LITMIR.BIZ

      „Tōkyō on Tōkyō,” kirjutan veebipäevikusse ühtaegu kõike- ja mittemidagiütleva fraasi. On hiiglaslikud klaasist pilvelõhkujad, mis liikuvate pilvede taustal optilise triki tõttu sulle kaela näivad vajuvat, ja suured metsased pargid, kus inimesed piknikku pidades, palli mängides või koeraga jalutades aega veedavad. Keskealised, liiga varakult hallide juustega sarariiman’id16 higistavad oma pintsakutes ja tibide gyaru’de17 perfektset meiki ei riku isegi tappev kuumus. Ma olin eeldanud, et Tōkyō on väga kõnekas linn, aga nüüd miskipärast ei ütle see mulle mitte midagi.

      Tudengid on laborites süvenemas oma uurimistöö sügavustesse. Tegelikult peaksid sedasama tegema ka jaapanlane Shō ja Sri Lankalt pärit Dush, aga nemad kaks ja Hetti on vastutulelikult minu ja Tanja esimesele Tōkyō-tuurile kaasa tulnud. Temperatuur on endiselt ülalpool kolmekümmet ja see tohutu niiskus … Rumala peaga pole ma päikesevarju soetanud. Hetti laenab mulle oma vihmavarju, nii saan punetavat nahka hullema eest kaitsta.

      Teeme klassikalise pühapäevatuuri. Sõidame Tsukuba Ekspressiga Tōkyōsse, istume Akihabaras ümber Yamanote ringliinile ja läheme maha Shinbashi jaamas. Jalutame päikest varjavate majahiiglaste vahel, ajame pea kuklasse, et näha, kuidas üksikud taevas hõljuvad pilved klaasseintelt vastu peegeldavad. Shō juhatab meid Hamarikyū aeda – kaunisse mereäärsesse parki. Jalutame mööda aiaradasid ja peatume, et silmitseda Tōkyō lahte. Hamarikyū aiast avaneb just seesugune vaatepilt, mille kohta saab öelda, et see on Tōkyō. Aias on taltsutatud igerikud männipuud ja sakura’d ehk kirsid, mis kevadel õitsedes kindlasti vaimustavat vaatepilti pakuvad. On tiigid, sillakesed ja kõige keskel teemaja. Aga kui korraks pilku tõsta, võib pargipuude taustal näha päikese käes sätendavaid pilvelõhkujaid.

      Jalutame tagasi Yamanote ringliinile, et korraks Shibuyast läbi hüpata. Tahame näha seda kuulsat ristmikku, mida ühe päeva jooksul ületab terve Eesti jagu inimesi. Jaama ees seisab koera kuju ja selle ümber on tohutu hulk inimesi, kes oma sõbra, kallima või töökaaslasega on kokku leppinud kohtumise Hachikō juures. Koer nimega Hachikō ootas oma peremeest rongijaamas veel aastaid pärast tolle surma ja tema piiritut truudust kuju tähistabki.

      Shibuyast on Yamanote liiniga ainult üks peatus Harajukusse. Harajukus on pisike väljak, või tegelikult isegi mitte väljak, vaid lai sild, mis vahel saab välismaalaste silmis teenimatult terve Jaapani sümboliks. Just pühapäeviti – ja parasjagu on pühapäev – kogunevad sinna ennast näitama linna kõige edevamad veidrikud. Seal veedavad aega tüdrukud ja poisid, kes end mõneks anime-kangelaseks joonistanud, ja veel hulk teisi kummalisi inimesi, kes mingil põhjusel end näidata tahavad.

      Üks päris tavaline tüse mees on maki käima pannud ja tantsib selle järgi ennastunustavalt. Tema kõrval olev mees vehib samuti tantsida, ainult et tema muusika tuleb kõrvaklappidest. Sealsamas lähedal on üks noor poiss end nunnude helesiniste aluspükste väele koorinud ja räägib maas põlvitades midagi pisikesse ruuporisse. Aeg-ajalt tõuseb ta püsti ja justkui tantsib, seejärel peab kõnet edasi. Poisi juurde astub politseinik ja palub tal riided selga panna. Tagasihoidliku korravalvuri arglikele katsetele teda riietuma sundida vastab poiss publikule suunatud tuliste kõnedega. Politseinik muudkui koputab poisile õlale, naerdes ka ise ja tundes piinlikkust, ja poiss räägib lakkamatult. Korra püüab poiss politseinikku emmata, mispeale too ehmunult taganeb. Publikurohke stseen kestab pikki minuteid. Politseiniku delikaatne õlale koputamise meetod viib lõpuks siiski sihile – poiss paneb särgi selga. Nüüd jõuab kohale ka abivägi. Poiss lahkub vilkuvate tuledega autos. Rahul ja õnnelikud paistavad kõik – korravalvurid, rahvas ja helesiniste alukatega poiss ise.

      Suur osa väljakul aega veetvate anime-kangelaste välimusest on saadud sealtsamast, Takeshita tänavalt. Popiidolite fännipoodidest võib soetada lehviku oma lemmiku pildiga. Anime-kangelast jäljendada soovija või lihtsalt hüperarmsust taotlev inimene leiab enda jaoks vajaliku erinevatest riide-, aksessuaari- ja pesupoodidest. On trendikas olla nunnu. Kui leiad, et su koer iseenesest pole veel piisavalt nunnu, võid astuda sisse koerakostüümi poodi ja riietada oma lemmik superkangelaseks, Hello Kittyks, Rilakkumaks (see on karu, kelle nimi on kombineeritud ingliskeelsest sõnast relax ehk lõõgastuma ja jaapanikeelsest sõnast kuma ehk karu), mesimummuks, lõviks või jänkuks, just nii, nagu arvad, et on hea. Poe ukse ees seisavad hääle kähedaks röökinud noormehed ja neiud, kes kliente sisse meelitavad ja kellel on tavaliselt omapärast värvi ja kuju soengud ja nina-, kulmu-, huulerõngad, millega on mujal kui Takeshita tänaval raske tööd leida.

      Pühapäevane inimmass trügib mööda kitsast Takeshita tänavat ja õnnest lolli näoga turistid vahivad vasakule ja paremale. Meie teiste seas. Surume ennast mööda ülerahvastatud teed edasi ja lubame endale ühe liialt magusa crêpe’i ehk pannkoogi, mille sisse on keeratud maasikaid, banaaniviile, šokolaadisiirupit ja liiga palju vahukoort. Siis pöördume tagasi „veidrike väljakule”, sest otse väljaku taga on suur torii ehk pühamuvärav, mis viib Meiji jingū nimelisse pühamusse.

      Meiji pühamuni viiv tee on nii lai, et sinna mahuks neli rida autosid sõitma. Kui astume läbi esimese pühamuvärava tihedalt puudega ääristatud hämarale pargiteele, muutub õhk jahedamaks. Kõrged puud kaarduvad tee kohale, varjates suure osa valgusest. Putukate sirin on kõrvulukustav. Jalutame kümmekond minutit, enne kui teekäänaku tagant paistab taas üks torii ja näeme pühamuhooneid. Värava ees peseme käed selleks ette nähtud paigas. Shō võtab bambusvarrega kopsiku paremasse kätte ja kallab pisut vett vasakule käele. Siis võtab ta kopsiku vasakusse kätte ja kallab vett paremale. Meie, ülejäänud, püüame teda piinliku täpsusega jäljendada.

      Astume väravast sisse heleda kivisillutisega avarasse siseõue. Inimesi on tohutu hulk, aga sellegipoolest on tunda paiga suursugusust. Teiste seas tammuvad ringi mitu väikest poissi ja tüdrukut, kes on eriti pidulikku kimonosse riietatud. Shō selgitab, et Jaapani kombe kohaselt külastavad tüdrukud pühamut pidulikult kolme- ja seitsmeaastaseks saades, poisid viieselt.

      Astume Shō järel peahoone trepist üles, viskame mündi hiiglaslikku puust kasti ja ma piilun silmanurgast, kuidas Shō kummardab kergelt kaks korda, seejärel teeb kaks plaksu ja siis kummardab veel korra. Ta paneb hetkeks silmad

Скачать книгу