Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I. - Mihkel Vasar

Скачать книгу

bussis, teel Lasnamäele. Üks oli muidugi kindel, see tunne ajas teda edasi hullumeelsuse kuristiku suunas nagu peremehe peale pahane karjus lambaid. Suurendas häiritust, kuid ei aidanud tuvastada, kuidas see tunne tuttav oli. Mis ajast..? Mis moodi..? Kas see tunne oli taas millestki ajendatud ja äratatud? Või oli miski vait jäänud ja lasknud sel taas paljastuda?

      Ta tõstis käe aknaaluselt käsipuult, sirutas sõrmed välja, silmitses käe värisemist. See ei saanud olla seotud tolle karvase tundega, see oli seotud pigem millegi muuga. Ehk mingisuguse mürgi puudumisega organismist, mis enesetundes ja emotsionaalsel tasandil veel ei registreerunud. Kui paari tunni pärast higi voolama ja kogu keha värisema hakkab.. on asi veidi selgem.

      Buss hakkas taas liikuma, olles järjekordselt inimesi peale võtnud, surudes kõiki tihkelt kokku. Nõnda tihkelt, et eesseisva mehe tagataskust rahakott välja õngitseda poleks olnud eriline probleem. Isegi kui mees oleks märganud, poleks tal olnud ruumi ümberpööramiseks, et näha, kes täpselt ja kuidas.

      Kaua ei pidanud ta seda jama taluma, tema peatus. Varsti. Justkui selle märgiks hakkas nihelema ka teispool kreemikaslillat lapsevankrit seisev venelanna, kelle telefonikõne oli lapse taas ärkvele ja kisama ajanud.

      Mis meenutas talle – uurida Angelalt, kuivõrd oli tema olnud säärane masendav laps, kes lihtsalt ei jäänudki vait. Huvitaval kombel ei suutnud ta täpselt meenutada, milline ta ise oli olnud. Igatahes mitte enne esimest koolipäeva. Mitte enne kolmeseid pinke, mitte enne kummalise nimega klassijuhatajat, keda esimestest päevadest peale Burgeriks sõimati. Mitte enne seda, kui ta kuulis üht kõnekatket – paar pinki eemal tutvusid kolm väikest poissi, identifitseerides end Raksi, Joona ja Mihklina, kellest viimane soovis oma nooruslikus naiivsuses hakata parimateks sõpradeks. Ning muidugi mitte enne muid imelikke sellest seltskonnast, kellest veerandi jagu olid nüüd taas tema klassikaaslased – pärast kaheksat aastat ja poolt elu. Sest koolil oli kujunenud oma nägemus, kuidas õpilased ümber jagada vastavalt sellele, kuivõrd nende mõtlemisvõime oli vahepeal arenenud. Või vastavalt sellele, kelle vanemad tulid kooli jutule hea sõna ja Jakobsonide rulliga, varuks lubadused anda veel päris mitu rulli. Mitte ainult koolile, vaid ka direktorile isiklikult.

      Peatus, trügimine. Võimalus veel enne vankriga naist välja saada. Lennuväljale ehitatud linnaosa. Siinpool vana lennuväli, selle vastas üle kitsa tänava kuivendatud raba ja tühermaa, teispool Kanalit veel kuivendatud raba ja tühermaad ning siis, pärast paari paralleelset ladudetänavat juba Väo karjäär.

      Ta astus elamukvartali suunas. Hoone, mida ta silmas pidas, oli vast ainus Mustamäe stiilis arhitektuuri näide Lasnamäel. Tavapäraste hoonete vahel kõrgus kuueteistkümnekordne paneeltorn, selle ühe küljega oli kokku ehitatud neljakorruseline maja ja selles majas oli korter, mis kuulus talle. Just nimelt talle, sest korter oli juba paar aastat tema nimel olnud. Kuidas täpselt ja milliseid õiguslikke keerdkäike pidi.. see oli jällegi tema mälust kadunud.

      Beež Žiguli seismas tänaval, kõik neli rehvi tühjad, pleekinud nii seest kui väljast. Isegi rehvid, igaveses otsepäikeses kahjustunud ja halliks tõmbunud kumm. Polnud selge, kaua see oli siin seisnud, kas see kuulus kellelegi või enam mitte. Korteriühistuid ümberringi kui palju, kuid ometi oli auto juba mitu aastat siin vedelnud. Ainus asi, mis auto juures muutus, oli tagaakna klaasi all pleekiv kirjandus. Praegu paistis sealt üpris värske väljanägemisega eksemplar Kon-Tiki kosmosereisidest. Justkui kellegi lugemispesa.

      Munn, aerosoolvärviga majauksele võõbatud. Tundmatute kohalike noormeeste poolt. Kui vaevalt teismeliseikka jõudnud poisse noormeesteks sai nimetada. Kunstilise väljenduse monotoonsus mõjus masendavalt – kogu uks oli täis võõbatud üpris ühesuguseid suguorganeid, mis olid okkaid täis, nagu oleks keegi neid läbi kibuvitsavõsa vedanud. Või oli see karvkate, mille hõredus näis otseselt osutavat kunstnike vanusele. Kari muigas, vähemalt kordki oleks olnud tore näha uksel või seintel midagi, mis naiste suguorganeid meenutaks. Kuid meenutades seda jura, millega algklassides tegelesid talle tuttavad noormehed, ei ole selles vanuses just erilisi günekoloogilisi teadmisi loota.

      Astus trepile. Keeras ukse lukust lahti. Pime koridor. Lasi uksel enda järel kinni vajuda, poetas võtmed taskusse, libistas tera seeliku alt sõrmede vahele. Viimasel ajal oli tihtilugu kuulda olnud, et esimesel korrusel valitseb koridori nurga taga mingisugune haige pervo. Varitseb. Valmis tundide viisi ohvrit ootama. Tavaliselt päise päeva ajal, kui ei ole kedagi peale sattumas.

      Kui naine astus inimesest mööda teda märkamata, siis haaras ta naist selja tagant, surus küünarnuki sisekülje kõrile ning kägistas teadvusetuks, edasi tuli vaid ohvri alakeha lahti riietada ja torgata. Kui aga ohver lähenes ettevaatlikult mööda seinaäärt, siis sai ta esmalt rusikaga näkku, seejärel visati vastu teist seina ning edasi läks juba käiku tavaline plaan – teadvusetuks kägistamine. Vähemalt nii kujutas Kari seda ette. Nii oleks ta ise toiminud, kui tal oleks olnud teine käsi ja kriipiv vajadus midagi kuhugi ette hoiatamata torgata. Erekas peksust ja ärevusest tõusmas. Nõudes vaid paari tõuget, et ejakulaat paiskuks ja orgasmilaine vabaneks.

      Politseisse olid neist juhtumitest jõudnud vaid üksikud. Mida paar politseinikku ikka teha said? Seadsid koos kaastöötajaga lõksu? Sittagi. Kari astus aeglaselt edasi, põrand ta jalge all kriuksus häirivalt ja reeturlikult. Tera kindlalt sõrmede vahel, valmis tõmbama kiire ja terava kaarega. Loodetavasti üle näo, üle põse või silma. Tehes edasise kindlasti nõnda huvitavaks, et oleks võinud kohtusse minna ja üles tunnistada. Sarivägistaja, kes ühe inimese hädakaitse tõttu pimedaks jäi. Ei saanud öelda, et see halb idee oli.

      Siiski tühjus. Kari ohkas sügavalt, lükkas tera seeliku alla tagasi. Jäi silmitsema jälgi nurgas seinal, kust roheline värv kooruma hakkas ja praod üle kogu seina kasvasid. Ühistu ja inimesed olid katsetanud nii mõndagi. Näiteks lambipirn, mis pidi seda nurka valgustama ja heitma kahtlaseid varje, löödi puruks kohe, kui oli kohale pandud. Laenurka pandud peegel, mis võimaldas nii trepilt kui ka ukselt nurka näha, vehiti samuti sisse, niipea kui see taas üles pandi. Viimastel kordadel oli peegel lausa seinast välja rebitud ning siis puruks löödud. Sõrmejärgi ei olnud loomulikult veel keegi leidnud, ei elanikud ega politsei.

      Trepist üles, kaks astet korraga, neljanda korruse esimene uks. Neli korterit korruse peale, mis tähendas, et see uks sügaval orvas, millele oli võõbatud punane number kolmteist, maagiline number nii mitmelgi moel, kuulus talle. Neli ja kolmteist, üks tähistamas surma kaugel idas ning teine oli õnnetusenumber siin läänes. Maagiline ilu. Kari ohkas mõtlikult, leides taas võtmekimbu. See, mitu lukku tal avada tuli, sõltus sellest, kas Angela oli kodus või mitte.

      Esimesel juhul jäi vaid loota, et ta ei olnud samas seisus, nagu Kari ise oli enda arvates olnud tänasel hommikul. Äratamatu. Süstal kummaski käsivarres, suu kuivanud vahtu täis, silmad klaasistunud. Ehk lausa randmed läbi lõigatud ja kuivanud veri kõikjal maas, tõmbamas ligi igat liiki pisimutukaid, kel fentanüüli suhtes oluliselt kõrgem tolerants.

      Üks lukk siiski. Kari avas ukse, astus sisse, laskis ukse enda järel sneprisse, vajus seljaga vastu ust. Pilk punasele narmasvaibale keskendunud. Tõstis pilgu. Peavalu oli endiselt, lisaks hakkas ligi hiilima nälg. Ning seesama tuttav häiriv tunne. See oli endiselt seal. Justkui midagi.. Midagi. Ta raputas pead, lükkas siis juukseid tagasi nõelte taha, sikutas hammastega varruka käe ümbert ära. Astus mööda vaipa edasi elutuppa.

      Punane. Punane sein, veidi tumedam ja pruunikam punane põrand, ning taas punane, heledam – lahtikäiv diivan, selle ees madal laud. Täis tahmaseid lusikaid, poolpõlenud küünlaid, kokku kortsutatud fooliumitükke ja muud.. taustamaterjali. Kasutatud nõelu ja süstlaid kahes eraldi hunnikus, osa laualt maha kukkunud ning taas üheks segunenud. Kuskil kindlasti vedelemas ka suuremas koguses sidrunhapet, tuhksuhkrut, beebide kõhulahtistit ning muud süstimissõbralikku ja lahustuvat vanadest aegadest. Tuled põlemas nii esikus, elutoas, köögis kui ka tagumises toas, mis kuulus talle. Köögis.. sealt ta lõpuks selle alasti naise leidis, täies pikkuses teadvusetuna põrandal, räpane hommikumantel keha all, süstal käsivarres.

      Kari ohkas taas mõtlikult, või oli see väsimus? Liiga tihti oli ta sama pilti näinud: kahvatu ja habras, temast veidi lühem ihualasti naine põrandal maas, rind vaevu tõusmas ja langemas, peaaegu märkamatu amplituudiga. Selge märk, et kemikaal tegi

Скачать книгу