LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõnnin närviliselt läbi fuajee ning naeratan ja noogutan Claire’ile vastuvõtulaua taga. Mulle tundub, et meist võivad sõbrad saada. Jack räägib Elizabethiga, kui ma ukse poole suundun. Laialt naeratades kiirustab Jack mulle ust avama.

      „Sinu järel, Ana,” pomiseb ta.

      „Tänan.” Ma naeratan, kuigi tunnen end ebamugavalt.

      Väljas kõnniteel ootab Taylor. Ta avab autoukse. Vaatan kõhklevalt Jacki suunas, kes on minu järel õue tulnud. Ta silmitseb jahmunult Audi SUV-d.

      Ma istun autosse, ning seal ta ootabki – Christian Grey –, tal on seljas hall ülikond ning avatud kraega valge särk, lipsu pole. Ta hallid silmad hiilgavad.

      Mu suu kuivab. Ta näeb võrratu välja, kuigi ta mind põrnitseb. Miks?

      „Millal sa viimati sõid?” küsib ta pahaselt.

      Kurat küll. „Tere, Christian. Jah, sind on samuti tore näha.”

      „Ma ei taha su teravast keelest praegu midagi teada. Vasta mulle.” Ta silmad leegitsevad.

      Püha müristus. „Ee … ma sõin lõuna ajal jogurtit. Oi – ja ühe banaani.”

      „Millal sa viimati korralikult sõid?” küsib ta hapult.

      Taylor libistab end rooli taha, käivitab auto ja sõidab tänavale.

      Pööran pilgu korraks maja poole tagasi – Jack lehvitab mulle, ja ehkki ma ei tea, kas ta mind läbi tumedate klaaside üldse näeb, lehvitan ma vastu.

      „Kes see on?” nähvab Christian.

      „Mu ülemus.” Piilun seda ilusat meest enda kõrval. Ta suu on kriipsuks kokku surutud.

      „Noh? Su viimane söömaaeg?”

      „Christian, see pole tõesti sinu asi,” pomisen ma, tundes end ebatavaliselt vaprana.

      „Kõik, mida sa teed, on minu asi. Räägi mulle.”

      Ei, ei ole. Ma ohkan tüdinult, pööritan üles vaadates silmi, ja Christian tõmbab silmad kissi. Ning esimest korda üle pika aja tahan ma naerda. Teen suuri jõupingutusi, et alla suruda itsitust, mis tahab valla pääseda. Christiani nägu leebub ja ma püüan tõsine olla, aga ma näen ta kauni kujuga huultel väikest naeratust.

      „Noh?” küsib ta leebemal toonil.

      „Pasta alla vongole, eelmisel reedel,” sosistan ma.

      Ta sulgeb silmad ning ta näol peegeldub viha ja võib-olla ka kahetsus. „Ahaa,” ütleb ta ilmetul häälel. „Sa näed välja, nagu oleks sa sellest ajast saadik oma paar-kolm kilo maha võtnud, võib-olla ka rohkem. Palun söö, Anastasia,” noomib ta.

      Ma põrnitsen ristatud sõrmi oma süles. Miks paneb ta mind alati end tundma eksinud lapsena?

      Ta nihutab end istmel ja pöördub minu poole. „Kuidas sul läheb?” küsib ta, hääl äkitselt väga leebe.

      Noh, tegelikult jube halvasti … Ma neelatan. „Kui ütleksin sulle, et hästi, siis ma valetaksin.”

      Ta hingab sügavalt sisse. „Mina samuti,” pomiseb ta ning võtab mu käe. „Ma tundsin sinust puudust,” lisab ta.

      Oi ei. Nahk naha vastas.

      „Christian, ma …“

      „Ana, palun. Me peame rääkima.”

      Ma hakkan kohe nutma. Ei. „Christian, ma … palun … ma olen nii palju nutnud,” sosistan ma, püüdes oma tundeid valitseda.

      „Oh, kallis, ei.” Ta pigistab mu kätt, ja enne kui ma arugi saan, olen ta süles. Ta käed on mu ümber ja nina mu juustes. „Ma nii igatsesin sinu järele, Anastasia,” sosistab ta.

      Ma tahan ta embusest välja rabeleda, säilitada distantsi, aga ta käed on kõvasti minu ümber ja ta hoiab mind oma rinna vastas. Ma sulan. Oh, just siin ma olla tahangi.

      Mu pea puhkab ta õla najal ja ta muudkui suudleb mu juukseid. Siin ongi mu kodu. Ta lõhnab puuvillase riide, dušigeeli ja mu lemmiklõhna – Christiani järele. Hetkeks luban ma endale kujutlust, et kõik läheb hästi, ja see leevendab mu hingehaavu.

      Mõne minuti pärast peab Taylor auto kinni, ehkki me oleme veel linnas.

      „Tule,” laseb Christian mu oma embusest lahti, „me oleme kohal.”

      Mida?

      „Kopteriplats – selle hoone katusel.” Christian viipab selgituseks ühe hoone suunas.

      Muidugi. Charlie Tango. Taylor avab ukse ja ma ronin välja. Ta naeratab mulle soojalt ja onulikult ning see tekitab turvalise tunde. Ma naeratan talle samuti.

      „Ma peaksin taskurätiku tagasi andma.”

      „Jätke see endale, preili Steele, koos mu parimate soovidega.”

      Ma punastan, kui Christian tuleb ümber auto ja ulatab mulle käe. Ta vaatab küsivalt Taylorile otsa, kelle pilk on täiesti emotsioonitu ja mittemidagiütlev.

      „Üheksa?” küsib Christian.

      „Jah, sir.”

      Christian noogutab ja juhatab mu läbi topeltuste tohutusse fuajeesse. Ma mõnulen, tundes tema suurt kätt, ta pikki osavaid sõrmi ümber minu sõrmede. Ma tunnen tuttavat tõmmet – ma olen Ikaros, keda tõmbab päikese poole. Ma olen juba ära põlenud, ja ikka olen ma jälle siin.

      Liftide juurde jõudes vajutab ta kutsunginuppu. Vilksan talle otsa vaadata ning ta näol on mõistatuslik poolnaeratus. Kui uksed avanevad, laseb ta mul käest lahti ja me astume lifti.

      Uksed sulguvad ja ma riskin veel ühe pilguga. Ta vaatab mulle otsa, ja meie vahel õhus on tunda elektrit. See on käegakatsutav. Ma võin seda peaaegu maitsta, see pulseerib meie vahel ja tõmbab meid teineteise poole.

      „Oh taevas,” ahmin ma õhku, sest see ehe külgetõmme on nii intensiivne.

      „Mina tunnen seda ka,” ütleb ta, silmad tunnetest tulvil.

      Iha koguneb minus, tume ja saatuslik. Christian võtab mu käest kinni ja silitab pöidlaga sõrmenukke, ja sügaval sisimas tõmbuvad mu lihased ülimalt meeldivalt kokku.

      Kuidas on võimalik, et ta endiselt samaviisi mõjub?

      „Palun ära huulde hammusta, Anastasia,” sosistab ta.

      Ma vaatan talle otsa ja lasen huule lahti. Ma tahan teda. Siin ja praegu, liftis. Midagi pole muutunud.

      „Sa tead, mida see minuga teeb,” pomiseb ta.

      Oh, ta ihaldab mind ikka veel. Mu sisemine jumalanna lõpetab viis päeva kestnud mossitamise.

      Järsku uksed avanevad ja nõidus kaob, ning me olemegi katusel. On tuuline ja vaatamata oma mustale jakile on mul külm. Christian paneb käe mulle ümber, tõmmates mu enda hõlma alla, ja me kiirustame kopteriplatsi keskele, kus seisab Charlie Tango, propeller aeglaselt tiirlemas.

      Pikk blond kandilise lõuaga mees tumedas ülikonnas hüppab välja ja jookseb kummargil meie poole. Nad kätlevad Christianiga ja vahetavad üle rootorimüra karjudes mõned laused.

      „Valmis, sir.“

      „Kontrollitud?”

      „Jah, sir.”

      „Viid umbes poole üheksa paiku minema?”

      „Jah, sir.”

      „Taylor ootab sind ukse ees.”

      „Tänan teid, härra Grey. Head reisi Portlandi. Ma’am.” Ta saluteerib mulle. Christian noogutab talle ning mind lahti laskmata suunab mu kopteri ukse juurde.

      Sees tõmbab ta mu kindlalt rihmadega kinni. Ta saadab mulle teadva pilgu ja salapärase naeratuse.

      „See peaks sind paigal hoidma,” pomiseb ta. „Ma pean ütlema, et mulle tõesti meeldib, kui sa oled niimoodi rihmadega kinni. Ära midagi puuduta.”

      Ma

Скачать книгу