LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui ma ei taha seda teha?”

      Kurat.

      „Siis pole midagi,” valetan ma.

      „Aga meil pole siis mingit suhet?” küsib ta.

      „Ei.”

      „Miks?”

      „See on ainus suhe, millest ma huvitatud olen.”

      „Miks?”

      „Ma lihtsalt olen selline.”

      „Kuidas sa selliseks muutusid?”

      „Miks keegi on selline, nagu on? Sellele on mõnevõrra raske vastata. Miks mõned inimesed armastavad juustu ja mõned mitte? Kas sulle maitseb juust? Proua Jones – minu majapidajanna – on seda õhtusöögiks jätnud.” Ma asetan taldriku tema ette.

      „Millised on su reeglid, mida ma pean järgima?”

      „Mul on need kirjalikult olemas. Me vaatame need läbi, kui söönud oleme.”

      „Mul pole tõesti kõht tühi,” sosistab ta.

      „Sa sööd.”

      Ana saadab mulle trotsliku pilgu.

      „Kas sa tahaksid veel üht klaasi veini?” küsin ma, pakkudes rahu.

      „Jah, palun.”

      Ma valan talle veini ja istun ta kõrvale. „Palun söö midagi, Anastasia.”

      Ta võtab mõne viinamarja.

      Ja see on kõik? See on kõik, mida sa sööd?

      „Kas sa oled alati selline olnud?” küsib ta.

      „Jah.”

      „Kas selliseid naisi on kerge leida, kes tahavad seda teha?”

      Oh, kui sa vaid teaksid. „Sa ei kujuta ettegi, kui palju.” Mu toon on irooniline.

      „Miks siis mina? Ma tõesti ei saa aru.” Ta on täielikus segaduses.

      Kullake, sa oled ilus. Miks ma ei peaks tahtma seda sinuga teha?

      „Anastasia, ma rääkisin sulle. Sinus on midagi. Ma ei suuda sind rahule jätta. Nagu ööliblikas, kes lendab leegi suunas. Ma tahan sind väga, eriti praegu, kui sa jälle huulde hammustad.”

      „Minu arvates on vastupidi,” ütleb ta tasa, ja see on rahutuks tegev ülestunnistus.

      „Söö!” kamandan ma, et teemat muuta.

      „Ei. Ma pole veel midagi alla kirjutanud, niisiis ma arvan, et säilitan oma vaba tahet veel natuke aega, kui see sulle sobib.”

      Oh … ta terav keel.

      „Kuidas soovite, preili Steele.”

      „Kui palju naisi sul on olnud?” küsib ta ja pistab viinamarja suhu.

      „Viisteist.” Ma pean pilgu ära pöörama.

      „Kestvad suhted?”

      „Mõni neist jah.”

      „Kas sa oled kellelegi kunagi haiget teinud?”

      „Jah.”

      „Kõvasti?”

      „Ei.” Dawniga oli kõik korras, ta oli ainult natuke vapustatud. Ja kui aus olla, mina ka.

      „Kas sa minule teed haiget?”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Füüsiliselt, kas sa teed mulle haiget?”

      Ainult nii palju, kui sa suudad vastu võtta.

      „Ma karistan sind, kui sa oled selle ära teeninud, ja see on valus.”

      Näiteks kui sa jood end purju ja riskid endaga.

      „Ka sind on kunagi pekstud?” küsib ta.

      „Jah.”

      Palju, palju kordi. Elena oli kepi kasutamises kuratlikult osav. See on ainus puudutus, mida ma välja kannatan.

      Ta silmad lähevad suureks ja ta paneb söömata viinamarjad taldrikule ning võtab veel ühe sõõmu veini. Ta isupuudus ärritab mind ja mõjub ka minule. Võib-olla peaksin lihtsalt asja kallale asuma ja talle reegleid näitama.

      „Lähme räägime sellest kabinetis. Ma tahan sulle midagi näidata.”

      Ta järgneb mulle ja istub nahktooli mu laua ette ning ma nõjatun seljaga vastu lauda ja panen käed rinnale risti.

      Seda ta teada tahabki. Õnneks on ta uudishimulik – ta pole veel ära jooksnud. Ma võtan laual lebavast lepingust ühe lehe ja annan ta kätte. „Need on reeglid. Neid võib muuta. Need on osa lepingust, millest võid ühe eksemplari endale saada. Loe läbi ja siis arutame.”

      Ta libistab silmadega üle lehe. „Keelud?” küsib ta.

      „Jah. Mida sina ei tee, mida mina ei tee, me peame selle lepingus ära näitama.”

      „Ma pole kindel, et peaksin riiete eest raha vastu võtma. See tundub vale.”

      „Ma tahan sinu peale kulutada, las ma ostan sulle riideid. Mul on võib-olla tarvis, et sa mind teatud puhkudel saadaksid.”

      Grey, mida sa ütlesid? See oleks esimest korda. „Ja ma tahan, et sa oleksid hästi riides. Ma olen kindel, et su palk, kui sa tööle lähed, ei kata selliste riiete hinda, mida ma tahan sind kandmas näha.”

      „Ma ei pea neid kanda, kui ma ei ole sinuga koos?”

      „Ei.”

      „Hästi. Ma ei taha neli korda nädalas trenni teha.”

      „Anastasia, ma vajan sind nõtke, tugeva ja vastupidavana. Usu mind, sul on vaja trenni teha.”

      „Aga kindlasti mitte neli korda nädalas. Kuidas oleks kolmega?”

      „Ma tahan, et sa teeksid neli.”

      „Ma arvasin, et need on läbirääkimised?”

      Ta on jälle nii kütkestav, kui ta mulle väljakutse esitab. „Hästi, preili Steele, tubli, veel üks punkt. Kuidas oleks kolm korda üks tund ja ühel päeval pool tundi?”

      „Kolm päeva, kolm tundi. Mulle on jäänud mulje, et sa teed minuga trenni, kui ma siin olen.”

      Oh, ma loodan seda.

      „Jah, seda ma teen. Hästi, nõus. Kas sa oled kindel, et sa ei taha minu firmasse praktikale tulla? Sa oled hea läbirääkija.”

      „Ei, ma ei usu, et see oleks hea mõte.”

      Muidugi on tal õigus. Ja mu esimene reegel ongi, et ära kunagi kepi oma alluvaid.

      „Niisiis, piirangud. Need on minu omad.” Ma ulatan talle nimekirja.

      Nii, kas nüüd või mitte kunagi. Ma tean oma piiranguid peast ja käin mõttes nimekirja läbi, vaadates teda, kui ta seda loeb. Ta nägu muutub üha kahvatumaks ja kahvatumaks, mida rohkem lõpupoole ta jõuab.

      Kurat, ma loodan, et see teda minema ei hirmuta.

      Ma tahan teda. Ma tahan ta alistumist … kohutavalt. Ta neelatab ja heidab mulle närvilise pilgu. Kuidas saaksin ma teda veenda vähemalt proovima? Ma pean teda rahustama, näitama talle, et võin hoolida.

      „Kas on midagi sellist, mida sa ei teeks?” ergutan teda.

      „Ma ei tea.”

      See pole vastus, mida ma oleks lootnud.

      „Mis sa sellega mõtled – ei tea?”

      Ta niheleb, tal on ebamugav, ta hambad mängivad alahuulega. Jälle. „Ma ei ole midagi sellist kunagi teinud.”

      Põrguvärk, muidugi pole teinud.

      Kannatust, Grey. Pagana pihta. Sa oled ta informatsiooniga üle valanud. Ma jätkan õrna lähenemist. See on midagi uut.

      „Noh, kas

Скачать книгу