LITMIR.BIZ

Скачать книгу

See on väga ligitõmbav vaatepilt. Ta paneb klapid pähe ja vajutab lülitit, ning tiivikumüra lööb mu kõrvad korraks lukku.

      Minu poole pöördudes vaatab ta mulle otsa. „Valmis, kallis?” Ta hääl tuleb kõrvaklappidest.

      „Jah.”

      Ta muigab oma poisilikku muiet. Oo – ma pole seda nii kaua näinud.

      „Sea-Taci keskus, siin Charlie Tango Golf – Golf Echo hotell, valmis õhkutõusuks Portlandi PDX-i kaudu. Palun kinnitage, kuuldel.”

      Keskuse dispetšeri hääl vastab, jagades instruktsioone.

      „Selge, keskus, Charlie Tango valmis, side lõpp.” Christian vajutab kahte lülitit, haarab juhtkangist ning helikopter tõuseb aeglaselt ja sujuvalt õhtutaevasse.

      Seattle ja mu sisikond langevad allapoole; meile avaneb imeline vaade.

      „Me ajasime taga päikesetõusu, Anastasia, ja nüüd loojangut,” kostab ta hääl kõrvaklappidest. Ma pöördun üllatunult tema poole.

      Mida ta silmas peab? Kas ta on tõesti lihtsalt romantiline? Ta naeratab ja ma naeratan talle ujedalt vastu.

      „Nagu õhtupäiksega ikka, on praegu palju rohkem näha,” ütleb ta.

      Viimane kord, kui me Seattle’isse sõitsime, oli pime, aga täna õhtul on vaade tõesti vapustav, nagu teisest maailmast. Me oleme kõige kõrgemate hoonete kohal ning tõuseme üha kõrgemale ja kõrgemale.

      „Escala on näe, seal.” Ta osutab ühele hoonele. „Boeing on seal, ja seal näed sa Space Needle’it.”1

      Ma ajan kaela õieli. „Ma pole seal kunagi käinud.”

      „Ma võin sind sinna viia – me võime seal restoranis süüa.”

      „Christian, me läksime lahku.”

      „Ma tean, ma võin sind ikkagi sinna viia ja sulle süüa anda.” Ta vaatab mind altkulmu.

      Ma vangutan pead ja punastan, tegelikult ma ei taha nii vaenulik olla. „Siin üleval on väga ilus, aitäh sulle.”

      „Rabav, eks ju?”

      „See on rabav, et sa nii hästi lennata oskad.”

      „Kas see on meelitus, preili Steele? Aga ma olen mitmekülgselt andekas inimene.”

      „Ma olen sellest täiesti teadlik, härra Grey.”

      Ta pöörab ringi ja muigab, ja esimest korda pärast viit päeva tunnen kerget pingelangust. Võib-olla ei lähegi kõik nii halvasti.

      „Kuidas uus töö tundub?”

      „Tore, tänan küsimast. Huvitav.”

      „Kuidas ülemus on?”

      „Oh, täitsa tore.” Kuidas saaksin ma Christianile öelda, et Jack tekitab minus ebamugavust? Christian pöörab ringi ja silmitseb mind tähelepanelikult.

      „Mis viga on?” küsib ta.

      „Peale selle, mis on ilmselge, mitte midagi.”

      „Mis on ilmselge?”

      „Oh, Christian, sa oled vahel tõesti väga juhm.”

      „Juhm? Mina? Ma pole kindel, kas ma lepin teie tooniga, preili Steele.”

      „Noh, ära siis lepi.”

      Ta huuled kerkivad naeratuseks. „Ma igatsesin su terava keele järele, Anastasia.”

      Ma hingan korraks sügavalt sisse ja tahan hüüda: mina igatsesin sind – üleni – ja mitte ainult su keelt! Aga ma olen vait ja vahin üksisilmi välja sellest klaasakvaariumist, Charlie Tango tuuleklaasidest. Me lendame lõuna suunas. Loojang on meist paremal, päike madalal horisondi kohal – suur, hiilgav, tuleoranž – ja ma olen jälle Ikaros, kes tahab liiga lähedale lennata.

      LOOJANG ON MEILE SEATTLE’ist saadik järgnenud, taeva opaalsed, roosad ja meresinised toonid aina segunevad, ning vaid emake loodus teab, kuidas. On selge karge õhtu ja Portlandi tuled vilguvad ja pilgutavad meile tervituseks silma, kui Christian hakkab helikopterit kopteriplatsile maandama. Me oleme Portlandis, selle kummalise pruunist tellisest hoone kohal, kust me vähem kui kolme nädala eest lahkusime.

      Tundub, et nii vähe aega on mööda läinud. Ent ikkagi on mul selline tunne, nagu oleksin Christianit terve eluaja tundnud. Ta vajutab nuppe, Charlie Tango maandub, propellerid jäävad seisma ja lõpuks kuulen ma kõrvaklappidest vaid oma hingamist. Hmm. See meenutab mulle põgusalt elamusi, mida kogesin Thomas Tallise muusika saatel. Ma kahvatan. Ma tõesti ei taha seda praegu meenutada.

      Christian vabastab end rihmadest ja kummardub, et minu omad avada.

      „Tore reis, preili Steele?” küsib ta, hääl leebe, hallid silmad säramas.

      „Jah, tänan väga, härra Grey,” vastan ma viisakalt.

      „Noh, lähme siis selle poisi fotosid vaatama.” Ta sirutab mulle käe ja seda vastu võttes ronin ma Charlie Tangost välja.

      Üks hallipäine habemega mees tuleb meid laialt naeratades tervitama – ma mäletan teda viimasest korrast, kui me siin olime.

      „Joe.” Christian naeratab ja laseb mu käe lahti, et soojalt Joe kätt suruda.

      „Hoia teda Stephani jaoks. Ta tuleb kaheksa-üheksa paiku.”

      „Tehtud, härra Grey. Ma’am,” ütleb ta minu poole noogutades. „Teie auto ootab allkorrusel, sir. Oh, ja lift on korrast ära, te peate trepist minema.”

      „Tänan sind, Joe.”

      Christian võtab mul käest kinni ja me suundume tuletõrjetrepi poole.

      „Sul veab, et ainult kolm korrust, selliste kontsadega,” pomiseb ta mulle halvakspanevalt.

      Ta ei tee nalja.

      „Kas sulle need saapad ei meeldi?”

      „Mulle meeldivad need väga, Anastasia.” Ta pilk tumeneb ja ma näen, et ta tahab ilmselt veel midagi öelda, aga peatub. „Tule. Me lähme aeglaselt. Ma ei taha, et sa kukuksid ja kaela murraksid.”

      GALERIISSE SÕITES VAIKIME MÕLEMAD. Mu ärevus on aina tõusnud ning ma taipan, et aeg, mille veetsime Charlie Tangos, oli vaikus enne tormi. Christian on vait ja mõtlik … isegi nagu kardaks midagi; meie endine kerge meeleolu on läinud. Ma tahan nii palju öelda, aga see autosõit on liiga lühike. Christian vaatab mõtlikult aknast välja.

      „José on ainult sõber,” pomisen ma.

      Christian pöörab ringi ja vaatab mulle pingsalt otsa, silmad tumedad ja valvsad, neist pole võimalik midagi välja lugeda. Ta suu – oh, ta suu on nii segadusseajav. Ma mäletan seda endal – igal pool. Mu nahk kuumab. Ta nihutab end istmel ja kortsutab kulmu.

      „Need kaunid silmad tunduvad su näos liiga suured, Anastasia. Palun luba mulle, et sa sööd.”

      „Jah, Christian, ma söön,” vastan ma automaatselt, harjunult.

      „Ma mõtlen seda tõsiselt.”

      „Tõesti või?” Mu hääles kõlab halvakspanu. Ausõna, selle mehe jultumus – sellesama mehe, kes on mulle viimastel päevadel täielikke põrgupiinu valmistanud. Ei, see on vale. Ma ise olen endale põrgupiinu valmistanud. Ei. See on tema. Ma vangutan pead.

      „Ma ei taha sinuga tülitseda, Anastasia. Ma tahan sind tagasi, ja ma tahan, et sa oleksid terve,” ütleb ta leebelt.

      „Aga miski pole muutunud.” Sa oled ikka Viiskümmend Varjundit.

      „Räägime tagasiteel. Me oleme kohal.”

      Auto sõidab galerii ette ja Christian ronib välja, jättes mu hämmingusse. Ta avab mulle autoukse ja ma astun välja.

      „Miks sa nii teed?” Mu hääl on valjem kui mulle meeldiks.

      „Mida ma teen?” Christian on jahmunud.

      „Ütled

Скачать книгу