LITMIR.BIZ

Скачать книгу

MA JOOKSMAST tagasi tulen, on elutoa laual kott, mis pole mulle tuttav. Ma piilun sisse – rõivad Anale. Sellest, mida ma näen, järeldan, et Taylor on hästi hakkama saanud, ja juba enne kella üheksat.

      See mees on tõeline ime.

      Ana kott on diivanil, kuhu ma ta eile viskasin, ja magamistoa uks on kinni, millest ma järeldan, et ta pole ära läinud, vaid magab veel.

      See on kergendus. Ma loen toateeninduse menüüd ja otsustan süüa tellida. Tal on kõht tühi, kui ta ärkab, aga mul pole aimugi, mida ta sööb, niisiis annan endale hetkeks järele ja tellin valiku hommikusöögimenüüst. Mulle teatatakse, et see võtab pool tundi aega.

      On aeg hurmav preili Steele üles ajada, ta on piisavalt maganud.

      Ma haaran oma trennirätiku ja poekoti, koputan uksele ja astun sisse. Minu rõõmuks ta istub voodis. Tabletid on läinud ja mahl samuti.

      Tubli tüdruk.

      Ta kahvatub, kui ma tuppa astun.

      Võta rahulikult, Grey. Sa ei taha, et sind inimröövis süüdistama hakatakse.

      Ta sulgeb silmad ja ma järeldan, et piinlikkustundest.

      „Tere hommikust, Anastasia. Kuidas sa end tunned?”

      „Paremini, kui olen ära teeninud,” pomiseb ta, kui koti toolile asetan. Ta vaatab mulle otsa ja ta silmad on võimatult suured ja sinised, ning ehkki ta juuksed on sassis … näeb ta vapustav välja.

      „Kuidas ma siia sain?” küsib ta, nagu kardaks vastust.

      Rahusta teda, Grey.

      Ma istun voodiservale ja selgitan talle. „Sa minestasid ja ma otsustasin su koju viia. Aga ma ei tahtnud oma auto nahkpolstriga riskida ja tõin su siia, sest see on lähemal.”

      „Kas sina panid mu voodisse?”

      „Jah.”

      „Kas ma oksendasin jälle?”

      „Ei.” Jumal tänatud.

      „Kas sina võtsid mu riidest lahti?”

      „Jah.” Kes veel oleks pidanud sind riidest lahti võtma?

      Ta punastab, ja viimaks on ta põskedel natuke värvi. Ta lööb oma täiuslikud hambad alahuulde. Ma surun oige maha.

      „Me ei …?” sosistab ta oma käsi vahtides.

      Jeesus, mis elajaks ta mind peab?

      „Anastasia, sa olid koomas. Nekrofiilia pole minu rida.” Mu toon on pilkav. „Mulle meeldib, kui mu naised on tundlikud ja vastuvõtlikud.” On näha, et ta tunneb kergendust, mis paneb mind mõtlema, kas seda on temaga varemgi juhtunud, et ta minestab ja ärkab võõras voodis ning leiab, et teda on ilma ta nõusolekuta kepitud. Võib-olla see fotograaf tavaliselt käitubki nii. See mõte ajab mind ärevusse. Aga ma meenutan Ana eelmise õhtu ülestunnistust – ta pole kunagi varem purjus olnud. Jumal tänatud, et tal pole sellist harjumust.

      „Palun väga vabandust.”

      Pagan küll. Võib-olla peaksin temaga õrnasti käituma.

      „See oli üks väga meeleolukas õhtu. See ei lähe mul mõnda aega meelest.” Ma loodan, et see kõlab lohutavalt, aga ta kergitab kulmu.

      „Sa poleks pidanud mind jälitama selle James Bondi supertehnikaga, mille sa ilmselt kuskilt oksjonilt kõige kõrgema hinna eest ostsid.”

      Ohoo! Nüüd on ta pahane. Miks?

      „Esiteks, telefonide jälitamise tehnoloogia on internetis saadaval.”

      Noh, mitte just päris…

      „Teiseks, minu firma ei investeeri mingitesse jälitusseadmetesse ega tooda neid.”

      Ma hakkan vihaseks saama, aga räägin edasi. „Ja kolmandaks, kui ma poleks sulle järele tulnud, siis oleks sa ilmselt selle fotograafi voodis ärganud, ja nii palju kui ma mäletan, polnud sa eriti huvitatud, kui ta sulle oma kätt ja südant pakkus,” ütlen ma hapult.

      Ta pilgutab paar korda silmi ja hakkab siis itsitama.

      Jälle ta naerab minu üle.

      „Kust keskaja kroonikast sa oled välja karanud? Sa kõlad nagu üllas rüütel.”

      Ta narritab mind. Ta esitab mulle väljakutse … jälle, ja ta lugupidamatu suhtumine on värskendav, tõesti värskendav. Ent mul pole seda illusiooni, et olen üllas rüütel. Oh sa poiss, see mõte on küll täiesti vale. Ja ehkki see ei pruugi mulle kasulik olla, pean ma teda hoiatama, et midagi rüütellikku minus pole. „Anastasia, seda ma küll ei ole. Must rüütel, võib-olla.” Kui ta vaid teaks – ja miks me üldse minust räägime? Ma muudan teemat. „Kas sa eile sõid midagi?”

      Ta raputab pead.

      Ma teadsin seda!

      „Sa pead sööma. Sellepärast sul nii paha oligi. Ausalt, see on joomise reegel number üks.”

      „Kas sa kavatsed mind edasi noomida?”

      „Kas ma teen seda?”

      „Minu arust küll.”

      „Sul veab, et ma sind ainult noomin.”

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Noh, kui sa oleksid minu oma, siis sa ei suudaks nädal aega istuda pärast seda jama, mis sa eile korraldasid. Sa ei söönud, olid purjus, panid end ohtlikku olukorda.” Hirm mu sees üllatab mind; nii vastutustundetu, riskikäitumine. „Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud sinuga juhtuda.”

      Ta põrnitseb mind. „Minuga oleks kõik korras olnud. Ma olin Kate’iga.”

      Temast oli küll kasu!

      „Ja see fotograaf?” nähvan ma.

      „José lihtsalt käitus kohatult,” ütleb ta, tegemata mu muretsemisest väljagi, ja heidab oma sassis juuksed üle õla.

      „Tore, järgmine kord, kui ta kohatult käitub, peaks ehk keegi talle kombeid õpetama.”

      „Sina oled jah see distsiplineerija,” turtsub ta.

      „Oh, Anastasia, sul pole aimugi.”

      Ma kujutlen teda mu pingi külge aheldatuna, kooritud ingverijuur kannikate vahel, et ta ei saaks neid kokku pigistada, ja sellele järgneb mõistlik rihma või piitsa kasutamine. Jah … See õpetaks talle, et ei tohi nii vastutustundetu olla. See mõte on tohutult kütkestav.

      Ta vaatab mind pärani silmi ja unelevalt ning see tekitab minus ebamugava tunde. Kas ta suudab mu mõtteid lugeda? Või lihtsalt vaatab ilusat nägu.

      „Ma lähen duši alla. Või tahad sina esimesena minna?” ütlen ma, aga ta muudkui vahib edasi, suu lahti. Isegi nii on ta üpris kena. Talle on raske vastu panna ja ma luban endal teda puudutada, libistades pöidlaga üle ta põse. Tal jääb hing kinni, kui ma ta pehmet alahuult paitan.

      „Hinga, Anastasia,” pomisen ma, tõusen püsti ja teatan, et hommikusöök saabub veerand tunni pärast. Ta ei ütle midagi ja ta teravmeelne suu on korraks vait.

      Vannitoas hingan ma sügavalt sisse, võtan riidest lahti ja astun duši alla. Mul on kiusatus oma riistaga midagi ette võtta, aga tuttav hirm avastamise ja avalikuks tegemise ees, mis on pärit mu varasemast elust, hoiab mind tagasi.

      Elenale see ei meeldiks.

      Vanad harjumused.

      Kui vesi mulle pähe voolab, meenutan meie äsjast kohtumist väljakutseid esitava preili Steele’iga. Ta on ikka veel siin, minu voodis, niisiis ei saa ma olla talle täiesti vastumeelne. Ma märkasin, kuidas tal hing kinni jäi ja ta pilk mulle toas järgnes.

      Jaa. Lootust on.

      Aga kas see teeb temast hea alistuja?

      Täiesti selge, et sellest elustiilist ei tea ta midagi. Ta ei saaks öelda isegi „kepp” või „seks” või mis iganes

Скачать книгу