Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I. - Mihkel Vasar

Скачать книгу

„ja kui mitmes sigaret?”

      „Tähendab kui mitmes pakk?” küsis Kari kurva naeratusega, „esimene veel, ma lasen edasi, kuni ma näost roheliseks lähen. Ehk aitab seoses.. sellega..”

      „Seoses.. millega?” uuris Kristi kahtlevalt.

      „Ma ei tea,” uus mahv, „mul on mingi tunne, see on mind kummitanud alates ärkamisest pargis. Ma ei oska seda kuidagi seletada ega nimetada. See häirib vist rohkem kui tunne ise. Nagu midagi oleks teisiti, valesti, muutunud. Nagu midagi…” ta jäi Kristit silmitsema, vaadates siis järsku temast mööda, langetas pilgu teise seelikule, „ma ei tea, ma ei ole kaugemale jõudnud. Ma tean vaid, et ma tahan sellest tundest lahti saada. Ning see on tuttav tunne, ma olen seda kuskil varem tundnud, millalgi.”

      „Millal?” Kristi hääles kõlas ülim huvitatus.

      „Ma ei tea, vanadel headel aegadel ehk.”

      „Tunne, nagu midagi oleks kadunud?” lausus Kristi, vaadates nüüd Karile otse silma.

      „Ma ei tea, võib-olla.” Kari vaikis, tõmmates taas kopsud suitsu täis. „Midagi.. mittemateriaalset.”

      „Süütus?” uuris Kristi, tema hääletoon muutus, „mälu, minevik, inimlikkus? Midagi füüsilist ja orgaanilist?” Ajukahjustus mälukast?

      Tahtmatult libises Kari pilk paremale, justkui veendumaks, et käsi on endiselt kadunud. „Võimalik, kuid ma kahtlen,” lausus ta tüdinult, rüüpas õlut, „ilusad analoogiad,” ta naeratas rõõmutult, „kuid ei, see ei ole seesugune tunne. Midagi muud, mida ma ei suuda kirjeldada,” Kari vaikis korraks, tõmbas sigareti lõpuni ja kustutas tuhatoosi, „ma ei tea. Ehk tuleks midagi muud proovida.” Tõstis parema jala üle vasaku, tõmbas paremast saapasäärest noa, tekitas haava, see ei muutnud enesetunnet. Pani tera letile.

      „Kas see on see, mida ma arvan, et see on?” uuris Kristi, libistas sõrmega üle tera ja hõõrus punast vedelikku sõrmede vahel.

      „Jah,” Kari muigas korraks, „ei aidanud oluliselt, kui peaks huvi pakkuma, võib-olla tuleb rohkem teha.”

      Kristi näoilme muutus, otsekui valmistudes hüüatuseks, kuid ta vaikis. „Lase käia,” lausus ta lõpuks tundetult.

      „Mul on tehing,” sõnas Kari, „täna,” ta lükkas noa tagasi saapasse, „õigemini Angelal on tehing, mina olen seal lihtsalt selleks, et nuga anda. Eeldusel, et mind ennast enne maha ei lasta.”

      „Nii et su ema on veel elus?”

      „Ema,” Kari maigutas suud, süütas uue sigareti, „jah, elus. Ma ise ka imestasin,” tõstis klaasi, „mul on tunne,” ta vaikis korraks, lükkas juukseid tagasi selja taha, „ma ei tea.. ma olen väsinud, see on vist üks ja ainus väline ja selge tundemärk selle tunde osas. Tüdimus.”

      „Tüdimus?” Kristi häälde sigines taas teravam huvi. „Tüdimus millest?”

      „Kõigest ehk?” kõhkles Kari, „rutiinist, igapäevasusest, unest, sellest.” ta tõstis sigareti, „ja sellest,” osutas õlleklaasile, „sellest kehast,” pilk paremale, „inimestest, meelemürkidest,” ta rüüpas õlut, „juua, suitsetada, nuusata ja süstida vaid selleks, et unustada, see on ainus mõte. Enesehävitus ei aita ja selle puudumine pole mõeldav. See on tüdimus elust. Soov elada.. mitte.”

      „Kari!” lausus Kristi, silmitsedes teist murelikult.

      „Tüdimus ja ükskõiksus,” muigas Kari mõtlikult, „see on vaid tüdimus hoolimisest. Igavus – tüdimus huvist.”

      „Surm – tüdimus elust?” Kristi hääles oli tajutavat sarkasmi.

      „Eksisin, see ei tööta nii,” lausus Kari mõtlikult, „tüdimus millestki ei ole selle vastand, tüdimus on seesama asi ise, kõikjal, moodustamas põrgut.”

      „Arvad, et oled põrgus?” uuris Kristi.

      „Ma ei tea,” Kari ohkas, „vara veel öelda,” tühjendas õlleklaasi, asetas kolm kulunud kahekümne viiest letile. „Ma lähen vaatan, kas Angela on selgemaks saanud, oli tore kohtuda.” Ta kummardus Kristi poole, suudles ta kaela, tõusis siis.

      „Kari?”

      „Jah?” neiu pöördus, veelgi enam juukseid libises üle nõelte, piirama vaatevälja.

      „Kas see oli osa tüdimusest?”

      „Võimalik,” ta naeratas korraks, paljastas kihvad, „ma ei tea.”

      Sõjakirves. Lihakirves. Ta hüpitas seda käes, heites õhku ja püüdes ühe või paari täistiiru järel kinni. Pigem kadett, Sõjakirve aspirant, kadett Lihakirves. Piisavalt lihvitud, et teraga kolpasid lõhestada ja robustseid, surmavaid lobotoomiaid läbi viia. Oleks teise külje asemel lihapehmendaja asemel midagi teravamat.. ei oleks seda vast lihakirvena müüdud. Kuid suurus oli õige, raskus oli õige, tasakaalustus oli ka kummalisel kombel paigas. Viie, maksimaalselt kaheksa kuni kümne meetri peale oli tegu korraliku riistaga, mis tappis, sõltumata sellest, kas tabamus oli pähe või kehasse. Ja siis järgnesid noad. Ja siis järgnes ta ise..

      „Kas sa räägid veel kunagi minuga?” uuris Angela, puudutades Kari paremat õlga, tõmmates seda enda poole, saades nõnda tähelepanu.

      „Rääkisin ju,” vastas Kari, pilku naisele pööramata, jätkas kirve hüpitamist.

      „Inimese kombel?” päris naine nõudlikult, „nagu ema tütrega.”

      „Sittagi,” lausus Kari mõtlikult, muigas korraks.. nagu ema tütrega, viimane heide, ning juba ta teadis, mis juhtub, niipea kui.. ehk isegi samal ajal, kui kirves taas pidetpidi talle kätte langeb.

      „Kari, palun!” naine pööras teda jõuga enda poole, tabades lõpuks tema külma pilgu, hoides käsi tema õlgadel, avades talle suurepärase võimaluse anda kirve suvalise küljega purustav, ehk isegi surmav löök. „Mis sul on!? Sul ei ole kunagi varem olnud probleemi sellega, kui ma narkootikumi keedan ja end pilve tõmban! Ja minul ei olnud probleemi, kui sina seda teed! Mis toimub!?”

      „Võib-olla sul peaks olema,” nentis Kari jahedalt.

      „Mida sa tahad minust!? Ah!?” küsis naine ärritudes, ta üritas oma sinakashalle silmi tütre omadesse puurida, edutult. „Ainult see tehing, siis on jälle tükk aega nii, nagu vanadel headel aegadel!”

      Kari naeratas õelalt, paljastades kihvad. „Sa ei aima, kui väga ma sellest fraasist väsinud olen. Vanad head ajad ei tule tagasi, sest neid ei ole kunagi olnudki. See oli vaid aeg, kui sul oli veel tervist ise oma elu juhtida! Me mõlemad eksisime alati ühe ja ainsa põhilise reegli vastu: mitte tarbida omaenese kaupa.”

      „Okei, vahet pole! Me teeme selle ära ja siis on meil jälle mõneks ajaks raha.”

      „Sittagi,” lausus Kari, „see on viimane tehing. Ma olen väsinud sellest kõigest. Tõsiselt. Pärast tänast vaata ise, kellelt sa doosi eest suhu võtad.”

      „Kari, räägime sellest pärast? Olgu?” küsis Angela. „Kui me selle asja tehtud saame ja tähistame. Siis on kõik jälle hea.”

      „Palun väga.” Kari rebis end tema haardest lahti ja astus eemale.

      Ta kõndis alla järvekese äärde, vesi justkui kiirgas läbi pimeduse oma musta. Silmitses suvest jäänud silte, mis soovitasid ujuma mitte minna, kuna iga suvi püüdis päästeteenistus sealt välja paar uppunud laipa. Mõtetes oli aga hoopis midagi muud. Kas ta ise oli olnud säärane? Siis, eelmisel aastal? Suvel ja isegi enne seda? Elades doosist doosini, tund või paar korraga? Valmis doosi nimel suhu võtma ja taha saama? Nägemata muud maailma ja mõtlemata muule elule kui vaid sellele, valmis saja eegu nimel lähimale inimesele kurikaga kallale kargama..

      Kari langetas pea, toetas kirvetera laubale, tunnetas näo keskel nahaalust vagu, tõenäoliselt mõne järjekordse veresoone säng. Kuid see ei olnud põhjus. Ta kahtles. Laskus, kirvetera endiselt laubal, vee äärde kükakile, kahtles esimest korda, üritades meenutada lähiminevikku ja aega, mida ta ei mäletanud:

Скачать книгу