LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juukseid kõrvale, „mis juhtus? Tehing..”

      „Kõik on korras,” lausus neiu, pillas tema ette maha kirve ja kotikese, silus ta juukseid, pühkis pisaraid, „tehing on tehtud, kaup on siin. Võta see, võta kirves ja mine koju, oota mind seal, mul on veel asju ajada.” Ta aitas naise püsti, too jäi autot ja tegevuspaika silmitsema.

      „Kari,” Angela tõstis küsiva pilgu tütre suunas, „mis juhtus?”

      „Mine,” kordas Kari, „ma pärast seletan sulle, sobib?” Enesegi imestuseks suutis ta soojalt naeratada.

      „Olgu, Kari.. olgu.” Naine ajas end vaevaliselt püsti, jäädes korraks veel segaduses ringi vaatama, enne kui kergelt longates minema hakkas.

      „Sa oled valmis?” uuris Kari mehelt, kes nüüd auto eesukse juures seisis, „sõber on pagasiruumis?” Mees noogutas vaikides. „Lähme.” Kari avas auto tagaukse, istus sisse, lennutades püstolid masinasse, selja tagant ja vöö vahelt minema.

      „Sa ikka tead, kus kohtumine peaks toimuma?” küsis Kari kahtleval häälel.

      „Jah, ole faking vait ja lase mul sõita!”

      „Okei,” lausus Kari, vajudes taas seljaga vastu istet, „kuid kui sa siit veel ühe korra mööda sõidad, siis saad sõidu pealt kuuli pähe ja sinu sõber pagasiruumis saab läbi istme oma laksud kätte.”

      Lõpuks keeras mees siiski tühermaal asuvate garaažide juurde Nõmme külje all. Koht oli Kari jaoks liigagi tuttav. Puidust ja metallist uksed vaheldumisi, ilmselt osalt ka plekiga üle löödud puit, boksidegruppi näis olevat laiendatud vastavalt võimalustele ja vajadustele, punane tellis valge kõrval ja erinevas suuruses ehitusplokid läbisegi.

      Juht seisatas ühe garaažiboksi ees, misjärel sõitsid ligi teised sarnased autod ja boksi roostes uksed lükati lahti. Kari avas ukse, haaras püstoli ja astus välja, torkas relva vöö vahele. Jäi vaatama meest, kes oli ta siia sõidutanud ning nüüd vabisedes auto najale toetus. Kari jäi äraootavalt vastu autot toetuma, silmitsedes ümberringi seisvaid automaatidega inimesi, kaugelt kangem varustus kui see, mis nende masina tagaistmel lebas.

      „Tere, Kari.”

      Talle lähenes kõhna kehaehitusega temast veidi pikem mees, ilmselt mitte üle neljakümne. Väike ümmargune pea, paaripäevane habe, hallid silmad, pruunid juuksed, korralik soeng, väike peen nina. Päise päeva ajal oleks – sõltumata riietusest – võinud arvata, et tegu on haritud ja intelligentse inimesega, kellel edukas ettevõte ja raha suht vabalt käes. Kari muigas endamisi, osalt oligi nõnda, lihtsalt organisatsioon ja selle tegevusväli olid tavapärasest veidi erinevad.

      Hoopis enam tõmbas tähelepanu veidi eemal seisev kiilaspäine mees, kelle hoolikalt piiratud vuntsid isegi natuke koomilised näisid. Selle esmamulje hajutasid kohe nii mehe pikk kasv kui ka tugev kehaehitus, mida ülikond ja mantel ei suutnud varjata. Samuti suured tumedad sügaval asetsevad silmad, mille silmavalged isegi varjus seistes kurjalt kiiskasid. Oli üpris selge, et tema nalja ei mõista, pigem oli ta inimene, kes tegeleb n-ö musta tööga. Kelle jaoks kõik, millest Boss soovis oma käed puhtad hoida – piinamine, tapmine, erioperatsioonide kavandamine ja elluviimine – oli niihästi töö kui ka meelelahutus.

      „See on Igor,” lausus mees naeratades, „minu parem käsi. Jätame kirjanduslikud viited kõrvale, eks?” ta silmitses teraselt Karit. „Sa ei mäleta, ega? Me oleme varem kohtunud. Kevadel. Sa olid minu alluvuses tööl, eduka diilerina. Siis sa kadusid, ja nüüd.. kasutad oma andeid vist mujal.”

      „Sa tead Tartu kohta?” uuris Kari.

      „Jah, kogu meedia on seda täis. Meenutab kangesti seda, mida mina sulle õpetasin. Post mortem lavastuste kohta, mida silmas pidada, mida mitte..”

      Ta vaikis, tõstis pilgu Karilt, silmitsedes, kuidas autojuht oma kaaslast pagasiruumist välja aitas.

      „Mis juhtus, ma andsin sulle ju juhised!?”

      „Tal ei olnud kavas mitte neid järgida, vaid viia osaliselt ellu enda ideid,” kõneles Kari rahulikult, „loomulikult oli mul selles osas vastuväiteid.”

      „Et siis Henno on surnud?” küsis mees mornil pilgul.

      „Jah,” lausus vaikselt autojuht, endiselt nimetu.

      „Ma ei küsinud sinult!” lausus mees häält tõstes. „Kuidas?”

      „Lihakirves kuklasse,” lausus Kari mõtlikult, „tal oli Kalašnikov, mulle suunatud, kuni see tüüp seal Angelast paska välja peksis.”

      „Boss.. tavaliselt..” autojuht vakatas, otsides õigeid sõnu, „ma ei arvanud, et seekord nii läheb…” lausus ta, jäädes siis järsku vait, mõistes, mida oli öelnud.

      „Seekord..? Tavaliselt..?” küsis mees üllatunult, tema näoilmest oli näha, et talle ei meeldinud üllatused. „Ja surnukeha?” uuris ta edasi. „Taparelv? Tulirelvad? Kaup?”

      „Angela sai oma kümme grammi tavatingimustel,” lausus Kari, „muu on minu teada autos, kui seda seal üldse veel on. Raha on mehe käes, lihakirve pühkisin puhtaks, andsin Angelale, kui koju jõuab, viskab pessu. Tulirelvad on autos, ühe sõrmejälgedeta kuuli lükkasin inimesele suhu, et politsei saaks natuke ringi joosta ja uurida.”

      „Väga ilus,” lausus mees käsi kokku lüües, „suurepärane lausa! Sul on ausalt.. annet sellise asja tarbeks!”

      „Ning mul ei ole enam absoluutselt soovi sinu heaks töötada, või et Angela seda kuidagi teeb, kui see viiepäevane asi kõrvale jätta.”

      „Mul on kahju seda kuulda,” lausus mees, „seda enam, et mul oleks sinu andele meeletult tööd pakkuda. Samas, nagu sa tead, minu organisatsioonist ei lahku keegi kunagi täielikult. Nii et – ütleme, et ma lasen sul minna, lasen su emal minna. Kuid sina pead alati olema valmis selleks, et ma palun sult teenet. Kas sa suudad sellega elada?”

      „Pole probleemi.”

      „Väga hea,” naeratas mees, „nüüd on vaid üks asi, Henno sa tapsid, väidetavalt. Eks me homme saame teada, kas ja kuidas. Kuid neist kahest üks,” mees andis talle summutiga relva, „hea, kui põhjendad ka.”

      Autot juhtinud mehe olek muutus tuntavalt, küllap halvas see kogu tema mõtlemisvõime ja reaalsustaju, et mingisugune invaliidist plika oli järsku määratud tema elu ja surma üle otsustama. Ta vaatas ringi, otsides pääseteed, ning mõistis siis, et seda ei ole. Ükskõik mis suunas ta joosta üritaks, vaikiv kiilakas mees laseks talle ikkagi kuuli pähe.

      Kari ohkas mõtlikult, võttis püstoli, vajutas kuke alla, astus auto tagaosa poole, tõstis relva. „Sa teadsid, et see juhtub,” lausus ta naeratades, suunas relva autojuhile, klõpsatus.

      Inimene hingas nüüd pikalt välja, olles isegi õnnelik, et oli veel elada saanud. Et see plika teda ei tapnud, et Boss usaldas teda veel nõnda palju.

      Korraks jäi Kari relva vaatama, langetas selle siis. „Ja teine ka,” pöördus ta taas Bossi poole, „mitte üks või teine, vaid mõlemad.”

      „Ja miks mõlemad?”

      „Sest organisatsioonile ei ole vaja inimesi, kes lähevad närvi ja ähmi täis, kui keegi liiga kiiresti tegutseb või kui järsku kaaslase ja sõbra kuklast ulatub välja kirvevars. Hirm on okei, paanika ei ole. Teiseks, juhendite järgimine: kui on antud väljamüügihind ja tingimused, siis külma tegemine või vahelt lõikamine…” ta pöördus nimetu mehe poole, kes endiselt lootis leebele saatusele, „ma tean täpselt, palju gramm kahekümne viie protsendi juures maksab. Oli seal kotikeses üldse fentanüül? Loll isetegevus sul.”

      „Sul on õigus,” lausus mees, „mõlemad. Vabanda, Kari, see oli test, ühelt poolt, et veenduda sinu sõnades ning selles, et Tartus toimunu tõesti on sinu oma. Teisalt aga,” mees naeratas, silmis kaval läige, „mismoodi sa väidad, et ei taha minu heaks töötada? See verejanu.. koos nendega oleksid sa täna kulmugi liigutamata tapnud kolm inimest! Seitsmeteistaastase kohta on see suurepärane!”

      „Kas me oleme siin lõpetanud?”

Скачать книгу