LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kakskümmend minutit olid … nauditavad. Ma naeratan talle võimalikult säravalt, mis peaks ta kindlasti relvituks tegema, ja ulatan talle käe. „Tule,” ütlen ma. Ta võtab mu käe vastu ja me kõnnime Heathmani tagasi, tundes, et ta käsi mu peos on väga nõustuva moega.

      Võib-olla saaks sellest ikkagi asja.

      „Kas sa kannad alati teksaseid?” küsin ma.

      „Enamasti,” ütleb ta ja nüüd on juba kaks joont, mis räägivad tema vastu: lootusetu romantik, kes kannab ainult teksaseid … mulle meeldib, kui mu naised seelikuid kannavad. Mulle meeldib, kui on võimalik neile ligi pääseda.

      „Kas teil kallim on?” küsib ta asja ees, teist taga, ja see on kolmas joon. Mina mingi pesapunumisega ei tegele. Ta tahab armulugu, aga mina ei saa seda talle pakkuda.

      „Ei, Anastasia. Kallimad pole minu rida.”

      Ana kortsutab kulmu, pöörab äkki ringi ja komistab ning astub sõiduteele.

      „Kurat, Ana!” hüüan ma, tõmmates ta enda vastu, et ta ei kukuks selle idioodist jalgratturi ette, kes valel pool tänavat mööda vuhiseb. Äkki on ta mu käte vahel, hoiab kinni mu käsivartest ja vaatab mulle otsa. Ta silmades on ehmatus ja esimest koda märkan ma ta iiriste ümber tumedamat sinist ringi; need on kaunid, sellest kaugusest veelgi kaunimad. Ta pupillid suurenevad ja ma tean, et võiksin ta pilku uppuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta hingab sügavalt sisse.

      „Kas sinuga on kõik korras?” Mu hääl kõlab võõrana ja kusagilt kaugelt ning ma tunnen, et ta puudutab mind, aga ma ei hooli sellest. Mu sõrmed silitavad ta põske. Ta nahk on pehme ja sile ning kui ma pöidlaga üle ta alahuule tõmban, jääb mul hing kinni. Ta keha on minu vastu surutud ning ma tajun ta rindu ja kuumust läbi oma särgi, ning see on erutav. Tal on värske, meeldiv lõhn, mis tuletab mulle meelde mu vanaisa õunaaeda. Ma sulgen silmad ja hingan seda sisse. Söövitan selle lõhna endale mällu. Kui ma silmad avan, vaatab ta mulle ikka veel otsa, paludes, anudes mind, silmad mu suul.

      Kurat. Ta tahab, et ma teda suudleks.

      Ja ma tahan seda. Ainult korraks. Ta huuled on paokil, valmis, ootel. Ta suu oli mu pöidla all nii lahke.

      Ei. Ei. Ei. Ära tee seda, Grey.

      Ta pole sinu jaoks õige tüdruk.

      Ta tahab romantikat, aga sina ei tegele sellise värgiga.

      Ma sulgen silmad, et end välja lülitada ja ahvatlusega võidelda, ning kui ma need uuesti avan, on otsus tehtud. „Anastasia,” sosistan ma. „Sa peaksid end minust eemale hoidma. Ma pole sinu jaoks õige mees.”

      Ta kulmude vahele tekib väike v-täht ja ma arvan, et ta on lakanud hingamast.

      „Hinga, Anastasia, hinga.” Ma pean tal minna laskma, enne kui teen midagi rumalat, aga olen üllatunud, kui vastumeelne see mulle on. Ma tahan teda veel hetkeks oma käte vahel hoida. „Seisa nüüd ise, ma lasen sul minna.” Ma astun sammu tagasi ja ta laseb minust lahti, ehkki kummalisel kombel ei tunne ma mingit kergendust. Ma libistan käed ta õlgadele, et vaadata, kas ta suudab püsti seista. Ta näole ilmub piinlikkus. Ta on mu järsust äraütlemisest haavunud.

      Põrgu. Ma ei tahtnud sulle haiget teha.

      „Ma saan aru,” ütleb ta ning ta ametlikus toonis on pettumus. Ta hoiab distantsi, aga ei vabasta end mu kätest. „Tänan,” lisab ta.

      „Mille eest?”

      „Päästmise eest.”

      Ja ma tahan talle öelda, et päästan ta mu enda eest … et see on õilis žest, aga just see, mida ta kuulda ei taha. „See idioot sõitis vales suunas. Mul on hea meel, et ma siin olin. Mul tulevad judinad peale, kui mõtlen, mis oleks võinud sinuga juhtuda.” Nüüd olen mina see, kes lobiseb, ja ma ei suuda ikkagi lasta tal minna. Ma pakun, et istun koos temaga hotellis, teades, et see laseks mul pikendada koos temaga olemist, ja alles siis lasen ma ta lahti.

      Ta raputab pead, selg tikksirge, ja paneb käed nagu kaitseks enda ümber. Hetk hiljem tormab ta üle tänava ja ma pean kiirustama, et temaga sammu pidada.

      Kui me hotelli juurde jõuame, pöördub ta veel kord minu poole ja on end kokku võtnud. „Aitäh tee ja fotoseansi eest.” Ta vaatab mind ükskõiksel ilmel ja kahetsus lööb mu sisimas lõkkele.

      „Anastasia … ma …” Ma ei tea, mida öelda peale selle, et mul on kahju.

      „Mida, Christian?” nähvab ta.

      Ohoo. Ta on minu peale vihane ja valab kogu oma põlguse mu nime igasse silpi. See on midagi uut. Ja ta lahkub. Ja ma ei taha, et ta läheks. „Edu eksamitel.”

      Ta silmad välgatavad haavumisest ja nördimusest. „Tänan,” pomiseb ta, hääles põlgus. „Hüvasti, härra Grey.” Ta pöörab ringi ja kõnnib mööda tänavat maa-aluse garaaži suunas. Ma jälgin, kuidas ta läheb, lootes, et ta vaatab tagasi, aga ta ei tee seda. Ta kaob majja sisse, jättes endast maha kahetsuse, mälestuse ta kaunitest sinistest silmadest ja sügisese õunaaia lõhna.

      NELJAPÄEV, 19. MAI 2011

      Ei! Mu karje kajab magamistoa seintelt vastu ja äratab mind õudusunenäost. Ma olen higist läbimärg ning tunnen sõõrmeis liisunud õlle, sigarettide ja vaesuse lõhna ning pidevat hirmu joobnu vägivalla ees. Ma tõusen istuli ja võtan pea käte vahele, püüdes rahustada oma kiirenenud südamelööke ja katkendlikku hingamist. Nii on see olnud viimased neli ööd. Ma vaatan kella – see näitab kolm.

      Mul on homme kaks tähtsat koosolekut … täna … ja mul on vaja, et pea oleks selge. Ma pean magama. Kurat võtaks, mis ma kõik annaks hea une eest. Ja ma pean Bastille’ga seda kuradi golfi mängima. Ma võiks selle ära jätta; mõte mängust ja kaotusest teeb mu juba niigi sünge meeleolu veelgi hullemaks.

      Ma ronin voodist välja, sammun mööda koridori ja lähen kööki. Seal täidan klaasi veega ja näen juhuslikult oma peegelpilti, jalas vaid pidžaamapüksid, peegeldumas klaasseinal toa teises küljes. Ma pöördun vastikusega ära.

      Sa tõukasid ta ära.

      Ta tahtis sind.

      Ja sina tõukasid ta ära.

      See oli ta enda pärast.

      See on mind nüüd mitu päeva piinanud. Ta kaunis nägu ilmub ilma igasuguse hoiatuseta mu ette ja piinab mind. Kui mu psühholoog oleks puhkuselt Inglismaal tagasi, võiksin talle helistada. Ta jutt mõjuks mulle, nii et ma ei tunneks end nii vastikult.

      Grey, ta oli lihtsalt üks kena tüdruk.

      Võib-olla on mul midagi muud vaja; võib-olla uut alistujat. Susannah’st on liiga palju aega möödas. Ma kaalun, kas mitte hommikul Elenale helistada. Ta leiab mulle alati sobivaid kandidaate. Aga tõsi on see, et ma ei taha kedagi uut.

      Ma tahan Anat.

      Ta pettumus, ta solvumine ja põlgus jäävad minuga. Ta läks, ilma et oleks tagasi vaadanud. Võib-olla kergitasin ma ta lootused liiga kõrgele, kui kutsusin ta kohvi jooma. Ja talle pettumuse valmistasin.

      Võib-olla peaksin leidma mingi tee vabandamiseks, siis võin ehk unustada selle kurva episoodi ja tüdruku peast välja saada. Jättes klaasi kraanikaussi majapidajale pesta, kõmbin tagasi voodisse.

      RAADIOKELL ÄRATAB mind kolmveerand kuus. Ma vahin lakke. Ma pole maganud ja olen väsinud.

      Kurat! See on naeruväärne.

      Raadioprogramm on teretulnud, see viib mu mõtted mujale. Kuni järgmise uudistesaateni. See on haruldaste raamatute müügist: Jane Austeni lõpetamata romaan nimega „The Watsons” on Londonis oksjonil.

      „Raamatud,” ütles Ana.

      Jeesus. Isegi see meenutab mulle väikest preili Raamatukoid.

      Ta on lootusetu romantik, kes armastab Inglise klassikat. Aga mina ju ka, ehkki erineval põhjusel. Mul pole Jane Austeni esmaväljaandeid, samuti mitte Brontëde… aga mul on kaks Thomas Hardyt.

      Muidugi!

Скачать книгу