LITMIR.BIZ

      Küsin Shō käest, mis funktsioon nendel mu korterit ümbritsevatel roosade akendega kohvikutel on, sest ma ei näe üheski neist kunagi kliente, armunud noormehi ja neiusid.

      „Need ei ole kohvikud,” seletab Shō, „vaid infopunktid, mis juhatavad prostituutide juurde.” Niisiis pole linnaosa ajalooline funktsioon kusagile kadunud.

      On see Tōkyō töö, mis mind karastab, või on need minu targad täiskasvanud sõbrad, aga pärast mõnda nädalat Jaapanis tunnen, et olen siin kodunenud kõvasti kiiremini kui teised vahetusõpilased. Nemad, noorukesed, igatsevad nädalavahetusel Tōkyōsse pidutsema ja kiruvad, et õhtul tagasi Tsukubasse peavad tulema. Nad ütlevad, et Tsukuba on väike maakoht, kus ei toimu mitte midagi. Sellistel hetkedel olen uhke oma Tōkyō korteri üle. Aga pole parata, seal on üksik ja väsinud olla, samas kui Tsukuba jääb mulle vabaduse ja rõõmu kantsiks. Kuidas nad võivad öelda, et seal midagi ei toimu? Ma ei jõua kunagi ära oodata, millal ma Tōkyōst jälle tulema saaks.

      Samas ei suuda ma uskuda, et vaid mõni nädal tagasi olin töötu, rahatu, kodutu tudeng, kes ei teadnud, kuidas ta toime tuleb. Nüüd kõlistan käes juba kahe kodu võtmeid, taskus hoian kaht telefoni ja elan kaksikelu – lõbusa tudengina Tsukubas ja tõsise tööinimesena Tōkyōs.

      ŠOKOLAADIKARP MISTER OGAKILE

      Kunagi, jaapani keele tunnis ütles sensei: „Vaadake, et te ei ütleks mushi, sest mushi tähendab „putukas””. Mäletan, et mina olin esimene, kes kujuteldavas telefonivestluses „halloo” pidi ütlema ja muidugi ütlesin täiesti kogemata, aga mõnusalt aeglaselt venitades: „Mushi … mushi.” Putukas-putukas. Sensei oli naerust kõveras.

      Nüüd ma lihtsalt ei suuda seda sõna kasutada. Igakord, kui keegi helistab, püüan midagi muud välja mõelda. Tavaliselt ütlen ohayō ehk tere hommikust, ehkki lõunasel ajal peaks ütlema hoopis konnichiwa ja õhtul konbanwa. Nii et kui Brasiilia-Jaapani macho Kentarō mulle ühel õhtul helistab ja ma rõõmsalt „Ohayō, Kentarō,” hüüatan, vastab ta laisalt: „Ohayō ja nee yo” – „ei ole siin mingit terehommikust”.

      Võtan selle arvesse ja kui järgmisel õhtul helistab Kalinka klubi president Hiroshi, siis oma esimese ohayō-reaktsiooni parandan kähku konnichiwa’ks ja seejärel kobamisi konbanwa’ks. Teisel pool telefoni on moment vaikust.

      „Maarja?” Hiroshi teab oma kogemusest, et keeleõppe aluseks on praktika, nii et esimesed viis minutit räägib ta minuga jaapani keeles.

      „Hiroshi, ma tõesti ei saa aru,” annan viimaks alla. Järgmised viisteist sekundit katsetab ta vene keelt, sest ta on endiselt veendunud, et ma saan sellest tegelikult aru.

      „Pühapäeval on meil klubiga plaanis restoranis kohtuda. Kas tuled ka?” küsib ta viimaks inglise keeles.

      „Ikka tulen,” vastan kõheldes. Arvan, et kell kuus õhtul peaksin ma oma salajaselt Tōkyō-töölt tagasi olema.

      Me pole Kentarōga kohtunud alates sellest, kui ta mind oma tuunitud autoga Tsukuba jaama sõidutas, aga tundub, nagu suhtleksime tihti, sest pidevalt helistame, et leppida kokku kohtumisi, mis toimumata jäävad. Tema telefonikõned leiavad aset kõige ootamatumatel aegadel. Kord helistab ta kell pool seitse hommikul. Ma olen unest oimetu ja tervituseks ei tule mul muud pähe kui: „Kentarō.”