söö, Anastasia,” käsutan ma. „See on muuseas väga maitsev.”

      Ta oskab süüa teha, ja hästi.

      Ana võtab suutäie, seejärel songib kahvliga taldrikus. Ma palun tal huulde hammustamine lõpetada. „See häirib mind väga ja ma juhuslikult tean, et mu särgi all pole sul midagi, ja seetõttu häirib see mind veel rohkem.”

      Ta sehkendab oma teekotiga, tegemata mu ärritusest väljagi. „Millist põhitreeningut sa silmas pidasid?” küsib ta.

      Ta on nii uudishimulik – vaatame, kui kaugele võib sellega minna.

      „Noh, kuna sul on hell, siis mõtlesin, et peaksime piirduma suuliste oskustega.”

      Ta purtsatab oma teetassi.

      Pagan. Ma ei taha seda tüdrukut ära lämmatada. Ma patsutan teda õrnalt seljale ja ulatan apelsinimahla. „Sel juhul, kui sa tahad siia jääda,” lisan ma. Ma ei tohi peale pressida.

      „Ma tahaksin tänaseks siia jääda. Kui see sobib. Ma pean homme tööle minema.”

      „Mis kellaks sa pead tööle minema?”

      „Üheksaks.”

      „Ma viin su homme kella üheksaks tööle.”

      Mida? Ma tahan, et ta siia jääks?

      See on mulle üllatus.

      Jah, ma tahan, et ta siia jääks.

      „Ma pean täna õhtuks koju jõudma – ma pean riideid pesema.”

      „Me võime sulle siin midagi osta.”

      Ta lehvitab juustega ja närib närviliselt alahuult … jälle.

      „Mis on?” küsin ma.

      „Ma pean õhtul kodus olema.”

      Küll ta võib kangekaelne olla. Ma ei taha, et ta läheb, aga praeguses staadiumis ei saa ma seda nõuda, kui ta pole nõus. „Hästi, täna õhtul. Nüüd söö oma hommikusööki.”

      Ta uurib oma toitu.

      „Söö, Anastasia. Sa ei söönud eile õhtul.”

      „Mul pole tõesti kõht tühi,” ütleb ta.

      Noh, see ajab närvi. „Ma tõesti tahaksin, et sa oma hommikusöögi ära sööksid.” Mu hääl on madal.

      „Mis sul on selle söögiga?” nähvab ta.

      Oh, kullake, sa tegelikult ei taha seda teada. „Ma ütlesin sulle, et mul on seoses raisatud toiduga teatud probleeme. Söö.” Ma põrnitsen teda tigedalt. Ära mind sellega vihasta, Ana. Ta saadab mulle alandliku pilgu ja hakkab sööma.

      Ma vaatan, kuidas ta kahvliga muna suhu paneb, ja vabanen pingest. Ta on omal kombel üpris kõva vaidleja. Ja see on haruldane. Ma pole sellise asjaga kunagi kokku puutunud. Jah. Ongi nii. Ta on midagi uut. Asi ongi uudishimus … või siis mitte?

      Kui ta on söömise lõpetanud, võtan ma ta taldriku.

      „Sina tegid süüa, mina koristan.”

      „Väga demokraatlik,” ütleb ta ja kergitab kulmu.

      „Jah. Mitte mu tavaline stiil. Kui oleme siin lõpetanud, siis lähme vanni.”

      Ja ma võin ta suulisi oskusi proovida. Ma hingan sügavalt sisse, sest selle mõtte peale erutun ma kohe.

      Pagan võtaks.

      Ta telefon heliseb ja ta sammub toa lõppu, olles vestlusest haaratud. Ma jätan kraanikausi juures nõudepesemise katki ja jälgin teda. Ta seisab klaasseina juures ning hommikuvalguses helendub ta keha, mida katab mu valge särk. Mu suu kuivab. Ta on sale, pikkade jalgade, täiuslike rindade ja tagumikuga.

      Ta on ikka veel telefoni otsas ja pöördub minu poole, aga ma teesklen, et mu tähelepanu on mujal. Mingil põhjusel ma ei taha, et ta tabaks mind teda silmadega söömast.

      Kellega ta räägib?

      Ma kuulen, et nimetatakse Kavanagh’ nime, ja kuulan pingsalt. Mis ta ütleb? Meie silmad kohtuvad.

      Mis sa räägid, Ana?

      Ta pöörab ringi ja hetk hiljem paneb toru ära, sammub siis minu juurde ning ta puusad õõtsuvad kerges ahvatlevas rütmis mu särgi all. Kas ma peaksin talle ütlema, mida ma näen?

      „See leping, kas see käib kõige kohta?” küsib ta, kui ma parajasti kapiust kinni panen.

      „Miks

Скачать книгу