LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ma tusaselt. Ta võtab mul käest kinni, ja me läheme sisse.

      Me oleme ümberehitatud laohoones – tellisseinad, tumedast puust põrandad, valged laed ja valged torud. Ruum on õhurikas ja moodne ning inimesed kõnnivad galeriis ringi, lonksates veini ja imetledes José töid. Hetkeks mu mured kaovad, kui mõtlen, et José unistus on lõpuks täitunud. Tubli poiss, José!

      „Tere õhtust ja tere tulemast José Rodrigueze näituse avamisele.” Meid tervitab noor naine, üleni mustas, väga lühikeste pruunide juustega, huuled erepunased ja suured võrud kõrvas. Ta vaatab põgusalt mind ja palju kauem kui vaja Christianit, seejärel pöördub jälle minu poole, pilgutades punastades silmi.

      Mu kulm kerkib. Christian on minu – või oli. Ma püüan naist mitte vihaselt põrnitseda. Ta tähelepanu on nüüd minul.

      „Oi, see oled sina, Ana. Me tahaksime sinu arvamust ka kuulda.” Naeratades ulatab ta mulle brošüüri ja juhatab meid laua juurde, millel on joogid ja snäkid.

      „Sa tunned teda?” kortsutab Christian kulmu.

      Ma raputan hämmeldunult pead.

      Ta kehitab õlgu. „Mida sa juua tahad?”

      „Ma võtaksin klaasi valget veini, tänan.”

      Ta kulm kerkib, ent ta hoiab keele hammaste taga ja kõnnib baari suunas.

      „Ana!”

      José tuleb rutakalt läbi rahvasumma.

      Püha taevas! Tal on ülikond seljas. Ta näeb hea välja ja naeratab mulle säravalt. Ta võtab mu oma embusesse ja kallistab kõvasti. Ja ma hoian end tagasi, et mitte nutma puhkeda. Mu sõber, mu ainus sõber, kuni Kate on ära. Mulle tulevad pisarad silma.

      „Ana, mul on nii hea meel, et sa tulid,” sosistab ta mulle kõrva, vaikib hetke, ja mind endast pisut eemal hoides jääb mind pingsalt silmitsema.

      „Mis on?”

      „Kuule, kas sinuga on kõik korras? Sa näed, noh, kuidagi imelik välja. Dios mío, kas sa oled maha võtnud?”

      Ma pilgutan silmi – tema ka veel. „José, minuga on kõik hästi. Mul on lihtsalt sinu üle nii hea meel. Palju õnne näituse puhul.” Mu hääl väriseb, nähes muret ta tuttaval näol, aga ma pean end kokku võtma.

      „Kuidas sa tulid?” küsib ta.

      „Christian tõi,” ütlen ma, äkitselt ettevaatlik.

      „Oh.” José nägu läheb pikaks ja ta laseb mu lahti. „Kus ta on?”

      Ta ilme muutub süngeks.

      „Seal, ta läks juua tooma.” Ma osutan Christiani suunas, kes seisab järjekorras ja vestleb kellegagi. Christian tõstab silmad ja me pilgud kohtuvad. Ja vaadates üksisilmi seda võimatult ilusat meest, kes vaatab ainiti mind mingi kummalise emotsiooniga, olen ma põgusaks hetkeks täiesti halvatud. Ta pilk on kuum, see põletab mind, ja me oleme kadunud hetkesse, vaadates teineteisele otsa.

      Püha müristus … See ilus mees tahab mind tagasi, ja sügaval mu sees avaneb aeglaselt helge rõõm, nagu lehtertapp varasel koidikul.

      „Ana!” José hääl tõmbab mu lummusest välja, tagasi käesolevasse hetke. „Mul on nii hea meel, et sa tulid – kuule, ma peaksin sind hoiatama …“

      Äkitselt lõikab ta jutu läbi preili Lühijuuks Punahuul. „José, Portland Printzi ajakirjanik on kohal, et sinuga intervjuud teha. Tule.” Ta naeratab mulle viisakalt.

      „Superlahe. Ma olen nüüd kuulus,” muigab ta, ja ma lihtsalt pean talle laialt naeratama – ta on nii õnnelik. „Hiljem otsin su üles, Ana.” Ta suudleb mind põsele ja ma jälgin, kuidas ta kiirustab noore naise juurde, kes seisab pika kõhetu fotograafi kõrval.

      Vaatan José fotosid, mõned on tohututele kangastele kantud, ja on nii mustvalgeid kui ka värvilisi. Paljud maastikud on ebamaiselt ilusad. Ühel, mis on võetud Vancouveris järve ääres, on varane õhtutund, roosad pilved peegelduvad vaiksel veel. Hetkeks haaravad foto vaikus ja rahu mu üleni endasse. See on vapustav.

      Christian tuleb minu juurde ja ulatab mulle klaasi valget veini.

      „Kas see vastab su standarditele?” Mu hääl kõlab normaalsemalt.

      Ta vaatab mulle küsivalt otsa.

      „Vein.”

      „Ei. Sellistel üritustel väga harva. See poiss on päris andekas, eks?” Christian imetleb järvefotot.

      „Miks ma siis muidu palusin tal sinust portree teha?” Ma ei saa midagi parata, et mu hääles on uhkusenoot. Ta silmad liiguvad tema tundeid reetmata fotolt mulle.

      „Christian Grey?” Portland Printzi fotograaf läheneb Christianile. „Kas ma võin ühe pildi teha, sir?”

      „Muidugi.” Christian varjab kulmukortsutust. Ma astun tagasi, aga ta haarab mul käest kinni ja tõmbab enda kõrvale. Fotograaf vaatab meid, suutmata üllatust tagasi hoida.

      „Härra Grey, tänan teid.” Ta teeb paar fotot. „Preili …?” küsib ta.

      „Steele,” vastan ma.

      „Tänan teid, preili Steele.” Ta kiirustab minema.

      „Ma otsisin Internetist pilte, kus sa oleksid koos kaaslasega. Seal pole ühtegi. Sellepärast Kate mõtleski, et sa oled gei.”

      Christiani suu kõverdub naeratuseks. „See selgitab sinu sobimatut küsimust. Ei, kaaslased pole minu rida – ainult sina. Aga sa tead seda.” Ta silmad säravad siiralt.

      „Nii et sa ei vii kunagi oma …” – ma vaatan närviliselt ümberringi, et ega keegi meid pealt ei kuule – „… alistujaid välja?”

      „Vahel viin. Mitte seltskonda. Poodidesse.” Ta kehitab õlgu ja ta pilk ei lahku minu omast.

      Oh, ta on nendega lihtsalt mängutoas – Punases Piinatoas ja oma korteris.

      „Sa oled mu ainus kaaslane, Anastasia,” sosistab ta.

      Ma punastan ja vahin ainiti oma sõrmi. Omal kombel ta tõesti hoolib minust.

      „Su sõber siin paistab olevat rohkem maastike, mitte portreede tegija. Vaatame ringi.” Ta sirutab mulle käe ja ma võtan selle vastu.

      Me kõnnime veel mõnest tööst mööda ja ma märkan paari, kes noogutavad mulle laialt naeratades, nagu nad tunneksid mind. Võib-olla käituvad nad nii seepärast, et ma olen koos Christianiga, ent üks noormees vahib mind lausa pealetükkivalt. Imelik.

      Me pöörame nurga taha ja ma saan aru, miks mind imelikult vaadatakse. Otsaseinas on seitse tohutut portreed – minust.

      Ma vahin neid tuimalt, juhmistunult, ja veri valgub mulle näkku. Mina: mossitamas, naermas, kulmu kortsutamas, tõsisena, lõbusana. Kõik super lähedalt, kõik mustvalged.

      Püha müristus! Ma mäletan, et José mässas mõnel korral kaameraga, kui ta külas käis või kui ma temaga autojuhina ja assistendina kaasas olin. Ta tegi paar plõksu, või nii ma arvasin. Mitte selliseid pealetükkivalt avameelseid pilte.

      Christian vahib paigale tardunult ükshaaval kõiki neid pilte.

      „Tundub, et ma pole ainuke,” pomiseb ta mõistatuslikult ja ta suu on nagu kriips.

      Ma arvan, et ta on vihane.

      „Vabanda mind,” ütleb ta, naelutades oma ereda halli pilguga mu paigale. Ta pöörab ringi ja seab sammud vastuvõtulaua suunas.

      Mis tal nüüd viga on? Ma vaatan hüpnotiseeritult, kui ta räägib žestikuleerides preili Lühijuuks Punahuulega. Ta võtab välja rahakoti ja sellest krediitkaardi.

      Põrguvärk. Ilmselt ostis ta mingi pildi neist ära.

      „Tere. Sina oled muusa? Need fotod on vapustavad,” ehmatab mind üks säravblondi sasipeaga noormees. Siis tunnen kätt oma õlal – Christian on tagasi.

      „Sul on

Скачать книгу