LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa minu firmasse oled kohta taotlenud, nagu ma soovitasin?”

      „Ee … ei.”

      „Ja mis minu ettevõttel viga on?”

      „Sinu ettevõttel või sinu ettevõtmistel?” Ta kergitab kulmu.

      „Kas te naljatate minuga, preili Steele?” Mulle teebki see nalja.

      Oh, kui tore oleks teda välja õpetada … Väljakutseid esitav, hulluksajav naine.

      Ana uurib oma taldrikut, närides huult.

      „Ma tahaksin seda huult hammustada,” sosistan ma, sest see on tõsi. Ta nägu tuleb mulle lähemale ja ta niheleb. Ta tõstab lõua, silmad täis enesekindlust. „Miks sa ei tee seda?” küsib ta tasa.

      Oh, ära mind ahvatle, kallis. Ma ei saa. Veel mitte.

      „Sest ma ei puuduta sind, Anastasia – mitte enne, kui mul on sinu kirjalik nõusolek seda teha.”

      „Mida see tähendab?” küsib ta.

      „Just seda, mis ma ütlesin. Ma pean sulle midagi näitama, Anastasia.” Et sa teaksid, millesse sa end mässid. „Mis kell sa õhtul töö lõpetad?”

      „Kaheksa paiku.”

      „Hästi, me võiksime minna täna õhtul või järgmisel laupäeval Seattle’isse minu juurde õhtust sööma ja ma tutvustan sind siis olukorraga. Valik on sinu.”

      „Miks sa mulle praegu ei või rääkida?”

      „Sest ma naudin praegu oma hommikueinet ja sinu seltskonda. Kui sa oled teada saanud, siis sa ilmselt ei taha mind enam näha.”

      Ta kortsutab kulmu, püüdes aru saada, mida ma ütlesin. „Täna õhtul.”

      Ohoo. Sellega ei läinud kaua.

      „Sa oled nagu Eeva, nii varmas sööma hea ja kurja tundmise puust,” narrin ma teda.

      „Kas te teete minu üle nalja, härra Grey?” küsib ta.

      Ma kissitan talle silmi.

      Hästi, kullake, ise sa palusid.

      Ma võtan telefoni ja vajutan Taylori numbrile. Ta vastab peaaegu otsekohe.

      „Härra Grey.”

      „Taylor. Mul läheb Charlie Tangot tarvis.”

      Ta jälgib mind uurivalt, kui teen korralduse oma EC135 Portlandi tuua.

      Ma näitan talle, mis mul mõttes mõlgub … ja ülejäänu on tema teha. Ta võib tahta kohe koju minna, kui teada saab. Mul läheb vaja Stephanit, oma pilooti, et ta oleks ootel, nii et saab Ana tagasi Portlandi viia, kui ta otsustab, et ei taha enam minuga tegemist teha. Ma loodan, et see ei lähe nii.

      Ja ma taipan, et olen elevil, et saan ta Charlie Tangoga Seattle’isse viia.

      See oleks esimene kord.

      „Piloot olgu ootel alates kakskümmend kaks kolmkümmend,” lepin Tayloriga kokku ja lõpetan kõne.

      „Kas inimesed teevad alati, mis sa neil teha käsid?” küsib ta, hääles halvakspanu. Kas ta noomib mind? See ei meeldi mulle.

      „Tavaliselt küll, kui nad tahavad tööle edasi jääda.” Ära sea mu käitumist oma töötajatega kahtluse alla.

      „Aga kui nad sinu heaks ei tööta?” jätkab ta.

      „Oh, ma võin olla väga veenev, Anastasia. Sa peaksid oma hommikueine lõpetama, Ana. Ja siis viin ma su koju. Ma võtan su Claytonite poe juurest peale kell kaheksa, siis, kui oled lõpetanud. Me lendame Seattle’isse.”

      „Lendame?”

      „Jah. Mul on helikopter.”

      Ta suu kukub lahti, nii et see on nagu väike O-täht. Väga meeldiv hetk.

      „Me lähme Seattle’isse helikopteriga?” sosistab ta.

      „Jah.”

      „Miks?”

      „Sest ma võin.” Ma muigan. Vahel on kuradi hea olla Christian Grey. „Lõpeta oma hommikusöök.”

      Ta tundub olevat vapustatud.

      „Söö.” Mu toon on nõudlikum. „Anastasia, mul on raisatud toiduga omad probleemid. Söö.”

      „Ma ei suuda seda kõike ära süüa.” Ta vaatab toitu, mis on laual, ja ma tunnen end jälle süüdi. Jah, siin on liiga palju toitu.

      „Söö ära, mis su taldrikul on. Kui sa oleks eile korralikult söönud, siis sa poleks siin ja ma poleks nii kiiresti oma kaarte välja käinud.”

      Kurat. See võib olla suur viga.

      Ta kõõritab mind ja songib kahvliga taldrikus. Ta suunurgad kerkivad.

      „Mis siin naljakat on?”

      Ta raputab pead ja pistab viimase pannkoogitüki suhu ning ma püüan mitte naerma hakata. Ta üllatab mind jälle. Ta on kohmetu, ettenägematu ja kütkestav. Ta tõesti mõjub nii, et tahaksin naerda, ja eriti enda üle.

      „Tubli tüdruk,” pomisen ma. „Ma viin su koju, kui oled juuksed ära kuivatanud. Ma ei taha, et sa haigeks jääksid.”

      Sul on vaja tänaseks õhtuks jõudu, selleks, mida ma sulle näitan.

      Äkki tõuseb ta laua äärest püsti ja ma pean endale kinnitama, et tal pole selleks mu luba vaja.

      Ta pole su alistuja… veel mitte, Grey.

      Teel tagasi magamistuppa jääb ta diivani juures seisma.

      „Kus sa eile öösel magasid?” küsib ta.

      „Oma voodis.” Koos sinuga.

      „Oh.”

      „Jah, see oli minu jaoks ka midagi uut.”

      „Mitte … seksida.”

      Ta ütles selle välja … ja reetlik puna ilmub ta põskedele.

      „Ei.”

      Kuidas ma seda talle räägiksin, ilma et see kõlaks veidralt?

      Lihtsalt ütle talle, Grey.

      „Magada kellegagi koos.” Ükskõikselt pööran ma pilgu spordirubriigile ja eilse õhtu mängu kirjeldusele ning jälgin siis, kuidas ta magamistuppa kaob.

      Ei, see ei kõlanud üldse veidralt.

      No nii, mul on preili Steele’iga teine kohtamine. Ei, mitte kohtamine. Ta peab seda minu kohta teadma. Ma hingan sügavalt välja ja joon ära oma ülejäänud apelsinimahla. Sellest kujuneb väga huvitav päev. Mul on hea meel, kui kuulen fööni surinat ja olen üllatunud, et ta teeb, nagu kästakse.

      Kuni ma teda ootan, helistan parklapoisile, et ta tooks mu auto garaažist ära ja kontrolliks Google Maps’i järgi veel kord Ana aadressi. Seejärel saadan Andreale sõnumi, et ta paneks mulle mitteavalikustamise lepingu meilile; kui Ana tahab midagi teada saada, siis peab ta suu lukus hoidma. Mu telefon sumiseb. See on Ros.

      Kuni ma telefoniga räägin, ilmub Ana magamistoast välja ja võtab koti. Ros räägib Darfurist, aga mu tähelepanu köidab preili Steele. Ta sobrab kotis ja on rõõmus, kui leiab juuksekummi.

      Tal on ilusad juuksed. Lopsakad. Pikad. Paksud. Ma mõtlen, kuidas oleks talle patsi teha. Ta paneb juuksed taha kinni ja jaki selga, istub siis diivanile ja ootab, et ma kõne lõpetaksin.

      „Hästi, teeme nii. Hoia mind kursis.” Ma lõpetan Rosiga kõne. Ta on teinud imet ja tundub, et meil õnnestub toidusaadetis Darfuri saata.

      „Minekuvalmis?” küsin Analt. Ta noogutab. Ma võtan oma pintsaku ja autovõtmed ja lähen tema järel uksest välja. Ta silmitseb mind pikkade ripsmete alt, kui me lifti poole kõnnime, ja ta huulile ilmub uje naeratus. Mu huuled tuksatavad vastuseks.

      Mida kuradit ta minuga küll teeb?

      Lift

Скачать книгу