LITMIR.BIZ

Скачать книгу

PIDADA on tõeline väljakutse. Ta sõidab mööda rada samasuguse kama-kaks-hoiakuga, nagu ta suhtub enamikku olukordadesse. Elliot ei tea, mis on hirm – seetõttu ma imetlen teda. Aga tema tempos sõites pole mul võimalust ümbrust vaadata. Ma peaaegu ei näegi seda lopsakat rohelust, mis minust mööda vilksatab, sest mu silmad on teel ja püüavad vältida auke.

      Sõidu lõpuks oleme mõlemad räpased ja väsinud.

      „See on kõige toredam asi, mis ma olen viimasel ajal teinud, kui riided on seljas,” ütleb Elliot, ja me anname Heathmanis rattad jooksupoisile üle.

      „Jah,” pomisen ma ja seejärel tuleb mulle meelde, kui ma Anastasia jalgratturi eest päästsin. Ta soojus, ta rinnad, mis olid mu vastu surutud, ta lõhn, mis mu meeltesse tungis.

      Mul olid siis riided seljas … „Jah,” pomisen ma uuesti.

      Ülemisele korrusele sõites kontrollime liftis oma telefone.

      Mul on seal meilid, paar teksti Elenalt, kus ta küsib, mis ma nädalavahetusel teen, aga Anastasialt pole ühtki vastamata kõnet. Kell pole veel seitsegi – aga ta peaks olema praeguseks raamatud kätte saanud. See mõte masendab mind: ma olen tulnud terve tee Portlandist siia, et teda mõttetult taga ajada.

      „Kuule, see tibi on mulle viis korda helistanud ja saatnud neli sõnumit. Kas ta ei saa aru, kui meeleheitel ta tundub?” hädaldab Elliot.

      „Võib-olla on ta rase.”

      Elliot kahvatub ja mina naeran.

      „Pole üldse naljakas, tarkpea,” uriseb ta. „Pealegi, ma pole teda nii kaua tundnudki. Või nii sageli.”

      PÄRAST KIIRET DUŠŠI lähen Ellioti juurde ta sviiti ning me istume ja vaatame ülejäänud osa Marinersi mängust San Diego Padrese vastu. Tellime tuppa steiki, salatit, friikartuleid ja paar õlut, ning ma lõõgastun ja naudin mängu Ellioti lahedas seltskonnas. Ma olen leppinud faktiga, et Anastasia ei helista. Mariners juhib ja tundub, et tuleb puhas võit.

      Kahjuks saavad vastased ühe punkti, ent Mariners võidab siiski 4:1.

      Tubli, Mariners! Me lööme Elliotiga õllepudelid kokku.

      Mängujärgse analüüsi ajal hakkab mu telefon undama ja preili Steele’i number vilgub ekraanil.

      See on tema.

      „Anastasia?” Ma ei peida oma üllatust ja heameelt. Taustal on lärm ja tundub, et ta on kusagil peol või baaris. Elliot vahib mulle otsa, niisiis tõusen diivanilt ja lähen ta kuuldekaugusest välja.

      „Miks sa mulle need raamatud saatsid?” Ta pudistab neid sõnu ja hirmulaine jookseb mööda mu selgroogu alla.

      „Anastasia, kas sinuga on kõik korras? Sa kõlad imelikult.”

      „Mitte mina pole imelik, vaid sina.” Ta toon on süüdistav.

      „Anastasia, kas sa oled joonud?”

      Pagan. Kellega koos ta on? Selle fotograafiga? Kus ta sõber Kate on?

      „Mis sul sellest?” Ta toriseb ja tundub sõjakas ja ma saan aru, et ta on purjus, aga ma pean teadma, et temaga on kõik korras.

      „Ma olen … uudishimulik. Kus sa oled?”

      „Baaris.”

      „Millises baaris?” Ütle mulle. Mu sisemuses tärkab mure. Ta on noor naine, purjus, kusagil Portlandis. See pole turvaline.

      „Ühes Portlandi baaris.”

      „Kuidas sa koju saad?” Ma näpistan oma nina asjatus lootuses, et see aitab mul mitte närvi minna.

      „Küll ma saan.”

      Mida kuradit? Kas ta mõtleb autoga sõita? Ma küsin temalt jälle, millises baaris ta on, aga ta ei tee mu küsimusest väljagi.

      „Miks sa mulle need raamatud saatsid, Christian?”

      „Anastasia, kus sa oled? Ütle nüüd mulle.”

      Kuidas ta koju saab?

      „Sa oled nii … domineeriv.” Ta itsitab. Igas teises olukorras leiaksin selle võluva olevat. Aga praegu – ma tahan talle näidata, kui domineeriv ma võin olla. Ta ajab mu hulluks.

      „Ana, no ütle mulle, kus kuradi kohas sa oled?”

      Ta itsitab jälle. Kurat, ta naerab minu üle!

      Jälle!

      „Ma olen Portlandis … tükk maad Seattle’ist.”

      „Kus kohas Portlandis?”

      „Head ööd, Christian.” Kõne lõpeb.

      „Ana!”

      Ta pani toru ära! Ma vahin telefoni, uskumata oma silmi. Mitte keegi pole kunagi minuga kõnet katkestanud. Mida kuradit!

      „Mis probleem on?” hüüab Elliot diivanilt.

      „Mulle just helistati purjus peaga.” Ma vaatan talle otsa ja ta suu kukub üllatusest lahti.

      „Sulle?”

      „Just.” Vajutan tagasivalimisklahvi ja püüan rahu säilitada ning mitte närvitseda.

      „Tere,” ütleb ta hingeldades ja pelglikult, olles nüüd vaiksemas ümbruses.

      „Ma tulen sulle järele.” Mu hääl on jäine, ma võitlen oma vihaga ja plõksan telefoni kinni.

      „Ma pean selle tüdruku kätte saama ja koju viima. Tahad kaasa tulla?”

      Elliot vahib mind, nagu oleks mulle kolm pead kasvanud.

      „Sina? Tibiga? Seda ma tahan näha.” Elliot krabab oma tossud ja hakkab neid jalga panema.

      „Ma pean enne ühe kõne võtma.” Kõnnin ta magamistuppa, samal ajal kaaludes, kas helistada Barneyle või Welchile. Barney on mu firma telekommunikatsiooniosakonna kõige vanem insener. Ta on tehnikageenius. Aga see, mida ma tahan, pole just päris seaduslik.

      Parem on seda asja mu firmast eemal hoida.

      Ma teen kiirvalimise Welchile ja mõne sekundi pärast vastab ta kähe hääl.

      „Härra Grey?”

      „Ma tõesti tahaks teada, kus Anastasia Steele praegu asub.”

      „Ahaa.” Ta vaikib hetkeks. „Jätke see minu hooleks, härra Grey.”

      Ma tean, et see on seadusevastane, aga Anastasia võib hätta sattuda.

      „Tänan.”

      „Ma helistan mõne minuti pärast tagasi.”

      Elliot hõõrub rõõmsalt käsi, näol lollakas irve, kui ma tagasi elutuppa lähen.

      Oh, pagana pihta.

      „Ma ei tahaks sellest mitte mingil juhul ilma jääda,” ütleb ta kahjurõõmsalt.

      „Ma lähen toon autovõtmed. Kohtume viie minuti pärast garaažis,” urisen ma, ignoreerides ta enesega rahulolevat nägu.

      BAAR ON RAHVAST TÄIS, tulvil tudengeid, kes on otsustanud lõbutseda. Mingi indie-värk trambib üle helisüsteemi ja tantsupõrand on täis kõikuvaid kehi.

      See paneb mind tundma, et olen vana.

      Ta on kuskil siin.

      Elliot on tulnud minu järel sisse. „Kas sa näed teda?” hüüab ta üle lärmi. Ma vaatan ruumi üle ja avastan Katherine Kavanagh’. Ta on koos sõpradega, kõik mehed, ja nad istuvad vaheseintega eraldatud boksis. Anast pole märkigi, aga laud on lookas klaasidest ja õllekannudest.

      Noh, vaatame, kas preili Kavanagh on oma sõbrale sama lojaalne kui Ana temale.

      Ta vaatab mind üllatunult, kui me ta laua juurde jõuame.

      „Katherine,” ütlen ma tervituseks, ja ta katkestab mind enne, kui saan Ana kohta küsida.

      „Christian, milline üllatus sind siin näha,” hüüab ta üle lärmi.

Скачать книгу