LITMIR.BIZ

Скачать книгу

raamatud need on?”

      „D’Urbeville’ide Tess.”

      „Jah, sir.” Ta kingib mulle naeratuse, mida juhtub harva, ja lahkub kabinetist.

      Miks ta naeratab?

      Ta ei naerata kunagi. Ma heidan selle mõtte kõrvale ja arutlen, kas see võib olla viimane kord, mil ma neid raamatuid näen, ja südamepõhjas loodan, et mitte.

      REEDE, 20. MAI 2011

      Ma magasin esimest korda hästi viimase viie päeva jooksul. Võib-olla seetõttu, et tegin lõpu nagu lootsin, kui saatsin Anastasiale need raamatud. Habet ajades vahib tõbras peeglis mind rahulike hallide silmadega.

      Sa oled valelik.

      Kurat.

      Hästi. Hästi. Ma loodan, et ta helistab. Tal on mu number olemas.

      Proua Jones tõstab pilgu, kui ma kööki lähen.

      „Tere hommikust, härra Grey.”

      „Hommikust, Gail.”

      „Mida te hommikusöögiks tahaksite?”

      „Ma söön omletti. Tänan.” Ma istun köögileti taga, kuni ta mulle süüa valmistab, ja lehitsen läbi Wall Street Journal’i ja New York Times’i, seejärel Seattle Times’i. Ma olen ajalehtedesse süvenenud, kui telefon sumiseb.

      See on Elliot. Mida paganat mu suur vend tahab?

      „Elliot?”

      „Vennas. Ma pean Seattle’ist nädalavahetuseks ära saama. See tibi lihtsalt ahistab mu vänta ja ma pean ära minema.”

      „Su vänta?”

      „Jah. Sa teaksid, kui see sul oleks.”

      Ma ei tee ta tögamisest väljagi, ja seejärel tabab mind üks mõte. „Kuidas oleks, kui läheks Portlandi ümbrusesse matkama. Me võime minna täna õhtupoolikul. Jääme sinna. Tuleme pühapäeval tagasi.”

      „Kõlab hästi. Koperdajaga või tahad autoga minna?”

      „See on helikopter, Elliot, ja lähme autoga, mina juhin. Tule lõuna paiku kontorisse ja siis hakkame kohe minema.”

      „Tänan, vennas. Jään sulle võlgu.” Elliot paneb toru ära.

      Elliotil on alati olnud enda ohjeldamisega probleeme. Sama käib naiste kohta, kellega ta suhtleb: kes see õnnetu tüdruk ka iganes on, ta on lihtsalt veel üks Ellioti pikas, pikas juhusuhete reas.

      „Härra Grey. Mida te nädalavahetusel süüa tahaksite?”

      „Tehke lihtsalt midagi kerget ja jätke külmkappi. Ma võin laupäeval tagasi olla.”

      Või ka mitte.

      Ta ei vaadanud tagasi, Grey.

      Ma olen veetnud suure osa elust teiste ootustega tegeledes, parem ma tegelen nüüd enda omadega.

      ELLIOT MAGAB SUUREMA osa teest Portlandi. See vaene tõbras on omadega läbi. Töö ja kepp: see on Ellioti elu mõte. Ta sirutab end autoistmel välja ja norskab.

      Nii siis ongi temast seltsi.

      Kell on kolm läbi, kui me Portlandi jõuame, ja ma helistan Andreale.

      „Härra Grey,” vastab ta, kui telefon on kaks korda kutsunud.

      „Kas sa saad kaks mägijalgratast Heathmanisse saata?”

      „Mis kellaks, sir?”

      „Kolmeks.”

      „Need rattad on teile ja teie vennale?”

      „Jah.”

      „Teie vend on umbes 1.85?”

      „Jah.”

      „Ma lasen need kohe sinna viia.”

      „Suurepärane.” Ma panen toru ära ja helistan siis Taylorile.

      „Härra Grey,” vastab ta.

      „Mis kellaks sa siia jõuad?”

      „Ma registreerin end hotelli kella üheks.”

      „Kas sa tood R8?”

      „Hea meelega, sir.” Taylor on samuti autofänn.

      „Tore.” Ma lõpetan kõne ja panen muusika mängima. Vaatame, kas Elliot saab magada, kui The Verve mängib.

      Ma jõuan maanteele I-5 ja mu elevus kasvab.

      Kas raamatud on juba kohale jõudnud? Mul on kiusatus jälle Andreale helistada, aga ma tean, et jätsin talle virnade viisi tööd. Pealegi, ma ei taha oma töötajatele anda alust kuulujuttudeks. Ma ei tee tavaliselt sellist asja.

      Miks sa need üldse talle saatsid?

      Sest ma tahan teda jälle näha.

      Me möödume Vancouverisse sissesõidust ja ma mõtlen, et ei tea, kas ta on eksami juba lõpetanud.

      „Kuule, mees, kus me oleme?” pahvatab Elliot.

      „No näed siis, ärkas üles,” pomisen ma. „Me oleme peaaegu kohal. Me lähme ratastega mägedesse.”

      „Lähme või?”

      „Jah.”

      „Lahe. Mäletad, kui isa meid sinna viis?”

      „Jah.” Ma vangutan selle mälestuse peale pead. Mu isa on igas asjas kodus, tõeline renessansiinimene: teeb teadust, on sportlik, tunneb end hästi linnas ja veel rohkem värskes õhus. Ta on üles kasvatanud kolm adopteeritud last… ja mina olen ainuke, kes ei ela ta ootustele vastavalt.

      Aga enne noorukiiga oli meil hea side. Ta oli mu kangelane. Ta armastas meid matkama ja telkima viia ja teha koos meiega igasuguseid asju, mida ma nüüd naudin: purjetamine, kajakiga sõitmine, jalgrattasõit, me tegime seda kõike.

      Puberteet rikkus selle kõik ära.

      „Ma taipasin, et kui jõuame pealelõunaks kohale, siis meil pole aega matkama minna.”

      „Hästi taibatud.”

      „Niisiis, kelle eest sa põgened?”

      „Noh, ma olen seda tüüpi, et „võtan ja jätan”. Sa tead seda. Ei taha suhteid. Ma ei tea, tibid saavad teada, et sul on oma firma, ja neile tulevad hullud ideed pähe.” Ta vaatab mind kõrvalt. „See on sul õige mõte, hoida oma riist endale.”

      „Ma ei usu, et me minu riistast räägime, me räägime ikka sinu omast ja sellest, kes selle teises otsas viimati on olnud.”

      Elliot irvitab. „Ma olen lugemisega segamini läinud. Igal juhul, aitab minust. Kuidas elatakse kaubanduse ja rahanduse erutavas maailmas?”

      „Sa tahad tõesti teada?” Ma heidan talle põgusa pilgu.

      „Ei taha,” kõkutab ta naerda ja mina naeran tema ükskõiksuse ja elegantsi puudumise üle.

      „Kuidas sul äri läheb?” küsin ma.

      „Sa jälgid oma investeeringuid?”

      „Alati.” See on mu töö.

      „Noh, me hakkasime eelmisel nädalal Spokani Edeni projektiga pihta ja see on päevakorras, aga vaid nädal on möödas.” Ta kehitab õlgu. Oma mõnevõrra lohaka välimuse all on mu vend tõeline ökosõdalane. Ta suur huvi jätkusuutliku elulaadi vastu on kirglikuks vestlusteemaks nii mõnelgi pühapäevasel perekondlikul õhtusöögil, ja ta viimane projekt on loodussõbralik, vähese maksumusega kinnisvaraarendus Seattle’ist põhja pool.

      „Ma loodan seal rajada uue veepuhastussüsteemi, millest ma sulle rääkisin. See tähendab, et kõigis kodudes väheneb vee kasutamine ja veearved kakskümmend viis protsenti.”

      „Muljetavaldav.”

      „Ma loodan.”

      Sõidame vaikides Portlandi all-linna

Скачать книгу